Olen Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi (ÜPUI) didaktika sektsioonis uurinud andekate lasteaialastega seotud probleeme 1990. aastatest alates. 1998. aastal kaitsesin magistritööd teemal “5-7-aastased andekad lapsed lasteaias”.
Magistritöö eesmärgiks oli koolieelikute vaimsete võimete ja loovuse identifitseerimise võimaluste selgitamine ning kasvatajate hoiakute tundmaõppimine nende laste arendamise suhtes. Uurimismeetoditena kasutasin P. Keesi vaimsete võimete teste ning E. P. TorranceŽi loova mõtlemise teste, viimased olid E. Heinla poolt eesti laste jaoks kohandatud, andmed nende kohta on esitatud 1995. aastal tema magistritöös “Õpilaste loovuse seostest nende intelligentsusega, õppeedukusega ja õpingute jätkamise kavatsustega”. Katseisikuid oli 500, need olid 5-7-aastased lasteaialapsed. Küsitlesin ka kasvatajaid. Neil paluti anda 5 palli süsteemis hinnangud laste vaimsetele võimetele ja loovusele. On tähelepanuväärne, et kasvatajad hindasid laste andekust eeskätt intelligentsuse alusel, vähemal määral aga pöörasid tähelepanu loovusele.
Uurisin ka seda, millised on lasteaiaõpetajate hoiakud andekate laste arendamise suhtes. Küsimustikule vastas 50 lasteaiaõpetajat ning 2011. aastal esitasin sama küsimustiku uuesti ja vastajaid oli samuti 50). Eesmärk oli välja selgitada, millised võimalikud muudatused on 17 aasta jooksul lasteaiaõpetajate hoiakutes toimunud. Vastuste võrdlemine andis järgmisi tulemusi.
Esimese küsitluse puhul arvasid kõik kasvatajad, et andekad lapsed vajavad täiendavaid tegevusi. Samal seisukohal olid kasvatajad ka 2011. aasta küsitluses. Esimeses küsitluses arvasid ca pooled kasvatajad, et andekaid lapsi tuleb arendada juba sündimisest saadik, ülejäänud, et 1.-4. eluaastast alates. Teises küsitluses arvas juba ligi kolmveerand, et andekaid lapsi tuleb arendada sünnist alates.
Arendavate tegevuste kohta arvati esimeses küsitluses, et sobivad nuputamis- ja veidi suurema raskusastmega ülesanded, konstrueerimismängud, loov- ja näitemängud, meisterdamine. Teises küsitluses on soovitatavate tegevuse ring laienenud, lisandunud on suurel hulgal loovust arendavaid tegevusi. Eriti tähtsaks on peetud kunsti ja muusikaga seotud tegevust, näitemänge, meisterdamist, nuputamis- ja vigurülesandeid. Rõhutatakse, et järgmine tegevus peaks olema eelmisega võrreldes alati veidi keerulisem või raskem, seda sõltuvalt lapse individuaalse arengu tasemest. Peetakse oluliseks rakendada ka individuaalset ja rühmatööd.
Sellesisulist täiendkoolitust peavad kõik vastajad vajalikuks.
Täiendavaid mõtteid ja ettepanekuid esitati peamiselt teises küsitluses. Sooviti rohkem riiklikku dotatsiooni, õpitubade korraldamist, vastava temaatika ulatuslikumat käsitlemist “Õpetajate Lehes”, netilehekülje avamist.
Kokkuvõttes võib öelda, et vastused küsimustikele tõestasid, et lasteaiaõpetajad on hakanud tänapäeval 1994. aastaga võrreldes rohkem tähelepanu pöörama andekate laste arendamisele, sealhulgas tähtsustama ka loovuse arendamist. Edaspidi tuleks senisest tunduvalt enam soodustada andekate laste arendamist lasteaias: pöörata tähelepanu andekuse diagnoosimisele, anda välja vastavaid metoodilisi materjale, laiendada täienduskoolitust sel alal. Sest nagu kirjutab Inge Unt oma 2005. aastal ilmunud raamatus “Andekas laps”, peetakse kogu maailmas eriti oluliseks, et andekust hakataks arendama juba koolieelses eas.
i
JUTA TUBIN, Torma lasteaia “Linnutaja” kasvataja
