Pühapäeval kuulutab EELK peapiiskop Andres Põder Jõgeval välja üleriigilise jõulurahu. Et jõulud on see aeg, mil eestlased leiavad üles ka kirikutee, käis Vooremaa esindus Tallinnas Toompeal peapiiskopi jutul.
Kui meelsasti Te mõned aastad tagasi haakusite ühe väikese, ilma ajaloolise kirikuta linna mõttega kuulutada siin välja üleriigiline jõulurahu?
Tänavu on mul juba neljas kord Jõgeval üleriigilist jõulurahu välja kuulutada. Ma mõistan, et väikesed linnad otsivad väljundeid, et endast avalikkusele märku anda ning muuta ennast rahva jaoks huvitavamaks ja põnevamaks. Selline initsiatiiv on teretulnud ja ma ei näinud mingit põhjust, et seda mitte seda toetada.
Traditsioon, mida alustas president Lennart Meri, taastades kunagise rootsiaegse tava, oli kujunenud ikkagi Tallinna linna ettevõtmiseks, kus Tallinna linnapea jõululaupäeval jõulurahu välja kuulutab, aga ülemaalist traditsiooni tervikuna ei olnud. Miks siis mitte anda märku, et jõulurahu on Eestis üldine ja ühine. Peapiiskopina tahan meelde tuletada, et me vajame rahvana vaimset kokkukuulumist, mis rahu südamesse toob.
Jõgeva linnajuhtide algatuse puhul on tegu lihtsalt ühe hea sooviga, mis võiks ühelt poolt anda rohkem tähendust ühele kenale väikesele linnale ja teiselt poolt tuletada meelde, et me rahvana tervikuna oleme üksteisega seotud nii, et meie kõikide kutsumus ja ülesanne on ka omavahel lepitust ja rahu otsida.
Jõgeva on jõuluvana kodu, kuidas seda seostada kirikuga?
Saab ikka siduda. Püha Nicolaus ehk Santa Claus, tema vaimulik tegevus, mille hulka ka kingituste jagamine kuulus, sai alguse ja tõuke kristlikust eluhoiakust, mis omakorda sai alguse Kristuse sünnist. Jõuluvana kui Kristuse sünniga antud kingituse jätkamine maiste kingitustena pole üldsegi mitte vastanduv nähe.
Milline oli hiljuti lõppenud kirikuaasta olulisim sündmus või saavutus?
Kirikuaastast tervikuna on täna veel raske kokkuvõtteid teha, sest kirikuaasta lõppes küll ära, aga meie aruannete laekumine algab jaanuaris.
Oluline on olnud aga see, et kaks viimast aastat on meil olnud ristimise teema-aastad, kus on räägitud ristimisest, sellega kaasnevast kristlikust kasvatusest ja õpetusest. Ühe projektina valmis leeriõpik, esimene terviklik leeriõpik taasiseseisvumisajal. Nõukogude perioodil polnud kirikul võimalik mingeid raamatuid trükkida, veel vähem leeriõpikuid. Nii on kaasaegse õpiku ilmumine, mis sobib kasutamiseks nii leerikursustele kui ka üldhariduskooli õpilastele, kes tahavad sellega tutvuda, päris suur sündmus. Eelmised leeriõpikud ilmusid Eestis 1920. aastatel.
Alustasite kirikuõpetaja tööd nõukogude okupatsiooni ajal. Kas tollases EELK-s usuti, et Eesti saab taas vabaks?
Tagantjärele on raske memoreerida tollaseid ootusi või kujutelmi asjast. Kirikus oli ka neid inimesi, kes olid valmistunud selleks, et terve oma elu eladagi nõukogudemaal ega teinud erilisi illusioone, et see süsteem võiks laguneda. Teisalt tundub, et kirik oli siiski see paik, kus kõige enam oli neid inimesi, kes vabanemist ootasid ja kes uskusid, et ülekohus ei jää püsima. See tulenes juba piibli hoiakust — kord tuleb kohus, kas maine või taevane.
Kirik palvetas olukorra muutumise pärast, et oleks vaba võimalus evangeeliumi kuulutada, mis teiste sõnadega tähendas, et režiim peab muutuma. Kiriklik kogukond oli alternatiivühiskond nii või teisiti, kiriku liikmed ei identifitseerinud ennast homo sovieticusena ega nõustunud kaugeltki nõukogude sotsialistliku ühiskonna põhimõtetega. Eesti Vabariik elas kirikus rahulikult edasi. Näiteks emadepäeva peeti kogu aeg.
