Reedel Jõgevat väisanud peaminister Andrus Ansip tunnistas Vooremaa küsimustele vastates, et kahetasandiline raudteeületuskoht on Jõgeval vajalik.
Majandusministrina kirjutasite alla 300 000 krooni eraldamiseks, et Jõgevale projekteeritaks kahetasandiline raudteeületuskoht. Projekt on valmis, 2007. aastal pidi Jõgevale riigieelarvest eraldatama 15 miljonit krooni, et see ka teoks teha. Pärast 2007. aasta 26. aprilli on transiidi kuldajad läbi, ronge liigub tunduvalt vähem ja pole juhtunud ka traagilisi õnnetusi. Praegu korrastatakse raudteed Lõuna-Eestis ja kui tõepoolest hakkab käima Tallinna-Riia kiirrong, mis läheb Jõgevalt läbi umbes 200-kilomeetrise tunnikiirusega, siis kuidas nendes oludes tagada inimeste ohutus?
Eritasandiline raudteeületus peab Jõgevale tulema, ei saa nii, et vedude maht on vähenenud ja nüüd võib jälle vagunite alt ja pealt ronida.
Jõgeva statistika oli masendav: üks õnnetult surnud ja üks vigaseks sõidetud inimene aastas. Inimestel oli võimatu ületada raudteed, kui tee peal seisis kolm koosseisu kaubaronge. Kellel seda aega ikka nii palju on, et oodata, kuni kõik rongid minema sõidavad, ikka üritatakse üle kaubavagunite või rongi alt läbi ronida. See ei ole normaalne.
Projekt on olemas. Minu meelest oleks pidanud selle ülekäigu rajama Euroopa Liidu rahadega. Ma ei ole praegu täpselt kursis, kuidas neid vahendeid kasutatakse ja millal need siia jõuavad. Seda peab küsima Eesti Raudteelt või majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt.
Töötukassa hüvitiste määrad käesoleva aasta 1. juulist rakenduva uue töölepinguseaduse järgi on kindlaks määratud ajal, kui meil oli kõik veel hästi. Nüüd on head ajad möödas ja töötukassa käesoleva aasta lõpuks tühi. Tööandjad ja töövõtjad aga ei ole seni suutnud üldse midagi kokku leppida.
Arvan, et suudetakse kokku leppida. Umbes kolm nädalat tagasi ütlesin, et kui töötukassa jätkab nii nagu praegu, siis käesoleva aastaga ammenduvad kõik reservid ja neil ei ole järgmisel aastal võimalik enam väljamakseid teha. Sellele reageeriti väga valulikult, ametiühingud ütlesid, et külvan paanikat, töötukassas on kõik kõige paremas korras.
Oleksin eeldanud, et töötukassa nõukogu oleks ütleja olnud. Praegu protsess käib, debatt on alanud, tööandjad ja töövõtjad on päris konstruktiivselt meelestatud. (Esmaspäevasel koosolekul otsustas töötukassa nõukogu teha ettepaneku tõsta töötuskindlustuse maksemäära kolme protsendini –H.L.)
Töötukassa on avalik-õiguslik institutsioon, valitsusel ei ole võimalik töötuskindlustuse maksemäärasid omal äranägemisel kehtestada. Valitsus saab kas töötukassa nõukogu poolt esitatud maksemäärad kinnitada või tagasi lükata.
Kui ametiühingud ja tööandjad töölepinguseaduse põhilistes punktides kokku leppisid, siis selle kokkuleppe järgi pidid kõik hüvitised mahtuma summaarselt pooleteiseprotsendise maksemäära sisse. Praegu on valitsus valmis maksemäärasid kinnitama ka siis, kui tehakse ettepanek neid suurendada ehk protsent tööandjatelt ja kaks protsenti töövõtjate sissetulekult. Mingite arvestuste järgi ei piisa ka sellest.
