Anna-Mariita Mattiisen on valmis isale pühendatud kontserdil esinema kas mõne laulu või instrumentaalpalaga, sest ta mängib nii klaverit kui ka kitarri ja on ka laulmist õppinud.
Päris üksi ta küll üles astuda ei kavatse. “Ma võtaksin ikka mõned sõbrad ka kaasa ja teeksin midagi päris lahedat,” ütles ta. Tüdruk usub, et kui sõpradele helistada ja teatada, et oleks vaja esineda, tuleks keegi ikka Jõgevale.
Klaverit on Anna-Mariita õppinud Tallinnas Nõmme lastemuusikakoolis ja Tallinna 21. keskkooli muusikaklassis. Hiljem on ta kitarri mängima õppinud, üks tema õpetajaid oli ka Ain Varts. “Kitarri tinistan oma lõbuks praegugi,” rääkis tüdruk.
Poplaulu õppis ta laulu- ja tantsukoolis WAF ning noppis keskkoolist päris palju parima muusiku tiitleid. Samuti on ta palju mänginud ja laulnud ka oma isa laule. “Klaveril oskan ma neid kõiki mängida, aga esinenud ei ole ühegagi” tunnistas ta.
Muusika ei saa olla töö
Muusika pole Anna-Mariita jaoks kunagi tähendanud tööd. Tööna see mulle ei istu,” tunnistas ta. “Muusika ei ole minu jaoks enam muusika, kui ta muutub kohustuslikuks. Kui mul pole tahtmist näiteks nädal aega kitarri mängida, siis ma ei mängi, vahel ei mängi mitu kuud. Kui tahtmine tuleb, siis mängin. Klaverit mul praegu kodus pole, seega tinistan rohkem kitarri,” tõdes ta.
Kuid bakalaureuseõppe esimestel kursustel on ta koos oma endise klassiõega ka muusikaga veidi taskuraha teeninud. “Tegime sellist džässilaadset muusikat, ka bossanovat, esinesime õhtuti restoranides. Tema laulis, mina mängisin kitarri. Esinesime Tallinnas Lucca restoranis ja Pegasuses ning korra ka meremessil, lisaks veel väiksemates kohtades. Kavas oli 35-40 lugu, aga see tüütas lõpuks ära. Kaua sa ikka samu lugusid mängid ja ega uusi ei viitsinud ka lõpuks enam juurde õppida. Ma tõesti ei kujuta ette, et käin terve elu restoranist restorani ja mängin pilli. Muusika ei saa olla pealesurutud, see peab tulema seest. Ainult muusikast elatuvat inimest ei saa seega minust kunagi,” kinnitas ta.
Et muusikuna edasi minna, tulnuks seda ala õppima minna. “Või- olla on mingi muusiku alge minus küll olemas, aga edasi ma pole seda praegu arendanud.”
Mingis eas on noorte jaoks väga populaarne teema oma bänd. Anna-Mariital pole seda kunagi olnud, küll aga on ta koos oma koolikaaslastega musitseerinud. “Koolis oli väga popp istuda koos kitarridega koridoris ja laulda ning mängida. Vahest andsime igal vahetunnil “kontserdi“. Ma ei tea, kas praegu ka mu vanas koolis nii tehakse. Siis olid kõik sellega harjunud, et mingi punt koridoris mängib,” rääkis Anna-Mariita.
Tartusse tulekut ei kujutanud ette
Ülikoolis ei tuleks koridorides musitseerimine kõne allagi. Ja Tartus tuleb pealekauba joosta ühest linna otsast teise, nii et musitseerimiseks ei jää parima tahtmise juures aegagi. “Ma pole kunagi selle peale isegi mõelnud, et Tartusse kitarr kaasa võtta,” lisas ta. Vanaema juures Jõgeval on aga klaver olemas.
Koos kursusekaaslastega Sangastes kevadkoolis olles võttis Anna-Mariita aga kitarri kaasa ja leidis, et päris lõbus oli õhtul nii aega veeta. Kui on õhtuti lõkke ääres istumine, siis võtab ta tavaliselt ikka kitarri kaasa. Ja kui tahaks muusikariista ka maha unustada, siis sõbrad tuletavad meelde.
Praegu Jõgevalt vanaema Helmi Mattiiseni juurest Tartus koolis käiv Anna-Mariita õpib Tartu Ülikoolis magistrantuuris rahvusvahelisi suhteid, olles eelkõige huvitatud rahvusvahelistest inimõigustest.
Magistrantuuri astus Anna-Mariita eelmisel sügisel, Tartusse tuli ta sellepärast, et sai riigieelarvelisele kohale. “Veel eelmisel aastal ei kujutanud ma end Tartus ette, uskusin, et jätkan õpinguid ikka Tallinnas,” rääkis ta.
Praegu on Anna-Mariita veendunud, et Tartu variant polnud üldse paha. “Arvan, et see on minu elu üks kõige õigemaid otsuseid, olen väga rahul,” tunnistas ta. Bakalaureusekraadi sai Anna-Mariita Tallinna Tehnikaülikoolis samuti rahvusvaheliste suhete erialal.
Välismaale õppima minna ta aga väga ei taha. “Ma ei tea, miks see nii on, aga miski hoiab mind väga tugevasti Eestis. Võib-olla sellepärast, et isa aitas Eestil taas iseseisvuda ja mina ei saa siit ära minna, sest see patriotism on minus väga tugev. Kõik räägivad mulle, et mine, sa tuled ju tagasi. Ehk ma saan sellest mõttelaadist üle ja suudan paariks aastaks minna välismaale õppima, see oleks tegelikult väga vajalik,” tõdes ta.
Instinktiivselt tehtud otsustest sünnivadki tema hinnangul kõige õigemad ja huvitavamad asjad.
Tartu on hoopis teistsugune kui Tallinn ja terve elu pealinnas elanuna tunneb ta end nüüd ülikoolilinnas väga hästi. “Tartu õhkkond on palju mõnusam ja rahulikum, eks see ole ka mind ennast muutnud. Olen kuidagi „suuremaks“ saanud selle aastaga,” naeris tudengineiu.
Edasi tahaks Anna-Mariita minna ka doktorantuuri, kuid kas see sünnib Tartus või välismaal, ei oska ta praegu veel öelda. Küll on ta aga veendunud, et kindlasti tahaks ta süvendatult edasi õppida inimõigustesse puutuvat. “Eks kõigepealt tuleb ikka magistrikraad kätte saada ja siis vaatab edasi, kuid mingi eesmärk peab ju olema,” muigas ta.
i
HELVE LAASIK
