Eile pidas Jõgeva kunstikool oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Kõlab ehk veidralt, aga võib-olla poleks seda kooli olemaski, kui ühe sisekujundaja töölaual poleks enam kui kolmkümmend aastat tagasi seisnud tops 36 eri värvi viltpliiatsiga. Nood Rootsist saadetud “imepliiatsid” olid nimelt põhjuseks, miks sisekujundaja varateismeline sugulane, Jõgeva tüdruk Anne otsustas, et tahab samuti sisekujundajaks saada, ent mõistis peatselt, et tee selle unistuse täitumiseni on nii-öelda püsti ees.
36 värviga viltpliiatsikomplekt tundus Annele nii eriline sellepärast, et eesti lastel olid tollal joonistamiseks võtta vaid kuue “vildikaga” komplektid, kaheteistkümnega olid vaid üksikutel.
“Mäletan, et istusin tundide viisi sisekujundajast sugulase töölaua kõrval, põrnitsesin neid uskumatult ilusaid “vildikaid” ning olin üdini õnnelik, kui mul neid puutuda või nendega vahel koguni mõni kriips vedada lubati,” meenutas praegune Jõgeva kunstikooli direktor ja õpetaja Anne Nurmik. “Kui seitsmendasse klassi jõudsin, tegin kindla otsuse sisekujundajaks saada, sest olin — oh seda lapse aru! — veendunud, et ainult nii saan ka mina endale niisuguse viltpliiatsikomplekti. Aga eks mul olnud pika töölaua juures passimise tagajärjel tekkinud ka põgus ettekujutus sellest, millega sisekujundusarhitekt tegeleb, ja see tundus huvitav.”
Paraku tõmbas reaalne elu Anne unistustele kriipsu peale. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist tahtis ta minna õppima Tartu kunstikooli, et sealt siis juba Tallinna kunstiinstituuti minna, ent oma üllatuseks sai ta seitsmendas klassis kunstiõpetuse aastahindeks “nelja” ning see kanti ka kaheksanda klassi lõputunnistusele. Lisatöö tegemisega seda parandada ei lubatud. See tähendas, et kunstikooli pääsemisest ei maksnud unistadagi, vaid tuli jääda Jõgevale keskkooli.
Keskkoolis õppides hakkas Anne käima Tartus kujutava kunsti kaugõppekursustel ning sisekujundajast sugulaselt laenatud “Joonistamise ja maalimise õpikust” näpuga järge ajades end iseseisvalt täiendama — täpselt nii, nagu paljud praegu internetimaterjalide järgi õpivad.
“Otsisin abi ka oma kunstiõpetajatelt, ent sain tagasisideks teadmise, et minusugusel oskamatul ja kunstis andetul õpilasel ei ole mõtet unistadagi kunstikooli minekust,” meenutas Anne. “Selleks, et sinna sisse saada, peab olema enne ikka kunsti õppinud!” on lause, mis mul siiani kõrvus kumiseb. Aga kus ma siis õppima pidin, kui Jõgeval kunstikooli polnud! Olin hingepõhjani solvunud, et õpetajad, kelle poole ma abi saamiseks pöördusin, mind tegelikult aidata ei soovinud. Et mulle järjekindlalt selgeks tehti, et pean oma unistustest loobuma, läksin pärast keskkooli koos paari klassiõega Tartu meditsiinikooli.”
Kahe kuu pärast oli talle selge, et see pole tema õige koht. Ta tuli koolist ära ja sai tehnik-joonestaja töökoha Luual Ene Ilvese juhtimisel tegutsenud Kaarepere sovhoostehnikumi haljastusgruppi.
Põlvkondade side
“Just sel ajal, kui haljastusgrupis tööl olin, jõudsin tõdemuseni, et üheltki lapselt ei tohi ära võtta tema unistusi. Otsustasin õppida kunstiõpetajaks ja luua Jõgevale kunstikooli, et ühegi siinse sisekujundajaks, arhitektiks või kunstnikuks saamisest unistava lapse teel ei saaks takistuseks vajaliku ettevalmistuse puudumine,” ütles Anne.