Ainus võimalus on kärpida hüvesid. Need on väga heade aegade hüved, milles kunagi kokku lepiti. Praegu on reaalsustaju teine ja olukord teine. Tuleb seda tunnistada ja väljaminekuid piirata sedavõrd, et need oleksid tuludega kaetud.
Valitsus pole distantseerunud, peaministril ei tule mõttessegi helistada avalik-õigusliku Tartu Ülikooli rektorile ja öelda, et ärge keemiahoonet ehitage, ehitage võimla — või vastupidi. See on avalik-õigusliku asutuse otsustada, kuidas tema oma eelarve tulud kuludega kokku viib. Keegi ei tahaks sellist riiki, kus kõik oleks tsentraalselt juhitav. Olen optimistlik, usun, et tööandjad ja töövõtjad jõuavad kokkuleppele.
Ma ei saa aru reedeses Postimehes avaldatud Nordea Panga juhi Vahur Krafti seisukohtadest, kus ta ütleb, et töötukassa võib ka võlgu võtta. Kui nii räägiks rahandusest kaugel olev inimene, siis võiks teda mõista. Et nii räägib pangajuht ja endine Eesti Panga president, siis on teda väga raske mõista. Võlgu võtmine pole töötukassa jaoks jätkusuutlik lahendus. Kui seatakse teadlikult eesmärgiks kolme miljardi suurused reservid ühe aastaga ära kulutada, siis see on vastutustundetu järgmiste aastate suhtes, aga põhimõtteliselt on see enam kui protsent meie sisemajanduse koguproduktist (SKPst). Meil oleks väga raske kui mitte võimatu liituda eurotsooniga. Seda ei saaks kuidagi käsitleda töötukassa abina valitsusele. Tegemist on vastutustunde küsimusega.
Töötuskindlustuse maksu tõus puudutab suurt hulka Eesti elanikke, kindlasti puudutasid enamikku ka teise pensionisambaga toimunud muutused. Võimalike eelarvekärbete osas pole kindlust, et neid ei tule. Mis oleks järgmine valitsuse kärpesamm, mis puudutaks suurt hulka Eesti elanikke?
Ei ole ka kindlust, et tulevad uued kärped. Ma ei tahaks hakata neid musti stsenaariume kirjeldama. Rahandusministeeriumi põhistsenaarium kõneleb sellest, et eelarvedefitsiidiks kujuneb 2009. aastal 2,9 protsenti SKPst. See tähendaks, et täidaksime Maastrichti defitsiidikriteeriumi ja meil poleks vaja midagi kärpida.
Samas on rahandusministeeriumil olemas ka riskistsenaarium, mille järgi eelarve defitsiidiks kujuneks 6,1 protsenti SKPst. See tähendaks, et peaksime kärpima seitse miljardit krooni, et täita Maastrichti defitsiidikriteerium. Oleme otsustanud, et ei jää lootma baasstsenaariumi realiseerumist, vaid parandame kolme miljardi võrra valitsussektori tasakaalu. Riigieelarveseadust me praegu muutma ei pea. Valisime selle stsenaariumi, mis jääb baas- ja riskistsenaariumi vahele.
Kolm miljardit tuleb teisest pensionisambast ja sellest, et me ei tee sissemakseid Eesti Raudtee aktsiakapitali laiendamiseks. Ka ei pane me rohkem kui 400 miljonit krooni vedelkütuste varu täiendamiseks, sest ELi direktiiviga nõutud varu on ilma selle summata soetatud. Töötukassa on sunnitud oma finantspositsiooni parandama, see parandab ka valitsussektori tasakaalu. Nendest sammudest peaks piisama, et pea kolm miljardit krooni kokku saada.
Miks me ei võta kohe riskistsenaariumi ette? Kärbiks kohe nii, et oleks kärbitud? Kärpida tuleb nii palju, kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik. Iga liigselt kärbitud kroon jahutab juba liigselt niigi maha jahtunud majandust. Majandust ei elavdata loosungitega, vaid sinna suunatud täiendavate vahenditega. Kui meie neid vahendeid sealt liiga uljalt ära võtame, siis me hoopis jahutame majandust.
