Alo Mattiiseni muusikapäevade raames Jõgeva Gümnaasiumis peetud üleriigiliselt koolinoorte vokaalansamblite konkursilt lahkus peapreemiaga Rapla laulustuudio noormeeste ansambel Tohohh. Tunnustust jätkus aga ka korraldajatele: Jõgeva Gümnaasiumi meesansambel pälvis parima gümnaasiumiastme meesansambli tiitli.
Tohohhi esinemise kohta ütles Suure Kõrva ehk žürii liige Ursel Oja, et niipea kui need kolm poissi laulma hakkasid, vajus temal suu ammuli ja lahti see tal ununeski. Isegi tavapärased märkmed jäänud tegemata. Teine žüriiliige Celia Roose lisas:
“Nad olid kuidagi väga kohal ja selles hetkes oma sõnumiga, nii et lihtsalt panid end kuulama.”
Märkimisväärne on see, et tegemist on alles üheksanda klassi poistega. Tõsi, aastaid poistekooris laulnud poistega.
“Mina neid koos laulma pole sundinud, nad ise tahavad seda,” ütles Rapla laulustuudio juhendaja Thea Paluoja. “Ega juhendaja saagi ansamblit vägisi kokku panna: need, kes seal laulavad, peavad ju teatud määral ühtmoodi mõtlema ja ühte asja ajama.”
Nagu ikka, võisid võitjad pärast muusikapäevade pidulikku lõpetamist suunduda, Jõgeva Majandusühistu kingitud viiesajakroonised tšekid taskus, spetsiaalselt nende jaoks avatud Jõgeva kaubahalli ostutuurile.
Tegelikult polnud Tohohhi võit sugugi mäekõrgune: Suure Kõrva poolt antud koondhinne oli neil vaid nelja sajandiku võrra kõrgem kui Toomas Volli laulustuudio neidudel.
“Kui muusikapäevade peakorraldajat Maret Oja tsiteerida, siis oli see umbes nagu kolmekümnesentimeetrine edu suusavõistluse finišis,” ütles üks hindajatest, helilooja Urmas Sisask.
Kaksikud ja kips
Seda, et Mattiiseni-päevadel osalejate keskmine tase, mis igal aastal justkui juba piisavalt kõrge tundub, igal järgmisel korral siiski veel kõrgemaks osutub, tunnistasid kõik Suure Kõrva liikmed.
“Seaded, mille autoriteks on enamasti juhendajad ise, on aastate jooksul hoopis teist ja sealjuures paremat nägu läinud,” ütles Lauri Breede.
“Sai kuulda selliseid humoorikaid lugusid, mida polnud varem kuulnudki või väga vaimukaid seadeid tuntud lugudele,” sõnas Urmas Sisask.
“Paljud ansamblid tundsid end nii kindlalt, et laulsid mõlemad laulud seadeta ehk a capella. Ning kui oli vaja soolot laulda, siis lauldi ka seda ilma erilise pabinata,” märkis Tõnis Kõrvits.
“Tore oli seegi, et paljud lauljad saatsid end ise erinevatel pillidel. Sel moel kasutati oskuslikult ära muusikakoolis käijate potentsiaal,” ütles Celia Roose ning tegi ilusa resümee:
“See, mida me siin kuulsime, oli väga ehe, naturaalne ja eestimaine. Kui siin kaks päeva ülimalt meeldivate emotsioonide keskel ära istud, siis hakkab tunduma, et Eestimaal läheb ikka väga hästi.”
Ühe huvitava tähelepaneku tegid Suure Kõrva liikmed veel: et seekord oli muusikapäevadel tavatult palju kaksikuid ja kipsi: kellelgi oli sõrm kipsis, kellelgi käsi kaela seotud ja kellegi tuli laulda lausa karkude najal. Nähtust võib seletada ka nii, et Alo-päevade tõmme on muutunud üha tugevamaks: kipsis jäsetki ei loeta enam siiatulekul takistuseks. Samuti ei jäta Jõgevale tulemata need, kel gümnaasium juba läbi, aga huvi ansamblilaulu vastu endiselt suur.
Fänniklubi
“Ega ma ei teagi ühtegi teist üritust, millel oleks nii truu fänniklubi kui Mattiiseni päevadel,” ütles žüriiliige Raul Talmar. “Näiteks Rapla laulustuudio kunagised lauljad istusid kõik need kaks päeva saalis ja tegid kogu aeg märkmeid — ka kõige nooremaid, IV-V klasside ansambleid kuulates!”
“Tegelikult tuleks vilistlaste potentsiaal minu meelest ära kasutada. Kui nad üksiti siin on, võiksid nad ju ühel õhtul kontserdi anda,” arvas samuti žüriisse kuulunud Hirvo Surva.
Niisamuti võiksid konkursi laureaadid Surva ja teiste arvates mõnes suuremas linnas ja suuremas saalis ühise kontserdi anda. Tõsi, see on juba kunagi ära proovitud “trikk”, mille mõttekuse seab teatud määral kahtluse alla asjaolu, et sellise kontserdi korraldamine on suur ja kulukas ettevõtmine ning et teises saalis ja teises seltskonnas ei tarvitse esinejate ja publiku vahel samasugust “keemiat” enam tekkida.
Jõgeva Gümnaasiumi aulas toimib aga kahe päeva jooksul tõepoolest eriline “keemia”: ka traditsiooniline ühislaul, proloog-epiloog Alo Mattiiseni muusikalist “Väike merineitsi” ei kõla ju muusikapäevade avamisel päris samamoodi kui lõpetamisel, kui koosoldud ajast tuntud rõõm ja peatse lahkumise kurbus lauljate häältesse teisi värve toovad. Kui Jõgeva Gümnaasiumi aula seinad peaksid aga suutma kauneid helisid ja emotsioone salvestada (aga ilmselt nad seda suudavadki), siis talletub neid märtsi esimesel nädalavahetusel küll sellisel määral, et jätkub terveks aastaks koolipere tegemisi soojendama ja valgustama.
