Oma suguvõsa vanima esindajana tähistab Pisisaares elav Anna Oraste täna oma sajandat sünnipäeva.
Täna täpselt sada aastat tagasi sündis Setumaal Värska lähedal Velna külas tütarlaps, kes sai nimeks Anna Linnus. Väga suure osa oma pikast elust ongi juubilar elanud just Värskas. Naine on töötanud talus teenijana, kolhoosis ja ka sööklas köögitöölisena. Pärast abiellumist kolis ta Postkova külla. Kuid teine maailmasõda ei jätnud tema peret puudutamata, Anna esimene abikaasa hukkus, naine jäi üksi oma poega kasvatama. Hiljem abiellus ta uuesti ning teisest abielust sündisid tütar ja poeg.
Oluline lähedaste igakülgne toetus
Väga palju aastaid oma elust on Anna Oraste pühendanud oma lastele ning kodusele majapidamisele ja eriti just aiale. Ta õpetas oma lapsi nii palju kui oskas, julgustas, aitas ning suunas neid.
Kui vanaproual oli esimene infarkt, tõi tema Pisisaare perearstikeskuses pereõena töötav tütar Niina Auli ema Pisisaarde. “Ta elas varem Värskas, Pisisaares on ta elanud juba 20 aastat,” rääkis tütar. Niina Auli sõnul pole saatus ema hellitanud, kuid ta on saanud tunda lähedaste hoolitsust ja igakülgset abi. “Olen ka haiglas mitmel korral ema kõrval olnud, teda toetanud,” lisas ta. Kõige tähtsam on just lähedaste toetus. “Stressivaba elu on väga tähtis, aga kui ema näeb ja kuuleb oma laste muresid, siis ei saa ta rahulikult elada. See kõik mõjutab inimese elu,” on Niina Auli veendunud.
Tema kinnitusel on laste kohustus oma ema vanaduspäevadel hoida ja aidata. “Temasse tuleb suhtuda inimlikult ja armastusega. See on väga tähtis,” rõhutas ta.
Naine ongi pühendanud oma vaba aja emale. “Ma ei taha kunagi kahetseda, et oleksin võinud temaga rohkem koos olla. Ma olen andnud endast parima, et tal oleks hea olla. Ma mõtlen alati hästi järele, mida ma talle ütlen. Ma ei taha teha midagi valesti. Ma tahan, et mu emal oleks hea ja minul hiljem süda ei valutaks ega vaevaks. Ta on üks paremaid inimesi, heatahtlik ja kannatlik,” rääkis naine.
Loeb telerist eestikeelseid subtiitreid
Anna Oraste on oma kõrgele vanusele vaatamata väga kõbus ning eluga väljaspool kodu hästi kursis. “Tõime tema tuppa televiisori. Ta loeb veel filmide eestikeelseid subtiitreid, see tuli meile ka üllatusena,” rääkis tütar. Tema sõnul on emal küll ühel silmal kae, aga teisega näeb ta hästi. Ka kuulmisega on tal probleeme. Naine ei mäleta enam väga selgelt minevikku, kuid inimesi tunneb hästi. “Olen tema käest küsinud ammu juhtunud asju, et kas ta mäletab seda või teist seika. Kahjuks ei tule tal kõik alati meelde, kuid inimesed tunneb ta küll ära,” räägib tütar.
Anna liigub ka ise, kuid siis peab keegi kodustest teda kaenla alt toetama. Ta saab iseseisvalt paljude asjadega hakkama ega virise.
Tütar on väga õnnelik, et ema on nii kaua tema kõrval olnud. “Minu tütar hoiab väga vanaema. Ta õpib meditsiini, kohe, kui koju jõuab, on tal alati vanaemale nii palju rääkida ning vanaema hoiab tedagi.”
Anna Oraste on matnud oma vanema poja. “Venna surma elas ema väga raskelt üle. Ta tuli sellest välja pere abiga. Olime kogu aeg tema kõrval ja lohutasime.”
Niina Auli sõnul peaksid lapsed oma eakaid vanemaid väga hoidma. “See on nii suur asi, kui keegi on su kõrval ja sind toetab. Hooldekodus võib küll olla väga heal tasemel teenindus, kuid see ei asenda kodu ja perekonna lähedust ning tuge.”
Tütre sõnul tahab nende ema olla nende lähedal ja tunneb siirast huvi nende tegemiste vastu. “Ta küsib iga päev, kuidas mul läks. Istun siis tema kõrvale ja räägin. Ta on meie tööde ja tegemistega hästi kursis.”
HELVE LAASIK
