Eile möödus 55 aastat Jõgeval sündinud isamaalauliku Alo Mattiiseni sünnist. Legend sellest, kuidas kaks väikelinna koolis ühes pingis istunud noormeest, Alo Mattiisen ja Jüri Leesment, lõid ülimalt täpse sõnumiga laulud, mida lauldes üks väike rahvas vabaks sai, on levinud Eestist kaugemalegi. Meil siin Jõgeval ja Eestis on aga veel palju neid, kelle jaoks pole Alo vaid legend, vaid reaalselt mälestustes eksisteeriv inimene.
“Minu esimene mälupilt Alost pärineb lasteaiast: ta jäi mulle sealt meelde kui suurte kõrvadega pikk poiss,” meenutas Alo kauaaegne sõber ja koolivend, praegu Tartus seto meestelaulu edendav Peter Panov. “Kooli ajal oli Alo hea sportlane, aga tegeles juba ka muusikaga. Tema muusikahuvi tõttu sain ükskord isegi astronoomias tunnistusele “kahe”. Minu klassil — Alo õppis paralleelklassis — oli astronoomiatund laupäeviti, aga neil päevadel oli mul vaja koos Aloga täikale plaate vahetama sõita. Ja nii ma siis astronoomiast järjekindlalt puudusingi.”
Peter Panovi sõnul kuulasid nad Alo ja teiste sõpradega progerokki ja muud “keerulist” muusikat. 1980. aastate lõpust mäletab Panov, et oldi noored, uljad ja julged. Et just Alo ja Jüri panid muusikasse ja sõnadesse selle, mida rahvas tollal tundis, tundus talle tollal asjade loomuliku käiguna. 1988. aasta Tartu muusikapäevade aegu (just siis tulid esiettekandele viis isamaalaulu) tegi Peter Panov Alost ja Jürist slaidifilmile terve rea võtteid. Neist üks, millel pinginaabrid sõrmedega V-ehk võidumärki näitavad, on saanud väga tuntuks: seda võib näha ka Betti Alveri muuseumis. Ülejäänud võtted on avalikkusele tundmatud. Üht neist võib nüüd näha siinse loo juures.
Alo klassivennale, praegu Jõgeval Betti Alveri muuseumi juhatavale Toomas Murule meenub Alost mõeldes ikka üks suvevaheaeg pärast üheksandat klassi, kui Toomas koos Alo perega Pärnu lähedal Kabli rannas suvitamas käis.
“Alo ema asutusel oli Kablis suvila ja klassivend ei tahtnud vist seal ilma sõpradeta olla.
Läksime koos teise klassivenna Aare Schasminiga meeleldi kaasa, sest tundsime end nende pere keskel hästi. Mereäärne maastik oli piltilus ja eriliselt avar, jalutasime mändide all, päevitasime ja ujusime, piilusime tüdrukuid, käisime õhtuti vabaõhukinos ja salaja õllekas. Hääletasime ja seiklesime Lätis. Mis aga kõige olulisem — rääkisime asjadest, mis tundusid siis olulised. Aloga sai vabalt kõnelda kõigest. Olen märganud, et inimestevaheliste suhete indikaator on vaikus. Kui vaikuses tekib pinge, siis on midagi korrast ära, Aloga võis vabalt ja mõnusalt ka vaikides koos olla,” meenutas Toomas Muru. “Ma kõnelen Aloga ka praegu, kuigi nüüd juba oluliselt harvemini.”
Teravate nurkadega
Bändimees sai Alo Mattiisenist juba Jõgeval. Praegu Jõgeva muusikakoolis kitarri õpetav Aivar Mihkelson mängis Aloga koos tervelt neljas erinevas bändis. Alo loomepotentsiaal Aivari meelest Jõgeval veel ei avanenud. Siis esitati pigem teiste loodud palu või loodi muusikat ühiselt. Kui aga Erkki-Sven Tüür Alo ansamblisse In Spe kutsus, sai temast varsti hakata kõnelema kui heliloojast
“Kui koolipoisina bändis mängides ei olnud Alol muusikakoolis omandatust võib-olla kuigi palju kasu, siis tema hilisem areng oleks olnud ilma konservatooriumihariduseta võimatu. Sinna saamise eelduseks oli aga muusikakooli kursuse läbimine,” ütles Aivar Mihkelson.