Kõigepealt proovis ta aasta kätt Jõgeva pioneeride maja kunstiringi juhendajana, seejärel sai aga vaatamata suurele konkursile sisse Tallinna Pedagoogilise Instituudi ettevalmistusosakonda ning lõpetas selle kõrgkooli 1993. aastal (siis kandis see juba Tallinna Pedagoogikaülikooli nime) kunsti- ja joonestamisõpetaja erialal cum laude ehk kiitusega. Tööd pakuti Annele pärast lõpetamist nii Haapsalus kui ka Jõgeval, kusjuures Haapsalus oleks ta saanud tööd kunstikoolis.
“Olin juba mõttes Haapsalu kasuks otsustanud, ent siis küsisin endalt: aga kuhu jääb siis lubadus Jõgevale kunstikool luua? Nii saatsingi Haapsallu ühe kursuseõe ning tulin ise Jõgevale,” ütles Anne.
Jõgeval sai temast Elita Järvela kõrval laste- ja noortekeskuse teine kunstiõpetaja. Ühe esimese asjana viis ta oma ringides sisse kunstikoolide õppekava jäljendava ainete süsteemi. See tähendas, et kui lapsel oli nädalas kolm ringitundi, siis oli üks neist joonistamise, üks maalimise ning üks kompositsiooni või vormiõpetuse tund. Anne kunstiringid kandsid koondnimetust Kisperi kunstistuudio. Kisper oli Anne isa eestistamiseelne perekonnanimi ning seda kasutades tekitas ta justkui mõttelise seose enda ja eelmiste põlvkondade tegemiste vahele: Anne onu asutas omal ajal Jõgevale mööblitööstuse ning vanaisa maad pandi panti Jõgeva majandusühistut asutades. Kisperi kunstistuudio juures hakkas tegutsema ka täiskasvanud kunstihuvilistele mõeldud avatud stuudio.
1995. aastal sündisid Anne ja tema abikaasa Andruse perre kaksikud pojad Hans Kristjan ja Karl Kristjan. Tagantjärele võib nalja visata, et küllap Anne sellepärast kaks last ühekorraga sünnitaski, et saaks rutem kunstikooli tegema hakata. 1996. aasta suvel hakkaski Anne Nurmik pisipoegade kõrvalt koos kolleeg Elita Järvelaga kooli loomise plaane pidama. Nende plaanide hulka kuulus ka kavatsus “kaaperdada” Anne instituudiaegne kursuse- ja toakaaslane Katrin Tamm, kes pärast kolme Vändras töötatud aastat Tartusse kolida kavatses: tema tundus olevat just õige inimene, keda kunstikooli loomise “projekti” kaasata.
Kõige lihtsam olnuks kunstikool luua erakoolina, mille ainsaks sissetulekuks on lapsevanemate poolt makstav õppemaks, ent Anne ja Elita olid mõne sedasorti kooli krooniliste rahamuredega kursis ning mõistsid, et siingi ootaks erakooli sama saatus. Kui aga Anne läks 1996. aasta augustis linnapea Ants Orgulase juurde ettepanekuga luua Jõgevale munitsipaalkunstikool, ei hakanud viimane arusaadavail põhjustel kilkama ega käsi plaksutama (missugune linnavalitsus või volikogu vaimustuks eelarvesse veel ühe kulurea lisandumise üle!), vaid manitses Annet isalikult stiilis “kas sa, laps, ikka tead, mida sa teha tahad?” Sest agar kunstikooli asutaja polnud ju veel kolmekümnenegi. Selleks ajaks oli elu aga Annele ühe asja juba hästi selgeks õpetanud: selle, et esialgsest vastuseisust ei tohi ennast heidutada lasta.
Järjekindlus viis sihile
“Mäletan, et käisin augustikuus kaks nädalat järjest iga päev linnavalitsuses. Hommikul kella kümneks läksin kohale ja hakkasin koos ametnikega asja arutama ning õhtuks olin sealsamas väljas, kust hommikul alustanud olin,” meenutas Anne. “Viimaks, kui tekkis oht, et seegi unistus käest libiseb, teatasin, et jätkan vaatamata järjekindlale “ei” ütlemisele iga päev samal ajal ja samas küsimuses linnavalitsuses käimist, kuni nad minu missiooni mõistavad.”
