Üleeile Jõgeval Betti Alveri muuseumis näituse “Minu Sadala” avanud kunstnik Anniki Kari tõestab, et ühe väikese paiga vaimu tabamiseks pole vaja muud, kui veidi pappi, sütt, kriiti ning akvarell- ja guaššvärvi. Nojah, ilma hea silma, käe ja vaistuta poleks neist muidugi abi.
Anniki Kari elab ja töötab Tallinnas, aga viimase seitsme aasta jooksul on ta üpris palju ka Sadalas viibinud. Seal on nimelt üks maja ja majas mees, kes on ka kunstnik ja keda kõik Rebuks kutsuvad (passis seisab küll kirjas Rein Ereb). Tema juurde on Annikil aeg-ajalt asja.
Peale Rebu on Anniki aastate jooksul tundma õppinud teisigi Sadala värvikamaid tegelasi: nii neid, kes armastasid omal ajal nn Jüri poe parlamendis istuda, kui ka neid, kel sinna asja pole olnud. Ühel hetkel hakkasid need tegelased paberile, täpsemalt papile tikkuma. Nüüd nad siis seisavad seal — hämmastavad ja vaimustavad oma eheduses, suveräänsuses, iseolemises ja iseloomulikkuses.
Seal astub näiteks vana Anderson (just nii teda kõik kutsuvadki!) oma igituttava käruga, mis tal poekoti aset täidab (olgu tal poest või ainult kaks õlut tuua, toob ta need ikka käruga!), seal istub Rebu oma ateljees ja parandab autoputitajast sõbra Toivoga maailma, seal istub rammumehest keskkonnainspektor Sulev iseloomulikus poosis, tammejämedused käed rinnal risti ja korts kulmude vahel, seal veedavad lapsed majade vahel aega, seltsilisteks mängurelvad ja kõrrejoogid.
On ka intiimsema õhustikuga taieseid, nagu perepilt “Isa, poeg ja Pärsimi Triin”, Rebu poega Rein Erikut ehk Nullet kujutav “Nulle ja liblikas” või Rebu ema Helmit kujutav “Kollane joon”. Ah et miks “Kollane joon”? 89-aastane erksa vaimuga vanaproua on nimelt paadunud ristsõnalahendaja ja ristsõnades on võtmelause asukoht tähistatud just kollasega.
Täiuslik lõpetamatus
See kollane joon on õigupoolest ainus eredam värvilaik Anniki piltidel. Kõik muu on ta suutnud ära öelda valge, halli ja mustaga. Hall papp, millele pildid joonistatud, on n-ö keskmine toon ning sellest eristuvad mustad söe- ja valged kriidijooned, samuti tumehallid akvarelli- või guašipinnad. Tulemus on hämmastavalt ruumiline ja kõnekas.
Veel tükib Anniki Kari Sadala-seeriat vaadates pähe järgmine vastuoksuslik väide: need pildid on täiuslikud oma lõpetamatuses. Tõepoolest: inimese pea ja ülakeha on Annikil detailsemalt välja joonistatud, alumist kehapoolt ja taustaelemente kujutab ta visandlikult.
“Inimese kujutamine on mind juba kunstikoolist saati rohkem köitnud kui näiteks maastiku maalimine,” ütles Anniki Kari. “Kui varem olen teinud õlimaalitehnikas realistlikke portreesid, siis nüüdseks olen aru saanud, et joonistamine huvitab mind maalimisest palju enam. Kui aga inimese nägu, juuksed ja käed valmis, siis edasine nikerdamine jalgade ja taustaks olevate esemete kallal mulle enam palju ei paku. Ühel hetkel küsisin endalt, miks ma siis selle nikerdamisega üldse tegelema pean, kui see mulle ei istu. Pigem võtan ülejäänud pildipinna täitmist kui huvitava kompositsiooniülesande lahendamist: vaatan, kuhu tuleb jooneke, kuhu värvilaik.”
Ehe tegelikkus
Sadala inimesi on Anniki joonistanud enamasti enda tehtud fotode järgi. “Ehkki tegemist on justkui juhuslike klõpsudega, kinnitavad kõik kohalikud, kes neid pilte näinud, et just niimoodi vana Anderson kogu aeg käruga ringi käibki, just nii need lapsed majade vahel mängivadki, just sellises poosis Sulev tavaliselt istubki ja just nii Helmi iga päev ristsõnu lahendabki,” ütles Anniki.
Ka kunagi Anniki käe all Sadala kunstiringis tegutsenud Ahto Luhamäe kinnitas, et Anniki piltidelt vaatab vastu tänapäeva Sadala ehe tegelikkus. Küsimusele, kas ta suudaks ka päris võõrast paigast samasuguse pildiseeria teha, vastas Anniki, et arvatavasti mitte. Koht ja inimesed ning nende vahel valitsevad jõujooned peavad ikka teada olema.
Õpingute pärast Eesti Kunstiakadeemia kunstipedagoogika magistriõppes ei saa Anniki Kari praegu Sadalas nii tihti käia kui tahaks ja ka kunstiringi juhendamiseks pole tal kohalike laste-noorte suureks kurvastuseks aega, ent mõnikord näpistab ta oma pingelisest ajabilansist siiski päevakese, et kasvõi Sadala kandis seenel käia. Sest Tallinnas end välja puhkama pole Anniki ikka veel õppinud.
Anniki Kari näitus “Minu Sadala”, mille pealkiri on inspiratsiooni saanud kirjastuse Petrone Print “Minu”-raamatute sarjast, jääb Betti Alveri muuseumis avatuks 16. novembrini.
Anniki Kari elukäik
Sündinud 22. märtsil 1962 Kilingi-Nõmmel
Põhihariduse omandanud Tsirguliina keskkoolis
Kunstihariduse omandanud Tartu Kunstikoolis kunstilise kujundamise ja Eesti Kunstiakadeemias vabade kunstide alal
Tänavu alustas EKAs magistriõpinguid kunstipedagoogika alal
Töötanud puu- ja köögiviljakaubastu kunstnik-kujundajana ja Tallinna 58. lasteaia kasvatajana
Alates 1996. aastast on Sally Stuudio kunstiõpetaja
2006-2009 juhendas Sadala põhikooli kunstiringi
2007 tunnistati Tallinna aasta koolitajaks
Esinenud alates 1995. aastast isiku- ja grupinäitustel Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõgeval ja Espoos.
i
RIINA MÄGI
