Ukraina-Vene gaasitüli võttis Balti riikidele mõneti ootamatu pöörde 8. jaanuaril, mil Vene peaminister Vladimir Putin kohtus välismaa ajakirjanikega.
Rääkides Nõukogude Liidu lagunemisest ja üleminekust kapitalistlikule korrale, tõi ta positiivse näitena välja Balti riigid: “Näide säärasest rahulikust ja majanduslikult kõlavast üleminekust turusuhetele on meie suhtlus Balti riikidega. Te teate, et aeg-ajalt kerkivad probleemid nende riikidega poliitilises sfääris, kuid me pole kunagi – ja ma rõhutan, kunagi – ajanud poliitilisi probleeme segamini majanduslikega. Parim näide selle kohta, ma kordan, on meie suhted gaasisfääris Baltimaadega: Leedu, Läti ja Eestiga. Selle tulemusena on meil õnnestunud juurutada gaasi hindamissüsteem, mis põhineb Euroopa hinnavalemil ja Baltimaad võtsid turusüsteemi omaks ilma majandussegaduste ja -šokkideta. Kuid pangem tähele, et veel nii hilja kui aasta enne eelmist aastat müüsime me gaasi mõnele Balti riigile hinnaga, mis olid kaugelt allpool neid hindu, mida maksid teised Euroopa tarbijad.”
Üllatav avaldus
Putinilt, kes on nimetanud Baltimaid varem parasiitriikideks, ei oleks osanud tõtt-öelda säärast avaldust oodata. Samas tähendab see, et Eestil gaasi pärast muretseda ei maksa – sellise avalduse järel oleks enam kui kummaline, kui Venemaa lõpetaks gaasitarned Balti riikidesse. Teisalt, kui vaadata, mis on mängus gaasitülis, saab Putini avaldust Baltimaade kohta pidada igati loogiliseks.
Nimelt on mängus usaldusväärsus. Igasugune äriline suhe eeldab seda, et oma partnerit usaldatakse. Sõna “usaldus” on muutunud eriti oluliseks just praegu, arvestades ülemaailmset finants- ja majanduskriisi. Pangad saavadki tegutseda just tänu asjaolule, et nende kliendid neid usaldavad – tavaliselt ei ole pangas nii palju raha, et kõik kliendid saaksid selle korraga välja võtta. Kui aga usaldus panga vastu kaob, kukub kokku ka pank.
Seega on Venemaale vajalik (Baltimaade näitel!) jätta endast Euroopa Liidule kõigiti usaldusväärse partneri mulje. Esialgu, tundub, ei ole see neil õnnestunud. Euroopa Komisjon on oma avaldustes tauninud nii Venemaa kui ka Ukraina käitumist. Euroopa Liit soovis küll algul, et Moskva ja Kiiev lahendaksid gaasiküsimuse isekeskis, kuid lõpuks pidi ELi eesistujamaa Tšehhi peaminister Mirek Topolanek rakendama süstikdiplomaatiat ja ühendus oli sunnitud saatma vaatlejad kohapeale. Eilehommikuse seisuga oli veel kõik lahtine, sest Ukraina suutis gaasileppele lisada omapoolse deklaratsiooni, millega kuulutas Ukraina võlad Gazpromile makstuks. Moskva seda alla ei neelanud ja nii algas diplomaatias uus ring.
Ja muidugi pole Ukraina gaasitülis mingi puhas poiss. Kardetavasti jääb Ukrainal puudu poliitilisest tahtest läänega otsustavalt lõimuda. Näiteks Ukrainast kordi väiksem Eesti ei oleks kindlasti lubanud suhetes ELiga enne liitumist endale midagi sellist, mida Ukraina praegu ja ka varem, 2006. aastal, mil pool Euroopat gaasita jäi. Ning ka viimased arengud lisadeklaratsiooni näol kallutavad Euroopa hinnangu ilmselt Ukraina kahjuks.
Euroopa õppetunnid
Ligi kaks nädalat kestnud gaasitüli on veel pooleli, kuid missugused oleksid esialgsed õppetunnid Euroopale? Kindlasti vajadus kujundada ühine energeetikapoliitika ja tugevdada veelgi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat.
Sedakorda ei ole ühise välis- ja julgeolekupoliitika ajamisel tegemist ka valijatele abstraktsete ja kaugete teemadega, mis ei pruugiks poliitikuid nii väga köita.
Kui valijad istuvad külmas ja ootavad poliitikuilt tegusid, siis muutuvad ühise asjaajamise eelised neile mõistetavaiks. 7. jaanuariks olid Vene gaasitarnete lõppemisest teatanud kümme ELi riiki ja oli ka riike, mis jäid osaliselt gaasita.
Samas võib tulla ka teistsuguseid reaktsioone. Nii teatas just euro kasutusele võtnud ja sellega paipoisi maine pälvinud Slovakkia, et gaasinappuse tõttu käivitatakse uuesti tuumajaam, mille nad pidid ELiga ühinemisel sulgema.
Kindlasti mõeldakse ELis rohkem nüüd alternatiivsetele tarnetele ja ka alternatiivenergiale, kuid suhted Venemaaga ei kao lühemaajalises perspektiivis kuhugi. Nii näiteks rahuldaks ELi ühisprojekt Nabucco gaasitoru Kesk-Aasia riikidest umbes viis protsenti ELi vajadustest. Gazprom katab umbes neljandiku ELi gaasivajadusest.
Tšehhi sai hästi hakkama
Kuni üleeilseni, mil Ukraina võttis vastu lisadeklaratsiooni, võis rääkida ka vastupidiselt mõnele skeptikule, et Tšehhi on oma eesistumismissiooniga hästi hakkama saanud. Tšehhi peaministri Mirek Topolaneki tegevus oli igati positiivne ja varjutas mõne Euroopa poliitiku pessimismi Tšehhi presidendi Vaclav Klausi euroskeptiliste seisukohtade suhtes. Võib ju loota, et usaldus uute ELi liikmesriikide vastu kasvab, kui tšehhid oma eesistumist sama otsustavalt jätkavad.
Kriitikud ütlevad, et EL on hambutu ja ei suuda midagi teha. Kuid pidagem siiski meeles, et EL on alates eelmise aasta augustist olnud sunnitud tegelema kolme suure kriisiga, mille lahendus ei sõltu ainuüksi EList. Pealegi tasub alati mõelda sellele, kus oli EL enne ja kus on see nüüd.
Need kolm kriisi olid ja on Vene-Gruusia sõda 2008. aasta augustis, 2008. aasta lõpus alanud Iisraeli sõjaline tegevus Gaza sektoris ja alates sellest aastast puhkenud gaasitüli. EL võttis vastu resolutsiooni Gruusia sõja kohta, vahendades ka vaherahu sõlmimist, EL on lepitanud ka Ukraina-Vene gaasitüli. Gaza sektori lahendus nõuab juba rohkem osapooli.
Alati saab paremini, võib vastu väita. Kuid kui keegi oleks arvanud näiteks 2008. aasta kevadel, et EL sekkub jõuliselt Gruusia konflikti ja viib Ukraina ja Venemaa läbirääkimistelaua taha, oleks too ilmselt välja naerdud. Kriiside vahendamine ja lõpetamine aitabki kaasa just sellele, millest on ELis pidevalt räägitud – oma hääle kuuldavamaks tegemisele maailmas.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
