Jõgeval Betti Alveri muuseumis sai nädal tagasi teoks Betti Alveri 111. sünniaastapäevale pühendatud kirjanduspäev. Osalt kulges sündmus korraldajate ette antud kava järgi, osalt hakkas aga end n-ö ise looma, sest kummalisel kombel kipub Alveri teema ikka kirgi üles kütma.
Muuseumi tänavuse kirjanduspäeva fookuses olid kaks Betti Alveriga seotud filmiprojekti, üks alles idee klaarumise ja materjali kogumise faasis, teine aga juba teostunud. Kunstnik Ly Lestberg on nimelt nõuks võtnud teha Betti Alveri isikut ja loomingut käsitleva filmi. Lühike portreefilm Betti Alveri süvauurijast Karl Murust, kes tänavuse aasta esimesel päeval üheksakümneaastaseks sai, ent 30. mail meie hulgast lahkus, on samal autoril juba valmis. Alveri-filmist oli Lestbergil publikule näidata ainult nn isu tekitav pildirida ehk treiler, Muru-filmi sai kirjanduspäeva publik aga tervikuna näha.
Mõlemad filmid said alguse Betti Alveri muuseumi ekspositsiooni hiljutisest uuendamisest. Muuseumi juhataja Toomas Muru ja varahoidja Heli Järv tegid graafikuharidusega Ly Lestbergile ettepaneku tegelda uue väljapaneku graafilise disainiga, aga lõpuks läks nii, et graafilise disaini tegid teised inimesed, sest Ly leidis endale sama ettevõtmise raames veelgi huvitavama väljakutse: ta asus salvestama intervjuusid nende veel meie keskel olevate inimestega, kes Betti Alveriga tema eluajal kokku puutusid. Võtete juures oli talle abiks Epp Kubu, videoklippide monteerimisel Jaan Kolberg.
“Tundsin end algul nagu inimene, kel tuleb ülikõrgest kohast ülisügavasse vette hüpata,” meenutas Ly Lestberg. “Aga kui esimene, Alveri noorusaega käsitlev klipp valmis sai, läks edasi juba lihtsamalt.”
Et salvestatud materjali kogunes kaugelt rohkem, kui muuseumi ekspositsiooni elavdamiseks tarvis läks, tekkis Ly Lestbergil Betti Alverist kõneleva filmi tegemise idee. Selle teostamine on senini seisnud raha puudumise taga. Rahalaeva oodates on Lestberg stsenaariumi ja režiiplaani mitu korda ümber teinud, aga milline film kui tervik välja hakkab nägema, seda ei tea ta päris täpselt praegugi.
“Neile inimestele, keda muuseumi ekspositsiooni tarvis intervjueerisin, on lisandunud uusi Betti Alverist kõnelejaid ja ma olen neilt palju huvitavat uut infot saanud. Ka mu enda fookus on muutunud. Kui algul oli minu jaoks olulisem Alveri särav, epateeriv ja glamuurne noorusaeg, siis nüüd huvitab mind rohkem tema elu teine pool. Kui Alver oma mõttekaaslasest abikaasa Heiti Talviku kaotas, oli ta 41 aastane. Ühtpidi oli ta siis juba küps naine, aga samas ikka veel üsna noor,” sõnas Ly Lestberg.
Jätkus kannatlikkust
Ta on filmi jaoks palju head fotomaterjali leidnud, kusjuures kõige huvitavamad on tema meelest Alveri teise abikaasa Mart Lepiku tehtud fotod.
“Bettist tehtud fotod räägivad Mart Lepiku tunnetest veelgi enam, kui tema kirjad Bettile,” arvas Ly Lestberg ja avaldas lootust leida veel mõned Mart Lepiku täispildistatud filmirullid senitundmatute võtetega Betti Alverist.
“See peaks küll ülisuur vedamine olema,” kommenteeris kirjanduspäeval osalenud Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Kristi Metste. Filmimees Vallo Kepp, kes samuti saalis viibis, jagas aga Ly Lestbergi arvamust Mart Lepikust kui heast fotograafist.
“Betti Alver polnud nõus fotograafidele poseerima, ent Mart Lepikul oli võimalus jäädvustada teda koduses miljöös. Ja Lepikul jätkus kannatlikkust õiget päästikule vajutamise hetke oodata,” kinnitas Vallo Kepp, kes on ka ise teatavasti ühe Alveri-teemalise filmi teinud. See valmis 1988. aastal, st veel Alveri eluajal, ent kaamera ette endast kõnelema luuletajat siiski ei saadud. Vähe sellest, ka raha sai toona taotleda ainult Betti Alverist ja Debora Vaarandist, mitte ainult Betti Alverist kõneleva filmi tegemiseks. Alles hiljem oli võimalik üles võetud materjal kaheks filmiks lahku lüüa.
