Helilooja Alo Mattiisen sattus televisioonis kõigepealt noortesaatesse “Turniir”. Järgnes “Noortestuudio pärastlõuna, mis tõi juba väga suure tuntuse ja Alo oli ka esimene inimene Eesti ekraanil, kes tõi sinna pärast pikka keeluaega inglisekeelsete tekstidega popmuusika ja muusikavideod.
i
Alo Mattiisen on õppinud nii muusikapedagoogikat kui ka kompositsiooni. Ta oli Ulvi Piheli mäletamist mööda siis muusikapedagoogika erialal lõpetamas ja kompsitsiooni erialale astumas.
Järgmisel, 1986. aastal kutsus Ulvi Pihel Mattiiseni noortestuudio “Pärastlõuna” saatesse, et ta kommenteeriks Lääne päritolu lugusid.
“Alati üritati talle honorariga maksimumsumma määrata. See oli omamoodi süsteem, kuidas seda tehti.
Läksime teadlikult „Pärastlõunaga” vaatajale poolele teele vastu, teadsime, mida inimesed vaatavad. Inglisekeelseid laule ei olnud Eestis juba aastaid telesse lubatud. Alles hakati muusikavideoid laiemalt tegema. Loomulikult olid välismaa muusikavideod need, mida kangesti näha taheti. Need aga võisid “mürgitada” nõukogude noorte teadvust, sellepärast pidi keegi selgitama, mis toimub. Ilma kommentaatorita välismaa muusikat mängida ei tohtinud,” tunnistas Ulvi Pihel.
Meeletult palju kirju
Samal ajal
Ulvi Pihelil on kodus osa neist kirjadest alles. Nende hulgas pole tõenäoliselt Alo Mattiisenile saadetud isiklikke kirju, aga ka neid oli palju ja need sai muusik ilmselt kõik enda kätte. Küll aga on kirjade hulgas niisuguseid, kus mõtestatakse lahti Mattiiseni tehtut. Paljud ei saanud aru, et ta veendunud progeroki- ja klassikamehena lihtsalt lõbustas end suurte staaride arvel.
Just “Pärastlõunaga” tuligi Mattiisen avalikkuse ette. In Spe, kus ta samuti samal ajal mängis, polnud pooltki nii rahvalik, pigem ikka elitaarne.
Ulvi Piheli sõnul tulid väga lühikese ajaga nii Ivar Vigla, Vahur Kersna kui ka Alo Mattiisen n-ö orbiidile ja kerkisid kohe kõrgele. Ka Jüri Pihelit tunti selles pundis. Tegemist oli nelikuga, kellest pidevalt räägiti.
“Et meie olime seal Urve Tiiduse ja Rutt Heinmaaga ka, see oli pigem n-ö muu hulgas. Alo Mattiisen tuli ja tõi rahvale välismaist muusikat. Ega siis vaataja ei teadnud, kes tegelikult selle taga oli.”
Hiljem, heliloojana, tegi Alo Mattiisen
Tõeline rokistaar
Jüri Piheli sõnul tahtis Alo välja paista, teda ei rahuldanud tagasihoidliku moosekandi roll. “Ta oli oma hingelt suur rokistaar, tal olid kõik suure artisti tugevused ja nõrkused.”
Ulvi Piheli sõnul hakkasid kõik kohe, kui Mattiisen ekraanile ilmus, mõtestama, mis roll tal on ja miks ta selline on. “Vahel kirjutati selliseid asju, mille peale ise ei tulnudki.”
Jüri Piheli sõnul nõudis Alo endale tähelepanu, aga ta ei hakanud teisi enda ümber lömastama.
“Kord olime Raadiomajas, 2. stuudio ees, küllap lindistati mõnd uut lugu, kui mööda astus tuntud joodik ja lapsesuu Mauri Raus. Alo oli siis just oma kuulsuse tipul. Mauri jäi seisma, pidas pisukese teatraalse pausi ja kõmistas oma koolitatud näitlejahäälel: “Tead, Alo, minul on sinuga võrreldes hoopis teine põhimõte.” Pidas seejärel veel tähendusrikkama pausi ja põrutas erilise aktsentueeritusega: “Pigem täkuna taga kui eeslina ees!” Ja lahkus sootuks teatraalse pöördega. No muidugi tahtis ta Alot tögada. Ja muidugi sai Alo sellest aru ning naeris südamest. Aga see “ees“ meeldis talle sealjuures ikkagi.”
“Meie jaoks oli ta lisaks veel ka hea sõber,” rääkisid Ulvi ja Jüri.
Alo elus oli ka selline üksildane periood, kus ta päris tihti Pihelite juures hernesuppi ja hakklihakastet söömas käis.
