Vaiatu rahvamajas peeti möödunud laupäeval kohaliku naisrahvatantsurühma Somel viiendat sünnipäeva. Ülemöödunud aastal osales tollal veel üsna napi tantsukogemusega rühm Jõgeval peetud II Eesti Naiste Tantsupeol, nüüd on võetud sihiks 2019. aasta tantsupeo protsessis kaasalöömine.
Juhendaja Liina Abram märkis sünnipäevapeol, et Somel ei alustanud päris tühjalt kohalt, vaid Vaiatus oli ka kunagi aastate eest rahvatantsu harrastatud. Viis aastat tagasi üritati tegelikult kokku saada segarühm, aga paraku õnnestus mehi kampa saada vaid kaks ning neistki ei tahtnud üks kuidagi proovidesse jõuda.
“Naiste tantsulusti polnud nii lihtne välja suretada. Nii jätkasimegi naisrühmana,” nentis Liina Abram. Tema sõnul on Somelist viie aasta jooksul proovijaid läbi käinud mitme rühma jagu. Kõige kangemad on jäänud. Praegu on rühmas kümme tantsijat.
Kui algul esines Somel vaid kohalikel pidudel, siis ülemöödunud aastal käidi ära ka II Eesti Naiste Tantsupeol, mida peeti teatavasti Jõgeval. Nüüd tahetakse end proovile panna tuleva-aastase “suure” tantsupeo ettevalmistusprotsessis.
Rühm teeb trenni korra nädalas, mida on juhendaja meelest tegelikult liiga vähe. Repertuaari valib juhendaja selle järgi, mis rühmale jõukohane, aga mis samas ka tantsijaid arendaks. Someli naiste lemmiktantsuks on “Ma es kuule, ma es näe”, mis on selline krapsakas ja karakteriga tants. Rühma teine lemmiktants on Maido Saare “Kodu jääb koduks”, mis on hoopis teise iseloomuga: mahe ja graatsiline.
Sünnipäev töötoaga
“Kodu jääb koduks” oli ka Someli sünnipäevapeo avatants. Seda tantsiti küünlavalgel: Someli sünnipäevaga koos tähistatigi küünlamaarjapäeva, mis oli vanarahva hulgas teada-tuntud naistepüha. Sünnipäevakülalised said üht-teist teada selle päeva kombestikust ja maitsta “naistepuna” ehk punast jõhvikanapsi. Kes soovis, võis Torma naisrühma liikme Eike Jodsche juhendatud töötoas kangale trükkimist proovida. Nii valmisid Peipsi piirkonnale omased trükikaunistustega pearätid.
Somelit olid sünnipäeva puhul õnnitlema tulnud Torma naisrühm ja Palamuse naisrühm Sirtsuline. Sirtsulise juhendaja Sirje Kiis sõnas, et Somel on lühikese ajaga hea taseme saavutanud, eriti kui arvestada, et tantsijad päris kiiresti vahetunud on.
“Põhitöö kõrvalt pole lihtne tantsurühma juhendada. Aga kui miski siis tõesti õnnestub, saad kulutatud energia mitmekordselt tagasi,” sõnas Sirje Kiis.
Tormalanna Maret Kuslap, kes on Somelis tantsinud viimased kolm aastat, ütles, et rühmas on koos väga tore, mis siis, et vanuseliselt üsna kirju seltskond.
“Teeme koos trenni, aga vahel ka lollusi. Kui arvestada, et osa tantsijaid sõidab Vaiatusse päris kaugelt, siis peab soov kokku tulla ikka päris suur olema,” arvas Maret Kuslap.
Juhtusime temaga koos Someli kroonikaalbumit vaatama ja muu hulgas oli seal foto rahvarõivaseeliku õmblemise õpitoast. Someli naised lasksidki kududa kupongid ja õmblesid Eike Jodsche juhendamisel ise seelikud valmis.
“See on päris uhke tunne, kui oled sellise tähendusrikka rõivaeseme oma kätega valmis teinud,” ütles Maret Kuslap.
Pidu põõsa taga
Tantsijatele jäävad ikka kõige rohkem meelde tantsupeod. Tunamullusest naiste tantsupeost oli Maret Kuslapile meelde jäänud üks humoorikas lugu. Peoks valmistudes hakkasid Someli naised nimelt algul õppima N4 rühmaliigi tantse, aga siis tehti juurde uus liik – N5, mis Somelile paremini sobis.
“Aga kuna N4 tantsud olid meil juba osaliselt selged, siis tantsisime neid selle liigi esinemise ajal enda lustiks kaasa – põõsaste taga, kus keegi meid ei näinud. Päris naljakas oli,” meenutas Maret Kuslap.
Peost jäid talle meelde ka vihmased proovipäevad, mille tagajärjel keegi siiski nohusse ega muudesse tõbedesse ei jäänud.
“Enamik “normaalseid” inimesi istus soojas toas, aga meie müttasime ligumärgadena prooviväljakul. Ning tundsime ennast hästi,” kinnitas Maret Kuslap. “Mõtlengi vahel, miks paljud meie kandi naised eelistavad kodus teleka ees seebikaid vaadata, selle asemel, et tantsima tulla: see on ju nii tore harrastus. Meestest ma ei räägigi, neid on veel raskem kodunt välja saada.”
RIINA MÄGI