Millal Ly Lestberg oma Alveri-filmi (see hakkab praeguste kavade kohaselt kandma pealkirja “Kõik need pärlid ja piiberellid”) valmis saab, pole teada, ent kirjanduspäeva publik ootab igatahes huviga.
Kui Ly Lestberg ja Epp Kubu Alveri muuseumi ekspositsiooni videoklippide tarvis intervjuusid tegid, külastasid nad otse loomulikult ka tuntud Alveri-uurijat Karl Muru. Tema juures Elvas üles võetud materjali põhjal on Ly Lestbergil nüüdseks valminud lühifilm “Kummardus Karl Murule ja tema südamedaamile luules”. Selle tellijaks oli Elva linnavalitsus.
Tähendusrikkad pausid
“Käisime Karl Muru juures Elvas ühel 2015. aasta augusti lämbel päeval,” meenutas Ly Lestberg. “Professor võttis istet õues suurte puude all ja rääkis suhteliselt kontsentreeritult. Me saime kätte selle essentsi, mis temas oli. Tabasin end mõttelt, et nii, nagu Betti Alver, armastas ka Karl Muru pidada tähendusrikkaid, kandvaid pause. Suur osa tema jutu mõttest ongi kätketud pausidesse.”
Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru lisas, et Ly Lestbergi n-ö viimasel hetkel salvestatud kaadrid näitavad, kui vitaalne ja heas vaimses vormis Karl Muru peaaegu 90 aastaselt veel oli.
Ly Lestberg ütles intervjuude tegemisest kõneldes, et kõik inimesed, kes Betti Alveriga kunagi kokku puutunud, on selle üle silmanähtavalt uhked. Ning et Betti Alveriga seotu ajab inimesed kirglikuks.
Viimast sai kogeda ka Alveri muuseumi kirjanduspäeval. Seal puhkes kirglik diskussioon selle üle, kas arsti ja kirjaniku Aili Paju 1992. aastal ilmunud mälestusteraamat “Betti, kibuvits õitseb”, on adekvaatne Alveri-käsitlus või mitte. Toomas Muru sõnul olnud professor Karl Muru selle raamatu ilmudes üsna pahane ja leidnud, et Aili Paju eksponeerib selles liiga palju iseennast. Ka Ly Lestbergi hinnangul on Paju käsitlus luuletajat madaldav. Vallo Kepp seevastu leidis, et tänu Pajule jõudis lugejate ette palju autentset materjali, mis teisi kanaleid pidi välja poleks tulnud. Paju tegi Alveri kohta teadlase tõeseid tähelepanekuid ja esitas talle küsimusi, mida filoloog poleks esitanud.
Kristi Metste tõi arutellu sisse veel kolmandagi aspekti: tema sõnul ei soovinudki Aili Paju arvatavasti Bettit halvas valguses näidata, ent suhteliselt kogenematu kirjutajana valis oma mõtete edasiandmiseks lihtsalt natuke valed sõnad. Kultuuriloolane Enn Lillemets avaldas aga arvamust, et võib-olla ilmus Aili Paju raamat natuke liiga vara, mõned aastad hiljem poleks reaktsioonid ehk enam nii valulikud olnud.
Intrigeerivaid teemasid kerkis kirjanduspäeval üles veelgi, Vallo Kepp viskas õhku aga mitu vastuseta küsimust. Tema tahaks näiteks teada, kus on luuletused, mille Betti Alver kirjutas Mart Lepikule. Alveri ja Lepiku kirjavahetuses on neid mainitud, aga keegi pole neid kunagi näinud. Kepi jaoks on ka arusaamatu, kuidas saab luuletaja kakskümmend aastat loojana vaikida, nagu Alver seda sõjajärgseil aastail tegi. Luuletamine on ju luuletaja elu!
“Kui Alver suri, uskusin, et kusagilt tuleb välja tema avaldamata tekste, aga minu suureks pettumuseks pole seda juhtunud,” sõnas Vallo Kepp, kellel on plaanis teha film tervest Arbujate rühmitusest.
Kirjanduspäeva lõpetuseks ütles Ly Lestberg, et eestlased on tema meelest nagu haruldane laululinnuliik.
“Meie oleme täna siin kui üks väike parveke selle liigi esindajaid, kes on ühe oma kaunima laulja auks aasale kokku tulnud,” sõnas Ly Lestberg.
Kirjanduspäeva lõppedes oli tunne, nagu oleksid viibinud heal teatrietendusel. Päris kahju oli neist kirjandussõpradest, kes keset tööpäeva muuseumi tulla ei saanud. Ent mine tea, võib-olla poleks kirjandusinimesed suurema publiku ees kirgedel niimoodi möllata lasknudki.
RIINA MÄGI