Millised olid kiriku suhted KGB-ga?
Mis puutub kaasatöötamisse, siis olid ühiskonnas võimalikud erinevad tasandid – enamik ühiskonda oli kompartei kontrolli all. Kui kirikut või tema töötegijaid on süüdistatud kaastöös KGB-ga, siis seda on kaunis raske tuvastada. Paraku on väited õhku visatud ja õhku jäänud, sest meil puuduvad allikad ja tõendid, kellegi personaalset süüd oleks raske tõestada.
Pealegi olid kaastöötajad ka süsteemi ohvrid, ega ei tuldud värbama ainult präänikuga, oli ka teine pool. Kes kuldsete 60ndate noortest läksid kirikusse, valisid nonkonformismi tee ja neid oli tühine vähemus. See, et paljud andekad ja võimekad küsisid, milline on võimalus karjääri teha, oli sotsioloogiline ja psühholoogiline paratamatus.
Kuidas KGB vaimulikele koostööks ettepanekuid tegi?
Tavaliselt kutsuti need, kes õppisid teoloogiat, välja, ja öeldi, et me vajame informatsiooni, mis toimub. Vihjati sellele, et kas tahate välismaale sõita jne.
Filmis, mis minust hiljuti valmis, on episood, kus mu sõber ja eakaaslane Heigo Ritsberg välja kutsuti ja KGB ohvitser Timusk talle umbes sellise põhjenduse esitas, et jumala ees tuleb ükskord ikka aru anda, kas oled kiriku heaks kõik teinud. See tähendab ka kirikut aidata sel moel, et aitad KGB-d, sest see on riigile lojaalne ja kirik peab riigile lojaalne olema. Kas sa tahad siis Jumala ees võtta vastutust, et sa pole KGB-d aidanud ja seega pole aidanud ka kirikut? See veider väide tekitas palju lõbu ja nalja tollastes inimestes. Sellel ajal ei võetud KGB-d enam tõsiselt, see naerdi välja.
Ühiskonnas aga töötati kaasa kordi enam. Sel ajal, kui mina teoloogiat õppisin, kuulus parteisse üle 100 000 inimese ja partei oli otsene KGB tööandja. Kõik parteisse kuuluvad inimesed olid siis kas KGB tööandjad või -võtjad, kaastöölised nii ehk naa. Näiteks pidid kõik pedagoogid vähemalt teoreetiliselt tegema sisuliselt KGB-poliitikat. Kuivõrd oli inimesi, kes suutsid sirgeselgseteks jääda, seda on raske kindlaks teha ja võib-olla pole seda ka väga vaja, sest hakata meie väikeses ühsikonnas lambaid sikkudest eraldama ei oleks kuigi viljakas, vähemalt täna.
Kas see, et endised kommunistid võivad täna olla koguduste juhatuste esimehed, on samuti paratamatus?
Kirik usub, et inimene on võimeline muutuma. Me ei saa küll ütelda, et kõik muutuvad. Piibliski on lugu sellest, et Jeesus tegi 10 pidalitõbist terveks, aga ainult üks tuli teda tänama.
Kuid õigust ei saa mõista ilma kohtuta ja me ei saa kirikus olla suuremad süüdimõistjad, kui seda on ühiskond tervikuna. Tänaseks oleme kohtumõistmisega igal juhul hiljaks jäänud, pigem oleks kogu ühiskond pidanud selle sammu tegema kohe.
Kirik on aga koht, kus riskitakse ja antakse andeks, eeldades, et inimene suudab end Jumala armuga muuta. Inimese ühte eksimust ei saa üle kanda terveks eluks.
Millised suhted on kirikul praegu Eesti riigiga? Kas EELK võib tulevikus saada riigikirikuks?
Üks põhjendus, miks EELK 1917. aastal moodustati, oli saada vabaks riigikiriku staatusest. Eesti oli esimesi Euroopas, kus moodustati alternatiivina vaba rahvakirik, see oli meie vaimulikkonna ja kiriku esinduskogu nõudmine.
