Reedest laupäevani osalesid 1.–9. klassi noored Jõgeval Betti Alverile pühendatud luulepäevadel „Tuulelapsed“, mis toimusid seekord viieteistkümnendat korda.
Sündmus tõi kokku umbes 350 luulehuvilist põhikooliõpilast kogu Eestist ning kahe päeva jooksul mängiti lavastusi, mis põhinesid Ira Lemberi, Maimu Linnamägi ja Olivia Saare luuletekstidel.
Neid hindavasse nõukotta kuulus nii koolijuhte, näitlejaid, lavastajaid, kui ka kirjanikke ja luuletajaid. Üks neist oli näitleja Andrus Vaarik.
Kas nägite midagi, mida enne polnud näinud?
Ma ei teadnud enne nendest autoritest suurt midagi. See lasteluule on minust mööda läinud ja mul oli rõõm kohtuda. Aga mida ma ei uskunud ennast nägevat, oli paar välgatust, kus lastel oli vorm nii selge, et nad ei mõelnud üldse selle peale. Laval oli liialdamata professionaalseid hetki.
Ma ei väsi kordamast, et kõik, mis tuleb kergelt, on lihtne rõõm. Aga põlisrõõmud, mis alles jäävad, tulevad väga raske tööga. Müts maha nende juhendajate ees, kellel on jätkunud visadust ja oskust teha tuimad proovid lastele huvitavaks. Öeldakse, et lavastaja üks esimesi professionaalseid oskusi on säilitada tegijate huvi materjali vastu kuni viimase proovini.
Kujutan ette, kui tuim võib see olla, kui peab samme, rõhke, kehahoiakut ja intonatsiooni lõputult ja lõputult kordama. Ja me arvame, et laval sõnakunstnikuna üles astuda on lihtsam kui esineda pianisti või kitarristina. Aga solfedžo peab selge olema samamoodi ka rääkijal. Seda suurem on rõõm, mida rangemad on reeglid.
Väga rangete reeglite sees vaba olemine on palju rafineeritum ja luksuslikum.
Seega kirjandus, kultuur ja luule ei hääbu meie lastes?
Ei! Tänu juhendajatele, sest pedagoogi töö on üks kõige isetumaid ja esimesel astmel kõige tänamatumaid töid. Mina saan igal õhtul aplausi kätte, aga pedagoog saab võib-olla alles kahekümne aasta pärast tõdeda, et ta ei ole oma elu asjata elanud. Et suurim rüblik ei läinudki vangi, vaid temast sai pangajuhataja. See võtab aastaid, nõuab pühendumust ja missioonitunnet.
Õpetajate palgad peaksid olema kolm korda suuremad. Hea, et need on tõusnud, aga vähe. Et koolidesse läheksid parimatest parimad õpetajad. Ega PISA tulemusi ei hoia, kui me sellesse ei panusta.
Minu kuuldes ei saa kunagi öelda, et lapsed on hukas. Ma kordan nagu mantrat, et minuvanused vanamehed on hukas. Laste päralt on tulevik ja nagu Tammsaare on öelnud, siis meil ei ole mingeid kohustusi oma vanemate vastu, meil on kohustused oma laste vastu. Sest nende päralt on maailm. Me tihtipeale ei oskagi lapsi maailmaks, mis neid ees ootab, ette valmistada, sest me ei tunne seda maailma. Nemad tunnevad seda võib-olla meist paremini, aga me saame neile mingid põhiväärtused selgeks teha, mis jäävad püsima.
See töö, mida siin teevad Lianne Saage-Vahur ja Rita Ilves, kes hoiavad seda traditsiooni, kultuuri, see on see, mis meid ühendab.
Mis soovitusi võib anda juhendajatele ja lastele edaspidiseks?
Mängurõõm ja laste initsiatiiv peavad jääma, aga juhendajad peavad samal ajal jälgima, et kaotajaks ei jääks need luuletajad, kelle loomingust need luulepäevad võrsuvad ja seisavad. Tegemist on ikkagi luulega. Võib väga efektseid lavastuslikke leide välja mõelda, aga luule ei tohiks selle all kannatada.
KERTTU-KADI VANAMB