25. augustil 1996 võttiski volikogu vastu otsuse asutada Jõgeva kunstikool (tõsi, esialgu kompromissvariandi ehk laste- ja noortekeskuse kunstiosakonnana) ning kinnitada selle põhimäärus. Paraku oli põhimääruses sätestatud kord õpetajatele töötasude kehtestamise kohta vastuolus seadusega ning haridusministeerium jättis kunstiosakonnale koolitusloa väljastamata. See saadi alles siis, kui volikogu parandatud põhimääruse kinnitas. Sestap ongi nii, et ehkki õppetööd alustas kunstiosakond juba 1. septembril 1996, on kunstikooli ametlik sünnikuupäev 25. september.
“Linnavalitsuse töötajatest oli meile kunstikooli loomisel kõige rohkem abiks tollal sotsiaalosakonnas töötanud Terje Lillo, kellele oleme senimaani tänu võlgu,” ütles Anne.
Kunstiosakonnast päris iseseisvaks kooliks sai kunstikool 1998. aastal, kui oldi juba kolitud oma esialgsest asupaigast, vanast Mustvee maantee koolimajast spordikeskusesse Virtus. Kunstikooli sünniaastaks loetakse aga ikkagi 1996. aastat.
Noorel kunstikoolil tuli end Anne Nurmiku sõnul tõestada üsna mitmel rindel. Lapsevanemad, tõsi küll, tõestust ei vajanud: lapsi tuli vastloodud kunstikooli 116 ja mitte ainult Jõgeva linnast, vaid ka ümberkaudsetest valdadest. Kui aga Anne, Elita ja Katrin (Annel õnnestuski ta Jõgevale meelitada!) traditsioonidega kunstikoolidelt jalgratta leiutamise vältimiseks nende tööpõhimõtteid ja kogemusi puudutavat infot üritasid saada, siis poldud sugugi lahked seda jagama. Jõgeva tundus suuremate linnade inimestele ilmselt paigana, kus elujõulist kunstikooli lihtsalt ei saa tekkida. Aga see suhtumine muutus üsna ruttu. Ning peatselt muutus Jõgeva kunstikool ise paigaks, kust infot ja häid kogemusi otsima tuldi.
“Kui me Jõgeval 2001. ja veel mitmel järgneval aastal üleriigilist eelprofessionaalse kunsti festivali korraldasime, kirjutasid nii mõnegi kunstikooli õpetajad selle asemel, et end öösel välja puhata, endale ümber meie kooli õppekava: see tundus neile lihtsalt nii hästi toimiv,” meenutas Anne Nurmik.
Eelkõige festivalide korraldamise vajadustest lähtudes moodustasid kunstikooli õpetajad kümme aastat tagasi mittetulundusühingu Kunstijüngrid, mis tegutseb toimekalt tänaseni.
Vahepeal muutus see pooleks aastaks koguni Eesti kunstikoolide katusorganisatsiooniks, ent üheksa aastat tagasi moodustati ühisasjade ajamiseks eraldi Eesti Kunstikoolide Esinduskogu, mida on kogu selle aja vedanud Anne Nurmik. Nii võib üldistatult öelda, et ta on kaasa aidanud mitte ainult Jõgeva, vaid kogu Eesti kunstihuviliste laste unistuste teokssaamisele. Anne on osalenud näiteks praegu kehtiva huvikooliseaduse ettevalmistamisel ning esindanud kunstikoole üleriigiliste noorsootöö ühingute ümarlauas. Praegu on ta tegev kunstikoolide raamõppekava koostamisel.
Kogu selle suure ühiskondliku töö juures pole ta otse loomulikult vaeslapse ossa jätnud ka Jõgeva kunstikooli. Ehkki vahepeal on kunstikoolis ka teisi õpetajaid (sealhulgas kunstikooli enda vilistlasi!) olnud, on praegu põhiõpetajate koosseis jälle täpselt seesama, mis alguses: Anne Nurmik, Elita Järvela ja Katrin Tamm-Kuusik. Osalise koormusega töötab kunstikoolis aga üks Elita Järvela endisi õpilasi Auli Kumel.