Samu põhimõtteid olid palju varem esitanud Villem Reimann, Jakob Hurt ja teised. Põhjendused on sama aktuaalsed ka tänapäeval.
Täna tegutseb EELK kirikute ja koguduste seaduse alusel, üksikülesandeid ja -funktsioone ühiskonnas saab reguleerida ka eriaktide ja lepingutega. Näiteks on vaimulikel õigus abielu registreerida.
Kirikuhooned on arhitektuurimälestised, kuid maakogudused ei suuda neid hooldada. Kas kohalikud omavalitsused ja ka riik ei peaks senisest rohkem appi tulema?
See on tõsine küsimus. Riik on kehtestanud kõrgeid nõudeid ja kogudus ei saa oma jõududega teha midagi ilma kooskõlastatud projektita. Lisaks tohib töid teha vaid vastava loaga firma. See muudab hoonete korrashoidmise kogudustele üle jõu käivalt kalliks. Ajalooliste kirikute olukord on hakanud järsult halvenema. Kui riik ei suuda ise finantseerida, siis tuleks lubada korrastada lihtsamate vahenditega, praegune olukord on mitmete arhitektuurimälestiste suhtes laastav.
Mõnel maal, näiteks Saksamaal tegutseb eraldi kiriklik muinsuskaitseamet, kuid ka see nõuab tööd ja meie kirikuvalitsusel puuduvad selleks ressursid. Pühakodade taastamisel on meid palju aidanud välispartnerid, oleme toetust saanud ka europrojektidest, aga see nõuab oskuslikke projektikirjutajaid.
Kogudused on juriidiliselt iseseisvad, muinsuskaitsealast järelvalvet teostab muinsuskaitseamet ja kogudused suhtlevad kohaliku inspektoriga. Eestis on ka omavalitsusi, kes teevad kogudustega väga head koostööd, ja neis paigus läheb kirikul hästi.
Meie muinsused lagunesid, sest Lääs mõistis meid Venemaale. Kas Lääs ei võiks meile seda lagunemist kompenseerida?
Mida kaugemale minevikku vajuvad Jalta kokkulepped, seda raskem on tänastele lääneeurooplastele Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maade olukorda inkrimineerida. Ajalooline teadmine on kindlasti kasvanud ja küll leidub ka tahet aidata. Siiski ei maksa nüüd, kus meil on olnud kiire majanduskasv, kus me oleme eduriik ja tahame olla Euroopa esimeste seas, loota, et õnnestub lääneriikidele kontributsiooninõudeid esitada. Seda ei õnnestu isegi Venemaale. Pealegi pole see ainult kiriku, vaid kogu ühiskonna küsimus.
Hiljuti astus kirik välja klassikalise peremudeli kaitseks. On siiski hea, et rahvas saab kuulda kiriku seisukohavõtte.
Abielu kui mehe ja naise suhe on üldkultuuriline fenomen, see ei ole mõttemäng. Tegelikult väljendab kirik oma seisukohti igal pühapäeval. Mõnega on avalikkus nõus, teisega ei ole. Kirik pole võtnud endale missiooni otsida ainult niisuguseid asju ja neid välja ütlda, millega laiad rahvamassid nõus oleksid. Ometi on rõõm, kui mõni seisukoht leiab mõistmist.
Inimsuhteid kirjeldavad mõisted on tinglikud. Iialgi ei tea, mis on abielu sõlmimise akti taga tegelikult. Ilusaid dokumente on lihtne vormistada. Kirik tahab rõhutada, et reaalsed inimestevahelised suhted, mille alusel ühiskond püsib, ei peaks olema mäng, perekond mehe ja naise liidu alusel on reaalne väärtus, selle tähendust ei tohi hägustada.
Inimsuhete vallas leiame ajaloost kõike, ka pedofiilia on olnud legaalne tegevus teatud maades ja aegadel. Küllap on näiteks ka täna Eestis polügaamseid suhteid homoseksuaalsetest rohkem. Kõike seda me siiski seadustama ei tõtta. Kui ükskõik missugune kooslus on perekond, siis on ka terve eesti rahvas üks suur perekond. Ilmselt ei pea põhiseadus perekonnakaitse sättega seda silmas. Kehtiv perekonnaseadus on igati asjakohane ja kirik toetab seda.
iii
JAANIKA KRESSA