Alo isamaalaulude kohta ütles ta, et need tõid välja tohutud inimmassid. Nii et need, kes võib-olla oleksid tahtnud ajalooratast tagasi keerata, ei saanud seda enam teha.
“Kui viie aasta tagusel Jõgeva öölaulupeol isamaalaulud taas kavas olid, siis üllatas mind, kui hästi noored nende sõnu teadsid ja kui innukalt kaasa laulsid. Samas ma ei usu, et laulvat revolutsiooni praegu korrata saaks: nüüd tegeleb igaüks oma asjadega,” ütles Aivar Mihkelson.
Muusikakoolis, kus ta praegu töötab, avati viis aastat tagasi Alo klaveriklass, kus võib näha mõningaid temaga seotud esemeid ja dokumente. Kui lapsed neid silmitsema jäävad, siis räägib Aivar neile Alost. Mõnda lohutab näiteks see, kui Aivar näitab Alo muusikakooli tunnistust, kus kaks “nelja” ja kaks “kolme”, ning lisab, et see ei takistanud isamaalaulikul hiljem kaks korda konservatooriumi lõpetamast.
Jõgevamaa gümnaasiumi muusikaõpetaja ja Alo Mattiiseni muusikapäevade peakorraldaja Maret Oja õppis konservatooriumis Aloga ühel kursusel.
“Alo oli natuke “kandiline”, teravate nurkadega inimene ja mõned kartsid temaga suhelda. Mina sain temaga aga hästi läbi. Võib-olla sellepärast, et olime natuke sarnased: pealtnäha kõvad ja tugevad, aga sisimas suured põdejad,” ütles Maret Oja. “Alo puhul torkas kuidagi eriliselt silma see, kuidas ta hoidis oma ema ja oma tütart. Kui korraldasin näiteks Jõgeva 1. keskkoolis ehk hilisemas gümnaasiumis esimesed muusikapäevad ning Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti neile esinema kutsusin, siis pakuti neile pärast ka süüa ja mitte tavalist koolisöökla toitu, vaid midagi “peenemat”. Alo ainult maitses seda, öeldes, et hoiab ruumi ema tehtud kotlettide jaoks: need olid tema meelest maailma parimad. Alo oli südamlik ja tundlik, nagu paljud kunstiinimesed. Ning just sellised põlevad tihti ruttu läbi.”
Nagu kaitseingel
Alo Mattiiseni tütar Anna-Mariita oli isa surres kaheksa-aastane.
“Kui mul isast rääkida palutakse, ei oska ma tavaliselt mingit üht konkreetset lugu välja tuua, sest eelkõige mäletan ma tunnet, et olin isa jaoks väga oluline ja mul oli tema näol justkui suur kaitseingel,” ütles Anna-Mariita Mattiisen. “Mis isa loodud muusikasse puutub, siis see võiks olla tänapäeval rohkem esitatud. See oli ka üks põhjusi, miks sai loodud Alo Mattiiseni Fond. Lähiajal on plaanis tema muusika digitaalsel kujul rahvale kättesaadavaks teha. Siis saab kuulata ka tema vähem tuntud palasid.
Samas meeldib mulle ka, kui tema tuntud lugusid taasesitatakse. Näiteks väga meeldis mulle Erik Meremaa versioon laulust “Mingem üles mägedele”. Ise olen sama lugu laulnud džässivõtmes. Nüüd aga laulsime “Sind surmani” duetina linti koos Ott Leplandiga. Loodame selle loo isa sünnipäeval avaldada.”
Eile õhtul oli Eesti Televisiooni eetris Vahur Kersna saade “Alo. Surematu”. Kersna tutvus Aloga aastakümneid tagasi tänu ühistele ettevõtmistele ETV noortesaadetes.
“Geeniuseks ei osanud ma Alot siis pidada. Kes see ikka head sõpra geeniusena defineerima hakkab,” ütles Vahur Kersna. “Aga Alost kõneleva saate jaoks paljude inimestega vesteldes jõudsin tõdemusele, et ta siiski oli geenius või siis väga-väga andekas inimene. Ta suutis nii erinevates žanrites nii head muusikat luua. Ning sellise mõjuga laule, nagu olid Alo “Ei ole üksi ükski maa” ja viis isamaalaulu, ei ole Eestis mitte keegi kirjutanud.