Kolme kuu maksulaekumised on täpselt kooskõlas riigieelarvega, ei ole paremini ega halvemini laekunud, kui kavandasime. Oleme otsustanud ära oodata ka aprilli ja vaadata, missugused on siis maksulaekumised. Riskistsenaarium ütleb, et makse laekub tänavu riigieelarvesse kavandatust nelja miljardi krooni võrra vähem. Millal see langus tuleb? Millal hakkame miljardeid kaotama?
Lehed räägivad aktsiisidest. Öeldakse, et kütuseaktsiisist jääb saamata miljard krooni, sest turul on illegaalne kütus. Kindlasti vastab see tõele. Kui mingisugune maks on laekunud Eestis hästi, siis on see kütuseaktsiis. Teiseks räägitakse alkoholiaktsiisist. Öeldakse, et meil on x miljonit jäänud saamata. Tegelikkus on selline, et mullu laekus alkoholiaktsiisi 121 miljonit krooni rohkem kui ülemöödunud aastal. Ka tänavu kolmel esimesel kuul on alkoholiaktsiisi laekumine täpselt graafikus. Alkoholiaktsiisi laekumise üle ei peaks ilmtingimata rõõmustama. Alkoholism on Eestis väga suur probleem.
Osa meie maakonna elanikke sõidab iga päev Tallinna-Tartu maanteel või on sunnitud kojusaamiseks seda teed ületama. Mäo ümbersõidu ehitus hakkab ilmet võtma, millal alustatakse Põltsamaale uue ristmiku rajamist? Praegu oleks riigil võimalus anda raha infrastruktuuride väljaehitamiseks, pakkumaks inimestele tööd ja saades niiviisi läbi töötasude raha käibesse tagasi.
Eesti riigi eelarves on investeeringute osatähtsus kaks korda suurem kui teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eelarvetes keskmiselt. Sellepärast me investeerimegi, et tööhõive kasvaks.
Tavaliselt on inimesed, kes teevad ettepaneku ehitada maanteid ja anda niiviisi kümnetele tuhandetele tööd, ajas natuke maha jäänud. Tegelikult on teede ehitus väga kapitalimahukas. Tänapäeval tee-ehitusel kasutatav tehnika maksab miljoneid kroone, ühes masinas istub aga ikkagi ainult üks mees. Tee-ehitusele ei või saata ükskõik keda, tänapäeval nii ei ole.
Mis puudutab Tallinna – Tartu maanteed, siis seda ehitatakse optimaalses tempos. Oleme toonud Euroopa Liidu vahendite kasutamist ettepoole. Üritame rakendada neid vahendeid võimalikult kiiresti, esialgsete kavade järgi tahtsime kasutada 2007 – 2013, nüüd oleme toonud hanked ettepoole, leevendamaks majanduslangust. Praegu käib Mäo ümbersõidu ehitus, see tuleb eritasandiline ja neljarealine. Edasi tulevad kõik suuremad ristumised eritasandilised, kaasa arvatud Põltsamaa ristmik.
Maantee muutub ohutumaks siis, kui põhilised liiklussõlmed ehitatakse eritasandilisteks.
Puurmani lõik tundus algul mõnele ka kaheldav, et mis see siis ikkagi annab, sild on nii väike, ehk võiks veidi kõpitseda ja käib küll. Praegu saavad kõik aru, et see oli ainuõige otsus ristmik taoliseks ehitada. Ajaliselt võib-olla võidab vaid minuti, kuid põhiline on liiklusohutus.
Ja liiklusohutus on Puurmani liiklussõlmega kõvasti võitnud.
Valgustatud ristmik võib tunduda suure raiskamisena, kuid tegelikult on see üks odavamaid viise inimelusid säästa. Neli rada ja eri tasandid on palju kallimad.
Beneluxi maades on paljud põhimaanteed valgustatud, ikka ohutuse pärast.
iii
HELVE LAASIK
