Kui ühe Eesti mastaabis üsnagi nähtava sihtasutuse kaheliikmelises juhatuses on kaks Jõgeva gümnaasiumi vilistlast, on see Jõgevamaa poolt vaadatuna tähelepanuväärne nähtus. Tartus tegutseva teaduskeskusega AHHAA asjad just niimoodi on: seda juhivad Andres Juur ja Pilvi Kolk, kes mõlemad Jõgevalt pärit. Pilvist avaldas Vooremaa persooniloo umbes poolteist aastat tagasi, nüüd on aeg lähemalt tuttavaks saada Andresega.
Andres Juur on AHHAA keskuses töötanud nüüdseks neli ja pool aastat. Sinna sattus ta, nii naljakalt kui see ka ei kõla, ühe saunaõhtu tagajärjel. Tõraveres, kus Andres elab, on meestel nimelt kombeks reede õhtuti koos saunas käia. Ühel sellisel saunaõhtul ütles Andres, et ta peaks seoses perre lapse sündimisega oma töökohtade arvu vähendama. Ta oli sel ajal ühekorraga Puurmani gümnaasiumi füüsikaõpetaja, telemängu “Rakett 69” teadustoimetaja ning ASi Nanotehnoloogiate Arenduskeskus insener ja projektijuht. Samal ajal viibis saunas ka Ahhaa keskuse leiutaja Tanel Linnas.
“Sa minu ülemuseks ei taha hakata?” küsis Tanel, aga Andres saatis ta esimese hooga kuu peale: tal ei tulnud mõttessegi, et AHHAA keskuse juhi kohal võidaks aktsepteerida temasugust 26 aastast “noorukit”. AHHAA keskusega oli ta põgusalt kokku puutunud: keskuse avamise päeval olid tema ja “Rakett 69” saatejuhina tuntud Aigar Vaigu need “sisseostetud tüübid”, kes rahvale teadusteatrit tegid.
“Pilvi Kolgiga saingi tuttavaks just toonast teadusteatri etendust ette valmistades. Et olen Pilvist kuus aastat noorem, ei puutunud me Jõgeval koolis käies üldse omavahel kokku,” ütles Andres Juur.
Meestevaheline saunavestlus päädis sellega, et ühel hetkel helistas Pilvi Andresele ja tegi ettepaneku AHHAA keskuse juhatuse liikme kohale kandideerida. Ning pärast konkursit osutusiki Andres valituks.
Algus uues ametis polnud lihtne: ühest küljest puudus Andresel nii suure asutuse juhtimise kogemus ja teisest küljest polnud AHHAA juhtimisskeem veel lõplikult välja kujunenud. 2011. aasta kevadel ehk pisut enam kui aasta enne Andrese AHHAAsse tulekut oli avatud teaduskeskuse uus hoone Tartu kesklinnas ja seoses sellega oli mõneteistkümne töötajaga asutusest äkki saanud viie-kuuekümne töötajaga asutus, mille väljakutsed erinesid varasemalst märkimisväärselt. Näiteks oli vaja tekitada asutuse struktuuri keskastme juhtide tasand: üksnes kahest juhatuse liikmest kogu asutuse juhtimiseks ei piisanud.
Ei liha ega kala
“Saime keskastme juhtide tasandi tekitamiseks head nõu teistes riikides tegutsevatelt analoogsetelt teaduskeskustelt. Eestis pole just palju asutusi-ettevõtteid, kus oleks turismiga tegeleva asutuse juhtimises ennast täiendada. Pealegi pole AHHAA keskus, piltlikult öeldes, liha ega kala: me pole eraettevõte ega ka riigiasutus, ei tootmis- ega ka loomemajandusüksus, vaid nähtus, millel on ühe, teise, kolmanda ja neljanda asutuse tunnuseid,” ütles Andres Juur.
AHHAA struktuuri ja juhtimissüsteemi paikaloksumise protsess kestab tema sõnul kogu aeg, aga paljud protseduurid on nüüdseks muutunud automaatseks.
