Tänavu 1. aprillil tõusevad pensionid viis protsenti. Keskmist vanaduspensioni saavale pensionärile lisandub kuus 16 eurot, aastas teeb see ligi 200 eurot. Ütlen ausalt, et mul on selle üle hea meel. On ju need meie emad-isad, vanaemad ja vanaisad, kes sellest osa saavad. Samuti olen nõus nendega, kes ütlevad, et seda on vähe. Kuid üle jõu elada ei saa. Ärme unustame: me oleme tasapisi toibumas kriisist ja ka kriisi ajal suutsime me oma eakaid hoida. Kui kõik teised oma sissetulekutes kaotasid ja igalt poolt summasid kärbiti, siis pensionide kallale õnneks ei mindud.
Olen seisukohal, et vaid tugev majandus ning vastutusrikas majandamine tagavad parema tuleviku meile kõigile. Rahakotis, olgu selleks riigi või üksikisiku oma, on raha ikka niipalju, kui seda on teenitud, ja mitte senti enam. Iga protsent majanduskasvu toidab riigikassat ja pensionitõus on võimalik vaid sellest kassast riigi enese jõukuse toel. Pensione ei saa kasvatada laenurahaga. Aga kui otsustades on mõeldud tulevikule ja neid otsuseid järgitakse, siis võime jõuda hämmastavate tulemusteni. Kümne aastaga vahemikus 2003-2013 on pensionid Eestis kasvanud kolm korda. Sel aastal tõusevad pensionid keskmiselt viie protsendi võrra, järgmiseks aastaks prognoositakse kuueprotsendilist tõusu.
Majanduskriisi ajal, aastatel 2010 ja 2011 tekkis oht, et pensionid oleksid justkui pidanud vähenema. Kuna seadus sätestab, et pensionid väheneda ei tohi, hoitigi need varasemal tasemel. Nüüd tuleb seadusest tulenevalt teha tasaarveldus ja pensionikasv on olnud pisut väiksem, kui indeks seda lubaks. Piltlikult väljendudes on osa indeksi alusel arvestatud pensionist majanduslanguse aastatel juba ette ära makstud, sest need ei vähenenud hoolimata faktist, et indeks langes alla ühe.
Majanduskasv ja pensionitõus on toredad asjad, kuid ühiskond on terve vaid siis, kui eri põlvkonnad üksteist toetavad. Pensionide ja ka lastetoetuste suurus ei vabasta kohustusest hoolida oma lähedastest, olgu tegemist eakate vanemate või alaealiste lastega.
Aastatel 1998 – 2008 edenes elu nii, et reaalsus kippus kaduma. Linnade ümber kerkisid tuhanded eramud, jõudsalt kasvav kodutarbimine (kodumasinad, arvutid, telerid, ülesöömine ja –joomine, sagedased puhkusereisid kaugetesse maadesse jne) oli paljude keskmise sissetulekuga inimeste elu osa. Kuni saabus kriis.
Kadusid sissetulekud, sest kadusid töökohad. Selgus, et kõik on omavahel seotud: kui pole teenistust, ei tule pangalaenu; ilma pangalaenuta ei saa ehitada; kui ei ehitata – pole vaja ehitajaid, samuti mitte arhitekte, maamõõtjaid; kui pole inimesi, pole ka tulusid, mida maksustada. Nõrgenevad omavalitsused ja kogu riigi tulevik pole enam nii kindel.
Valitsuselt nõudis selline olukord kindlat meelt, et mitte minna kergema ja populaarsema vastupanu teed ja jagada varem kogutud reservid, mis Eestil olemas olid, kiiresti laiali. Seda ei tehtud, eelistati kokkuhoidu ja kärpimist ning valimistulemus näitas, et rahvas mõistis nende otsuste vajalikkust. Tänaseks on kriis möödas, mis tähendab, et elu läheb tasapisi paremaks, töökohad tulevad tagasi, inimeste usk tulevikku kasvab.
Paha on see, sellist majanduskasvu, nagu oli aastatel 2003- 2008, ei tule enam ilmselt niipea ja seega ei kasva enam kunagi miski nii nagu varem. Aga meie stabiilne majandus ja selle rahulik kasv tagab tulevikuski selle, et meie palgad ja pensionid suurenevad. Ja see on hea.
i
MARET MARIPUU, riigikogu liige, Reformierakond