“Olime just tudengieast välja kasvanud. Meie amet oli niivõrd demokraatlik, et oli iseenesest mõistetav, et lähed sõbra juurde. Siis ei olnud mobiiltelefone ega e-kirju, paljudel polnud ka kodus telefoni, oli loomulik, et läksid kohale,” meenutas Jüri.
Ulvi Pihel mäletab, et Alo Mattiisen oli enne saadet alati kadunud. “Me tegime valdavalt otsesaateid, Mattiisen pidi tulema kommenteerima, ükskõik, kas see oli “Turniir”, “Pärastlõuna” või mõni muu saade, kuid enne etteastet oli ta kadunud. Ma jooksin mööda telemaja ja otsisin teda paaniliselt. Alati tegi ta seal, kus ei tohtinud, suitsu. Aga need kohad olid erinevad,” rääkis Ulvi.
Eesti Eurovisioonile ärgitaja
Eesti Eurovisiooni lauluvõistlusele minek seostub Ulvi ja Jüri Pihelil samuti Alo Mattiiseniga. “Me istusime meie Mustamäe korteri suures toas, Alo istus vanas suures tugitoolis ja hakkas rääkima, kuidas ta Rootsis sai kokku mingi mehega ja seejärel hakkasid kaks täie aruga meesterahvast rääkima, kuidas Eesti võiks osaleda Eurovisiooni lauluvõistlusel. Ma arvasin algul, et nad on sooja pätsiga pähe saanud, see pole võimalik,” tunnistas Ulvi.
Jüri Pihelile oli Alo helistanud juba varem ja otse Rootsist. “Alo sai Polar Musicu preemia, ta oli koos Abba kunagise manageri Stig Andressoniga ja kindlasti tundsid nad end hästi. Joviaalses tujus Alo Mattiisen helistas õhtul ja ütles, et me siin praegu räägime, mehed on kuulnud, et EBU laieneb, uued riigid võetakse vastu. Mis sa arvad, äkki võiks Eesti samuti osaleda Eurovisioonil? Sel hetkel tundus see mulle täiesti uskumatuna. Vastasin, et tule Tallinna ja küllap me siis räägime. Alo tuli tagasi ja siis me rääkisimegi üsna pikalt, et mida võiks teha ja kuidas. Impulss tuli just sealt.”
Muide, Jüri Pihel oli esimesed viis aastat Eesti Eurovisiooni projektijuht.
“Mõne inimese puhul sa näed, et ta on kammitsetud ja kinni, Alo seda ei olnud, ta rääkis alati, et kui ta Eurovisiooni võidulaulu peaks kirjutama, siis dirigeerib ta seda ise. Ta teadis ise, et ta on hea, ja ta ootas, et seda teaksid, õigemini ütleksid ka kõik teised. Aga teised sageli ei öelnud ja mida aeg edasi, seda vähem ta tunnustust kuulis.
Alo täitis üht ajastut meeletu intensiivsusega. Paraku järgnes iseseisvuse saavutamisele kiiresti isamaalisuse pohmell ja Alo otsekui unustati. Ühiskondliku tunnustuse kadumine oli ka Alole endale kindlasti väga valus löök. Ta tegi raadios saadetele muusikalisi kujundusi, see võis olla mõnus tasane äraolemine, aga vaevalt see, mida Alo tegelikult oleks teha tahtnud. Ta vajas fookuses olemist, prožektoreid, vaimustunud pilke. Alo oli staar, selline looja, kelle kütuseks on austajate armastus. Mida rohkem oli tähelepanu, seda valgemalt ta säras.”
Viimane kohtumine
Viimast kohtumist Aloga mäletab Jüri Pihel detailselt. See oli umbes nädal või paar enne Alo surma. “Me saime kokku Toompea külje all asuvate tenniseväljakute kõrval kohvikus. Alo ise helistas mulle ja kutsus juttu ajama.
Kui me kokku saime, oli Alo Mattiisen napsitamist kõvasti maha võtnud. Ta lootis, et tema elu muutub sellega väga radikaalselt. Ta oli otsustanud kõik korda seada ja jättis ka suitsetamise maha. See oli juhtunud paar nädalat enne meie kohtumist. Olin ise hiljuti suitsetamisest lõplikult loobunud ning mulle tuli kõik uuesti meelde. See oli tõepoolest üsna raske. Oli väga ilus aeg, ereda päikesevalgusega päev, aga suur suvi polnud minu meelest veel kätte jõudnud. Mäletan, et ta kurtis tervise üle ja nimetas, et tunneb end halvasti. Rääkisime suitsetamisest loobumisest ehk sellest, kui raske see on südamele, kui närviline ja õudne see kõik on. Viskasime nalja. Ega tema ise teadnud ega teadnud ka keegi teine, et tal oli kaasasündinud südamerike, mis tõenäoliselt elupõletamise, stressi ja lõpus selle radikaalse elumuutuse peale tunda andis.”
i
HELVE LAASIK