“Möödunud suvel sain endale esimest korda kaks nädalat jutti puhkamist lubada, varem polnud see lihtsalt võimalik,” tõdes Andres Juur.
Küsimusele, kuidas tema ja Pilvi Kolk juhatuses oma ülesanded ära on jaganud, vastas ta, et nad on küll korduvalt üritanud kummagi rolli täpsemalt sõnastada, aga see pole õnnestunud. Laias laastus on nii, et Andrese vastutada on rohkem tehniline ja maja ekspositsioonidega seotud pool, Pilvi hooleks on pigem tugistruktuurid ja dokumendid. Kuigi nad tööväliselt koos ei ela, on nad juhatuses tegutsedes võtnud mingil määral eeskujuks peremudeli: nii “ema” kui ka “isa” teavad midagi kõigist asjadest, samas on kummalgi kujunenud välja valdkonnad, milles nad on pädevamad. See nii öelda “peremudel” on andnud alust ka siseringi naljaks: AHHAA töötajad tavatsevad öelda, et neil on nõudlik isa ja hea ema.
Nagu eelpool öeldud, polnud Andres ja Pilvi kooliajal üldse tuttavad, aga teatud ühtmoodi kambavaimu tajuvad nad ühe kooli vilistlastena küll. Ja loomulikult saavad omavahel Jõgeva-teemalisi nalju visata, sest taustsüsteem on mõlemale tuttav.
Hingelt füüsik
Reaalalade poole kiskus Andrest juba koolipõlves: tema ja ta sõber kujunesid Jõgeva gümnaasiumis arvutiõpetaja paremaks ja vasakuks käeks. Kui õpetaja koolist lahkus, sattusid nad mõneks ajaks mitteametlikult kooli arvutisüsteemi administraatori rolli. Nii et direktori ja õppealajuhataja kabinetti oli Andresel päris tihti asja, aga mitte selleks, et pahategude eest sugeda saada.
Gümnaasiumi lõpetades nuputas Andres, kas minna õppima kopteripiloodiks, elektrikuks või füüsikuks. Piloodivärk jäi kuidagi iseenesest kõrvale, elektriasjandusele füüsikat eelistama ajendas aga ühe füüsikatudengi tark nõuanne: “Kui oled füüsik ja tahad elektrikuks saada, piisab sulle paarist lisakursusest, kui aga oled elektrik ja tahad füüsikuks saada, pead nullist alustama.”
Füüsikatudengina liitus Andres Juur toona alles värskelt tegevust alustanud teadusbussi seltskonnaga. Ülikooli teisel õppeaastal oli ta juba üks teadusbussi eestvedajatest. Nii, nagu ta gümnaasiumis polnud tavaline koolipoiss, polnud ta ülikoolis ka tavaline tudeng, sest teadusbussis kujunesid tudengite ning vanemteaduritest ja professoritest mentorite vahel välja kollegiaalsed suhted ning põnevates vestlustes said nooremad vestluspartnerid ülikooli ja füüsika kohta teada palju enamat, kui need, kes teadusbussi seltskonda ei kuulunud.
Teadust populariseeriva telesarja “Rakett 69” saatejuhi Aigar Vaiguga sai Andres Juur samuti tuttavaks teadusbussis tegutsedes: nad käisid koos teadusõhtuid juhtimas ning sattusid seltsis teleekraanilegi. Kui televisioonis otsustati füüsik Kaido Reivelti ettepanekul teadusteemaline telemäng käivitada, oli just Aigar Vaigu see, kes ka Andres Juure selle meeskonda kutsus.
