Türil elab laste vanavanaema ning Paides isapoolne vanaema. Vändras oli aga Andruste varasem elukoht, kust üheksa aasta eest Tõrenurme tuldi. Mitte vähem tähtis pole vanemate laste koolidevalikul olnud ka see, et sportimisvõimalused on lähedal ja treenerid tuttavad. Kõik viis tegelevad nimelt maadlusega. Vähemalt viiel päeval nädalas käiakse kooliajal treeningul, enamik nädalavahetusi kulub aga võistlustele.
Elektriliini ja külatee lõpus
Andruste kodu on kunagises metsavahimajas. Tartu-Tallinna maanteelt Tõrenurme külla sisse sõites jääb nende Pärnamäe taluni kaks ja pool kilomeetrit. Kolmteist põlist pärna on majaümbrust ilmestamas ja arvata võib, et nende järgi see paik oma nime kunagi ka saanud on. Et aga nende majapidamises lõpeb elektriliin ja kahe järgmise maja järel saab otsa ka tee, armastab Lustiveres lasteaiakasvatajana töötav pereema Varje ikka öelda, et tuleb Ukuarult. Nagu selgub, pole paljud lähiümbruse inimesed Tõrenurmes kunagi käinudki. Miks peakski kõikidel ühte kõrvalisse külasse asja olema, kui seal just sugulasi ja sõpru ei ela.
“Ega meil siin Tõrenurmes elu nüüd lausa nutune ka ei ole. Viimasel ajal on siia isegi peresid juurde tulnud ja lapsi on külas ka juba omajagu. Siin külas on koguni nii kõvad spetsialistid, et praegu on Lustivere külaseltsi küladevaheline rändkarikas spordis Tõrenurme küla käes. Ja tegijad ei ole sugugi mitte ainult meie perest,” märgib Varje Andruse, kes on ühtlasi ka Tõrenurme külavanem.
“Ukuarult” maailma
Juhatuse järgi leiame perekond Andruse kodu kergesti üles. Just nii ongi ? kõigepealt tuleb spordiplats, siis hakkab varsti puude vahelt ka maja paistma. Et on vihmane ilm, siis on spordiplats tühi, jalgpallivärava lähedal on vaid lambad rohtu näksimas. Muidu oleksid siin ehk pere poisid koos isaga palli tagumas. “Vahel käivad külast teised ka,” ütleb ema Varje.
Juhtub olema haruldane päev: kogu pere on korraga kodus. Enamgi veel ? lastele on seltsiks tulnud ka pereisa õepoeg, 10-aastane Martin. Ka isa Harril, kes Tallinnas ehitusel tööl käib, on vaba päev. Nagu hiljem selgub, ei tule selliseid päevi tõepoolest just tihti ette isegi koolivaheajal. Sellel suvel olid näiteks tüdrukud Soomes maasikaid korjamas ja Hergo ehitustööl. Sedakorda aga valmistuvad lapsed järgmisel päeval kanuumatkale minema.
Suures elutoas hakkab kõigepealt silma terve hulk karikaid, suuremaid ja väiksemaid. Ühes seinas aga ripuvad medalid, neid on loendamatult palju ja igat värvi. Nagu selgub, pole see veel kõik. Velja toob teisest toast veel terve sületäie tüdrukute omi lisaks. Kui palju õieti selle pere lapsed võistlustelt medaleid võitnud on, pole ilmselt jõutud kokku lugedagi. Need on pärit nii Euroopa kui ka Eesti meistrivõistlustelt, kohalikest ja väiksema kaaluga jõukatsumistest rääkimata. Riikegi, kus lapsed võistlemas käinud, annab kokku lugeda Lätist, Leedust, Venemaast, Soomest alates kuni Türgini. Igatahes on lapsed siit “Ukuarult” kindlasti rohkem ja kaugemale välja saanud kui nende vanemad.
Eluviis ja sõpruskond
“No ega siis, kui neid trenni sai vedama hakatud, ei teadnud, et nad nii vahvad ja vägevad on,” naerab ema Varje. Igatahes võeti kuus-seitse aastat tagasi alguses mitme pere lapsed kokku ja hakati käima Põltsamaal Arved Külanurme juures treeningutel.