Heinz Valk analüüsis Alost kõneleva saate tarvis meie iseseisvumisprotsessi ning tunnistan, et olen temaga igati päri: selles protsessis polnud midagi juhuslikku, vaid see oli justkui kellegi “üleval pool” tegutseva režissööri juhitud. Nii said ka Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti laulud valmis täpselt õigeks ajaks. Kui nad neid laule tegema hakkasid, ei saanud nad ju täpselt ette teada, mis 1988. suvel juhtuma hakkab. Nad ei saanud teadlikult konjunktuuri järgida, vaid nende tegemisi pidi juhtima justkui jumala sõrm. Ning Alo oli just õige mees seda kõrgemat tahet ellu viima: tal oli piisavalt annet ja head maitset. Teist sellist veretut ja laulvat revolutsiooni ajalugu minu teada ei tunne. Meie, kes me sel ajal oma teadlikku elu elasime, saime olla millegi erakordse tunnistajaks. Tõsi, Alo suur töö osutus nii suureks, et ta ei suutnudki seda hiljem päriselt “läbi seedida” ja see viis tema varase surmani. Aga kui lähedaste kaotusvalu ükskord ära valutatud saab, siis muutub see varane surmgi osaks erakordsest legendist.”
Vaikuse päev
Alo ema Helmi Mattiisen ütles, et on Alo sünnipäeva teinud enda jaoks vaikuse päevaks, mil ta Alo mälestuseks küünlaid põletab. Tema tütar ja Alo õde Ade käib sel päeval alati Metsakalmistul Alo haual ning viib sinna lilled ja küünla.
“Kui vahetult pärast Alo lahkumist olid tema sünnipäevad minu jaoks ääretult kurvad, siis kahekümne aasta jooksul olen õppinud leinaga koos edasi elama,” ütles Helmi Mattiisen. “Isemoodi päevad on meie majas aga need, mil Jõgeval toimuvad suuremad Aloga seotud sündmused, nagu viie aasta tagune öölaulupidu, Alo klaveriklassi avamine muusikakoolis või Alo laulude kontserdid kultuurikeskuses. Siis tulevad kõik, Alo tütar Anna-Mariita, tema ema Rita Rätsepp, Alo teine abikaasa Katri Varbola ning Ade koos abikaasa ja kaksikutest poegadega, pärast üritust siia. Nende võõrustamisega tegeleb Ade, tema kütab ka teise korruse toad soojaks, et kõik öömajale jääda saaksid. Ning siis vestame me pikki tunde küünla valgel mälestusi Alost. Pärast 4. märtsi kontserti, kus kanti ette risotoorium “Roheline muna” ja isamaalaulud, istusime me nii kella neljani hommikul. Vaatamata sellele, et Alo elus tuli ette ka lahkuminekuid, hoiame me teda mäletades väga kokku.”
Viisteist aastat tagasi üllitas Helmi Mattiisen raamatu “Alo elu”, mis kujutab isamaalaulikut tavatult lähedases vaates: ükski kirjanik ega ajakirjanik ei saa ju inimesest teada kõike seda, mida teab tema ema. Samas kõneles ema mõnedest kriitilistest momentidest poja elus ainult vihjamisi. Kui Õhtuleht möödunud laupäeval need momendid lahmivalt oma esiküljele lajatas, tundis Helmi Mattiisen end sügavalt puudutatuna.
“Fakt võib ju ka õige olla, aga oluline on see, kuidas seda serveeritakse. Usun, et isegi Õhtulehes saaks kõike natuke leebemalt öelda. Alo kriisihetkedel olid ju kindlad põhjused, viin ainult võimendas neid,” ütles Helmi Mattiisen. “Elu lõpuaastatel, kui tema kõrvale tuli Katri Varbola, oleks Alo väga elada tahtnud, aga selle asemel tuli ootamatu surm ning palju head muusikat jäi kirjutamata.”
Me ei tea, milline see muusika oleks olnud, küll aga on Alo isamaalaulud meile nagu moraalne kompass, mida kuulates võime endalt küsida: kas meil on veel meeles, mille nimel ja mis suunas me laulva revolutsiooni ajal ühiselt teele asusime?
RIINA MÄGI