“Algul taheti, et me telemängu jaoks ainult ülesanded välja mõtleksime, ent siis selgus, et oleks vaja ka ülesannete täitmiseks vajalikud asjad kohale tuua. Ühesõnaga, selgus, et “Rakett 69” võtteplatsi ääres on tööd rohkesti ja see tuleb inimeste vahel ära jagada. Mulle jäi eelkõige ülesannete ja nende olemust selgitavate teadustekstide koostamine,” meenutas Andres. Ta tegi telesaate meeskonnas kaasa kahel hooajal ja võib kinnitada, et teine hooaeg erines esimesest kui päev ööst: ettevõtmine oli suure arengu läbi teinud. Teise hooaja järel tunnistas Euroopa Ringhäälingute Liit ehk EBU “Rakett 69” Euroopa parimaks haridussaateks.
Ehkki Ahhaasse tööle asudes tuli telesaate teadustoimetaja kohast loobuda, osaleb Andres nüüdki vahel saate teadustoimkonna liikmena ülesannete ettevalmistamiseks korraldatavatel ajurünnakutel. Ning ei maksa unustada, et “Rakett 69” võtted toimuvad jätkuvalt Andrese silme all – AHHAA keskuses.
Andres on end proovile pannud ka füüsikaõpetajana: ta töötas enne AHHAAsse tööle minekut kaks aastat Puurmani gümnaasiumis. Töö lastega sobis, aga aruandluse pool mitte nii väga. Seda enam, et koolis tehakse vahel inertsist asju vanamoodi, samal ajal kui ministeeriumi suunised lubaksid teha juba teistmoodi.
“Sain Puurmanis töötades aru, et meesõpetajaid on koolidesse väga vaja, eriti maakohas, sest muidu ei pruugi lapsed meesõpetajat lähedalt nähagi,” meenutas Andres. “Poistel on tihti vaja ka sellist nõuandjat, kes tema “keelt” mõistaks ja talle elulistes asjades nõu annaks. Meesõpetaja saab seda teha.”
Viimasel Puurmanis oldud õppeaastal tunnistas õpilasesindus Andrese kooli populaarseimaks õpetajaks. Puurmanis töötades sai Andres imestada ka selle üle, kui tugev sotsiaalvõrgustik Jõgevamaal toimib: pruukis tal vaid ükskord pool lõunasuppi järele jätta, kui ta emale ette kanti, kuidas Puurmani kooli toidud talle ei maitse.
Jõgevaga pole Andresel side kadunud. Tänu vanematele ja vanaemale on ta siinsete asjadega ikka kursis: teab, kuhu tuleb kirik, kuhu uus tankla. See, et ta Jõgevalt pärit on, mõjutab ilmselt praegugi Andrese mõningaid otsuseid. Praegu elab ta näiteks perega Tõraveres, sest seal saab ta nautida samasugust vaikset, rahulikku ja turvalist elukeskkonda, nagu lapsepõlves Jõgeval.
Unistuste töökoht lastelegi
Andrese pojad, kuuene Artur ja kolmene Kristofer, tulevad ka alati rõõmuga Jõgevale vanavanematele ja onule külla. Aga nad viibivad ka hea meelega AHHAA keskuses. Võikski öelda, et issi töö on nende lemmik.
“Meil mõlemal Pilviga on ette tulnud seda, et lõpetame reedel väsitava töönädala AHHAAs ja esimene asi, mida me laupäeva hommikul laste suust kuuleme, on: “Lähme AHHAAsse!” Minu poeg teatas ühel hommikul koguni, et see olevat täiesti ebaaus, kui tema peab minema lasteaeda ja mina võin AHHAAsse dinosauruste juurde minna: meil oli siis majas dinosauruste näitus,” sõnas Andres.
Ta kinnitab, et on saanud AHHAAst väga hea elukooli, mis annab talle juhuks, kui ta peaks kunagi soovima ametit vahetada, palju häid valikuid. Tööd teaduskeskuses on täitunud ka tema lapsepõlve reisiunistused: paar korda kuus on tal ikka kuhugi piiri taha asja. Euroopa on juba üsna põhjalikult läbi käidud ja paar korda põigatud ka Ameerika Ühendriikidesse.