Hergo oli juba Vändras kolmandast klassist alates hakanud maadlustreeningutel käima. “Täiesti omapead, keegi ei sundinud,” ütlevad ema ja isa. Kui ta siin sama asja juurde jõudis, tulid tasapisi kaasa ka teised neli. Pesamuna Aimar oli alles kolmeaastane, praegu nimetatakse teda Põltsamaa maadlusklubi tulevikulootuseks. Ardi on aga mitmekordne Eesti noortemeister, Velja on tulnud mitmel korral auhinnalisele kohale Euroopa meistrivõistlustel jne. “Eks nad saavad ikka korraliku mahvi nende treeningute ja võistlustega. Pallimängud, jõusaal ja kõik muugi, mis veel asja juurde käib, variante ja väljundeid on palju,” tõdeb ema. Praeguseks on sporditegemisest saanud pigem eluviis ning ilmselt ei raatsi keegi loobuda aastate jooksul välja kujunenud toredast sõpruskonnastki.
Kevaditi ja sügiseti käiakse kaheteistkümne kilomeetri kaugusel Põltsamaal jalgratastega. Jalgratas on igal pereliikmel ja jääb ülegi. “Meil on tubli isa, kes jalgrattaid putitab, teeb asja sellisestki, mis pole just kõige õnnestunum ost olnud,” kiidab Varje. Isa Harri on alati olnud ka väga spordilembene ning omal ajal koguni Eesti noortekoondise kandidaadiks arvatud. Jalgpalliga tegeleb ta praegugi ning teeb kaasa üle-eestilistel rattaretkedel. “Mina olen peres rohkem see, kes reguleerib, et sporditegijatel asjad sujuksid,” ütleb Varje.
Kui esimesel viiel aastal käisid Varje ja Harri lastele kõikidel võistlustel kaasa elamas, siis praegu minnakse pigem neile, mis jäävad lähemasse ringi nagu Põltsamaa, Koeru, Paide, Jõgeva, Türi, Viljandi. “Pealtvaatajatel on ju oma fiiling. Aga lapsed nüüd juba ise ütlevad, missuguseid võistlusi on mõtet vaatama tulla ja milliseid mitte,” tunnistavad ema ja isa.
Maaelu kasuks
Andruse peres pole kombeks nuriseda ega hädaldada. Pigem osatakse naljaks keerata ja mõnusaks muuta ka mistahes kehv olukord. “Mis see oigaminegi aitab,” leiab Varje. Lapsi on selles kodus aga koolivaheaegadel enamasti ikka rohkem kui oma pere viis. Suguvõsa ja peretuttavate lapsi pidavat siia lausa tõmbama. Tore ja vastastikku rikastav oli olnud ka keelelastega koos veedetud aeg. Igatahes armeenia rahvusest Arturit ja Lasnamäe poissi Igorit, kes siin peres erineval ajal eesti keele harjutamiseks mõnda aega elasid, meenutatakse hea sõnaga veel nüüdki ja vastastikku käidi perekonniti külas ka hiljem.
“Maal on vabadust ja siin oled sina ise. Linnainimene kipub rohkem teisest malli võtma. Ega ei tahaks küll nii elada, et vaatad läbi kahe maja teisele tuppa,” ütleb Harri. “Mis sest, et lapsed peavad kaugelt ja igasugu ilmaga väljas käima ja kõik mugavused ei ole käepärast. Noor inimene ei peagi vati sees kasvama, las nad näevad pisut vaeva ja saavad kogemusi,” lisab Varje. “Aga oma ülikoolis õppimise ajal olen vähemalt kaks korda südamest vihastama pidanud, kui mõned linlastest kursusekaaslased on püüdnud selgeks teha, et maal elab kahte liiki inimesi ? ühed on asotsiaalid ja teised, kes neile viina müüvad,” tunnistab ta.
Mis kooliskäijatesse puutub, siis on selles peres lisaks viiele koolilapsele tegelikult veel üks õppija. Nimelt on ema Varjel üks imepisike osa Tallinna Ülikooli eripedagoogika eriala lõpetamisest puudu, nagu ta ise ütleb. “Üks kaitsmata töö, jaanuarikuus õnnestub ehk kooliga ühele poole saada.”
VAIKE KÄOSAAR