Töö ja hobi
“Kuni meie õpetajatel töö ja hobi kokku langevad, on nad endiselt valmis seda tööd tegema, ehkki sellisest palgast, millega üldhariduskoolide õpetajad praegu rahul pole, ei maksa kunstikooli õpetajal unistadagi,” ütles Anne Nurmik.
Praeguseks on kunstikooli lõpetanud üheksa lendu 65 õpilasega, kokku on Anne hinnangul kunstikoolis, selle kunstiringides, avatud stuudios ja projektikursustel osalenud oma paar tuhat inimest. Paljud kunstikooli lõpetanutest on asunud õppima eriala, mille puhul huvitasandi kunstiharidus vajalik on või kasuks tuleb. Eelkõige on kunstikoolis käinud omandanud aga loova mõtlemise võime ning eri eluvaldkondades edukalt toime tulemise oskuse.
Loovus on üks Anne lemmikteemasid ja ta viib läbi ka loovuskoolitusi. Loovalt mõtlev inimene on piltlikult öeldes see, kes suudab kaht ja kaht liites neile omalt poolt veel midagi lisada, nii et tulemuseks on rohkem kui neli. Ning selle asemel, et põhjendada, miks üht või teist asja teha ei saa, otsib loovalt mõtlev inimene võimalusi, kuidas asi takistustele vaatamata ikkagi ära teha.
“Olen nii mõnegi ametniku endast välja viinud, pakkudes välja hulga vihastamapanevaid võimalusi, kuidas asju, mida nende arvates võimatu teostada, ikkagi teha oleks võimalik,” tunnistas Anne muiates.
Mugandunud ametnikul Annelt tõesti midagi head loota pole, kunstikooli on selle vilistlased üksmeelselt nimetanud oma teiseks koduks, sest seal on nad veetnud palju sisukat aega ning leidnud õpetajate ja kaasõpilaste mõistmist ja toetust. Moto “Jõgeva kunstikool — minu teine kodu” seisab nüüd ka kunstikooli kodulehel, mille autoriks on — mis te arvate, kes? Loomulikult Anne Nurmik!
Kunstikooli õpetajate toa seinal seisab romantiline pilt Trakai lossist. Selle tõi kingituseks üks kõrgemaid külalisi, kes kunstikooli viieteist aasta jooksul külastanud — Leedu Vabariigi suursaadik Antanas Vinkus.
“Ta oli meie koolist vaimustuses ja ütles, et ta usaldab omavalitsust, kus tegutseb kunstikool, sest sellise kooli olemasolu tõestab, et omavalitsus on jätkusuutlik,” ütles Anne Nurmik.
Mis puutub unistusse saada sisekujundajaks, siis sellegi on Anne osaliselt täitnud: ta nautis kolmteist aastat tagasi kunstikoolile Virtuse kõledavõitu ruumidesse sobiva töökeskkonna loomist ning projekteerib hea meelega tuttavatele kööke. Seda, mitut eri värvi viltpliiatsit ta selle juures kasutab, ma ei küsinud.
Anne Nurmik
Sündinud 1967 Jõgeval.
Lõpetanud 1985 Jõgeva 1. Keskkooli.
Lõpetanud 1993 Tallinna Pedagoogikaülikooli joonestamise ja kunstiõpetuse õpetajana.
1993-1996 Jõgeva Laste- ja Noortekeskuse kunstiõpetaja.
Alates 1996 Jõgeva kunstikooli direktor ja õpetaja.
Alates 2002 Eesti Kunstikoolide Esinduskogu asutajaliige ja juhatuse liige.
Jõgeva aasta koolitaja 2004.
Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi aastapreemia 1998 ja 2002.
Betti Alveri Fondi aastapreemia 1997.
Abielus, perekonnas kaks poega.
Elita Järvela, kauaaegne kolleeg:
Anne Nurmikul on kaasasündinud liidriomadused ning tahe maailma paremaks muuta. Tal on küllaga ideid ning tahtejõudu ja sihikindlust nende elluviimisel. Ta on nõudlik ja süsteemne, ent samas humoorikas, osates nalja visata endagi üle. Anne ei karda eksperimenteerida ning kaasaegsed tehnoloogiavahendid ei tekita temas võõrastust, vaid ta kasutab neid innukalt.
i
RIINA MÄGI