“Teaduskeskus AHHAA tunneb end rahvusvahelises pildis päris hästi: oleme täiesti aktsepteeritud ja tunnustuatud teaduskeskus ning oleme esindatud ka Euroopa ja Põhjamaade teaduskeskuste katusorganisatsioonis,” sõnas Andres Juur.
Tulevikuplaanidest toob Andres välja juurdeehituse. Nimelt on tema sõnul AHHAAle plaanis lisapinda välja ehitada. Keskuse laiendusse on plaanis luua sellised eksponaadid, mis pakuksid huvi tervele perele. Praegu on pahatihti nii, et pere pudeneb saali eri nurkadesse laiali, sest väikestele pakuvad lusti ühed ja suurtele teised asjad.
Kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) omal ajal Ahhaa keskuse uue hoone ehitamiseks raha eraldas, siis arvasid eksperdid, et sada tuhat külastajat aastas on pisut üle pakutud prognoos. Et ju see arv ikka pigem 80 000 kanti jääb. Tegelikult püsib AHHAA külastajate arv viimastel aastatel kahesaja tuhande ringis. Mis tähendab, et päevadel, mil keskus avatud, käib sealt keskmiselt läbi üle viiesaja inimese.
Küsimusele, kuidas publiku huvi hoida, vastas Andres Juur, et tuleb areneda, areneda ja veelkord areneda, kaks korda aastas ajutist näitus vahetada ning hoida enda juures “Rakett 69” ja legorobotite võistluse taolisi sündmusi, mis end ise uuendavad.
Umbes kaks kolmandikku AHHAA külastajaid tuleb Eestist, kolmandik välismaalt, sealhulgas Lätist. Samas on nii lätlased kui ka leedulased nüüd asunud tegutsema, et ka endale AHHAA sarnane teaduskeskus rajada.
“Lätis soovib mitu linna keskuse asupaigaks saada ja üksteisega konkureerides pole praeguseks veel suuremate tegudeni. Leedus on aga juba valitsuse tasandil otsus tehtud, et teaduskeskus tuleb – Kaunasesse,” ütles Andres Juur. Kui AHHAA keskuse loojad said omal ajal head nõu Soome Heureka keskusest, siis nüüd saavad nadise lätlastele ja leedulastele kompetentseks konsultandiks olla.
Küsisin Andres Juurelt, miks ta suure osa oma teadlikust elust teaduse populariseerimisele on pühendanud.
“Mina seda teaduse populariseerimiseks ei nimetaks,” vastas Andres Juur. “Pigem on see teadmistepõhise mõtteviisi propageerimine. See “fun”, mida näiteks “Rakett 69” teaduse sildi all pakutakse, on tegelikult rohkem teaduse ajalugu, tänapäeva teadus on aga kolinud Exceli tabelitesse ning selleks, et seal toimuvat hoomata, peab tõsine ekspert olema.
Teadusbuss, “Rakett 69” ja Teaduskeskus AHHAA tegutsevad pigem selle nimel, et inimesed oskaksid oma peaga mõelda ja oma kätega midagi valmis teha.”
Andres Juure elukäik
* Sündinud 15. aprillil 1986 Jõgeval
* Lõpetanud 2005 Jõgeva gümnaasiumi
* Lõpetanud 2008 füüsika alal Tartu ülikooli bakalaureuseõppe ja 2011 füüsikaõpetaja erialal sama ülikooli magistriõppe
* 2008-2012 ASi Nanotehnoloogiate Arenduskeskus insener ja projektijuht
* 2010-2012 Puurmani gümnaasiumi informaatika- ja füüsikaõpetaja
* Alates 2010 OÜ Teadusmosaiik juhatuse liige
* Alates 2012 Sihtasutuse Teaduskeskus Ahhaa juhatuse liige
* On olnud teadusbussi aktivist, Tartu linna laste teaduslaagri korraldaja, Raadio 2 teadusminutite autor, telesaate “Rakett 69” teadustoimetaja jne
* Perekond: abikaasa Merlin ning pojad Artur (6) ja Kristofer (3)
RIINA MÄGI
