Ülemöödunud laupäeval Jõgeval peetud kevadlaada üheks “staariks” kujunes Lätimaalt Ligatnest kohale sõitnud Martins Sprogis: tema vanarauast kokku keevitatud vaimukad taiesed vedasid kõigil möödujatel suu kõrvuni. Tõsi, maha müüa tal ühtki raudelukat ei õnnestunud, ent kiitjaid ja pildistajaid oli palju.
Martins Sprogis (58) hakkas vanarauast kunsti tegema kaheksa aastat tagasi. Tõsi, kunstnikudiplomit tal taskus pole, vaid hoopis insener-mehhaaniku oma. Lisaks sellele on ta poisikesest peale motohuviline olnud. Nii et metallitööd tunneb ta läbi ja lõhki.
“Kui diplomeeritud metallikunstnikud peavad oma ideede teostamiseks tavaliselt meistri abi otsima, siis mina olen võimeline kõik asjad ise valmis tegema,” ütles Martins Sprogis.
Tema taiesed koosnevad mitmesugustest masinaosadest, tööriistadest, metallanumatest ja muust kilast-kolast. Selliste, kunstikeeles öeldes ready-made detailide kombineerimisel ilmutab Sprogis ülimat nutikust, aga ka vaimukust ja head maitset.
“Taieste ideed sünnivad kord nii, kord naa,” ütles mees. “Mõnikord näen vanametalli kokkuostupunktis või vanakraamilaadal mõnd huvitavat rauakolakat ja mõtlen: “Ahhaa, sellest saaks sellise looma või linnu!” Mõnikord on aga vastupidi: näen kõigepealt vaimusilmas valmis taiest ja siis hakkan otsima selle jaoks sobivat materjali. Ideede puudust mul igatahes pole. Ei usu, et mu järele jäänud eluaastatest piisab kõigi nende teoks tegemiseks. See rauakolast kunsti tegemine on mul ikka juba haigus, mitte enam hobi.”
Kavandit ei joonista
Oma taieseid näebki Sprogis kõigepealt vaimusilmas ning hakkab neid siis lihtsalt mingist otsast valmis tegema. Kavandit ta enne valmis ei joonista. Ilmselt on tal kaasasündinud kompositsioonitaju, sest lõpuks on kõik asjad oma õigetel kohtadel ning tervik kenasti tasakaalus. Selline kunstitegemine meenutab kangesti kadunud onu Raivot ehk Raivo Järvit, kes hakkas hobust joonistama kabjast või sabast ja sai lõpuks ikka meisterliku tulemuse.
“Olen ikka öelnud, et taiese tegemiseks on vaja kolme asja: pead, käsi ja südant. Kui need normaalselt funktsioneerivad, kukub taies hästi välja,” kinnitas Martins Sprogis. “Eks mulgi ole päevi, mil asjad sugugi ei edene, ent üldiselt see ala sobib mulle, see on minu kutsumus.”
Päris paljud Sprogise taiesed on rännanud piiri taha: näiteks Jaapanisse ja Ameerika Ühendriikidesse, Euroopa maadest rääkimata. Põhjamaades korraldatakse näiteks ülesvuntsitud näitus-šõusid ning tihti tellitakse neile auhinnad just Martins Sprogiselt: tema stiil sobib suurepäraselt selliste sündmuste laadiga.
Ent kuldsete kätega meistrimees on edukalt osalenud ka konkurssidel. Kolm aastat tagasi korraldati Lätis näiteks Leonardo da Vinci ümmarguse sünniaastapäeva puhul konkurss, millele oodati klassiku loomingu kaasaegseid tõlgendusi. Rauakolakatest kokku keevitatud Mona Lisat, mille Sprogis kõnealusele konkursile esitas, sai näha ka Jõgeva laadal.
“Kaliningradist saadeti merevaigust Mona Lisa ja Moskvast suisa kuldne, aga kunstiakadeemia professoritest koosnevale žüriile meeldis minu raudne kaunitar rohkem: ma jõudsin auhinnanominentide hulka,” sõnas Martins Sprogis muiates ja lisas, et diplomeeritud kunstnikud ei taha vastava hariduseta autsaiderit tavaliselt kunstnikuks tunnistada, olgu tema looming siis kuitahes väärtuslik.
Mehed näitusel
Sprogis on oma töödega ka näitustel esinenud. Pärast Sigulda näitust tunnistasid korraldajad, et mehed polevat nende näitusesaali vastu mitte kunagi varem nii suurt huvi tundnud. Mis ei tähenda, et Sprogise taiesed naisi külmaks jätaksid.
Jõgevalgi trehvas just meie vestluse ajal üks proua küsima, kui palju Sprogise loodud elusuuruses naisekuju maksab. Taidur vastas, et 800 eurot. Küsija väga üllatunud polnud: paistis, et ta jagas ka ise päris hästi, et viie euro eest sellist asja ei saa. Kauba tegemiseks siiski ei läinud. Ja kui aus olla, siis lahkus lätlane Jõgevalt ühtki taiest müümata.
“Ma saan aru, et inimestel napib raha, aga ma ei saa ka hinda alla lasta, sest olen taieste loomiseks teatud kulutusi teinud,” ütles Martins Sprogis. “Aga ma olen rõõmus ka selle üle, kui minu taiesed inimestele hea tuju loovad. Ja enamikul, kes mu müügiplatsist täna mööda on kõndinud, on suud naerule läinud. Eriti siis, kui nad taipavad, millest üks või teine asi tehtud on: et hakklihamasinast on saanud koera pea, piimanõust sea kere või murukääridest linnu nokk ja tiivad. Mul on hea meel ka selle üle, et saan metallesemetele n-ö teise elu anda ja need kunstiks väärindada.”
Martins Sprogise kutsus Jõgeva kevadlaadale selle korraldaja Sergei Jerjomin: ta teadis lätlast ja tema loomingut mitmelt Lätis toimunud laadalt. Kui olematut müügiedu silmas pidada, siis pole kindel, et mees teist korda nii kaugele riskib tulla. Tõtt-öelda oleks ta võinud küsida väikese tasu iga pildi eest, mis tema taiestest tehti. Sel juhul oleks ta vähemasti sõiduraha raudselt tagasi saanud, sest klõpsutajaid oli rohkesti.
RIINA MÄGI
