Kuu aega tagasi peeti Jõgeva Gümnaasiumis Betti Alverile pühendatud põhikooliastme kooliteatrite luulepäevi Tuulelapsed. Luulepäevade žürii ehk Nõukoda oli tänavu kogunisti rahvusvaheline: selles lõi kaasa Venemaa Teatriliidu harrastusteatrite koordinaator, Rahvusvahelise Amatöörteatrite Assotsiatsiooni (AITA/IATA) Venemaa keskuse peasekretär Alla Zorina – värvikas persoon ja suur Eesti-sõber.
Alla Zorinaga ei kohtunud me sugugi esimest korda: olime varem kokku puutunud 2004. aasta suvel Ranna kooliteatrite suvekoolis. Alla toonase Ranna-käigu üks tagajärgi oli see, et 2008. aasta suvel toimus Venemaal Sõzranis rahvusvaheline kooliteatrite suvekool, milles Venemaa ja Leedu noorte kõrval tegid kaasa kaheksa Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja näitlejat. Ehkki teadsin Alla Zorinal Liblikapüüdjaga head suhted olevat, eeldasin siiski, et küllap ta tuli jaanuari keskel Eestisse ikka mõne suurema ja tähtsama töö pärast kui Tuulelaste lavastuste hindamine ning otsustas siis üksiti ka Jõgeval ära käia. Alla kummutas mu arvamuse ja kinnitas: tema, Venemaa harrastusteatriliikumise A ja O, tuli seekord Eestisse just Tuulelaste pärast.
„Muidugi kasutan juhust ja külastan, kui juba Eestis olen, oma siinseid sõpru,” ütles Alla. „Mul on Eesti teatriinimeste hulgas tõesti väga palju häid ja lähedasi sõpru, kellega olen suhelnud viisteist-kakskümmend aastat.”
Alla Zorina puhul on soe suhe Eestisse osalt seletatav sellega, et ta on kunagi Eestis elanud. Sündinud on ta küll Ukrainas, ent isa sõjaväelaseameti tõttu vahetas pere tihti elukohta ja nii möödus üks killuke Alla lapsepõlvest ka Nõmme mändide all joostes.
„Hakkasin Eestis koolis käies ka eesti keelt õppima, aga peatselt kolisime siit ära ja õpingud jäid katki,” ütles Alla. „Mul on väga kahju, et toona omandatud keeleoskus mul säilinud pole. Mäletan ainult üksikuid sõnu ja fraase. Tihti vabandavad mu eestlastest tuttavad oma kehva vene keele oskuse pärast. Samas olen mina nende peale kade, sest mina ei oska eesti keelt ju selgi tasemel! Ma ei liialda, kui ütlen, et mulle väga meeldib eesti keele meloodiline kõla. Kuulan tihti kodus ka eesti muusika salvestisi. Ja pojale ütlen vahel: „Tead, me elame sinuga justkui Eesti lipu all.” Nii, nagu minul on Eestis palju sõpru, nii on temal siin head äripartnerid.”
Enesekriitiline otsus
Teatri vastu hakkas Alla huvi tundma juba koolipõlves: lõi kaasa koolis välja toodud lavastustes ja lavastas ka ise nooremate õpilastega üht-teist. Ning nagu peaaegu iga tüdruk, unistas ka tema näitlejakarjäärist. Teisedki ennustasid talle suurt tulevikku ja seda just komöödianäitlejana. Ühel hetkel — Alla oli siis kuusteist aastat vana ja õppis kümnendas klassis — vaatas ta aga tõsiselt peeglisse ja otsustas enesekriitiliselt, et sellise välimusega nagu temal pole näitlejaks hakkamine kuigi arukas. Üsna varsti pärast seda juhtus ta telekast nägema filmi, milles oli juttu ühest harrastusteatrist. Ning otsustas, et just see on ala, mis teda paelub. Nii läkski ta Moskva Kultuuriinstituuti lavastajaks õppima ja sattus enda sõnul väga hea, Stanislavski kaasvõitleja Gortšakovi juures õppinud erialapedagoogi käe alla. Nüüdseks on Allast saanud Venemaa harrastusteatriliikumise n-ö vaimne ema.
Küsimusele, kuidas elab Venemaa harrastusteater, vastas Alla Zorina, et üsnagi hästi.
„Tänu Venemaal käivitatud harrastusteatriliikumise ühiskondlik-riiklikule toetusprogrammile, mille patrooniks on riigi president ise, on sellele valdkonnale eraldatud üsna suuri rahasummasid,” ütles Alla Zorina. „Need on võimaldanud palju huvitavat ja kasulikku ära teha. Näiteks oleme saanud läbi viia mitu suurepärast festivali, nagu möödunud aastal Moskvas toimunud X ülemaailmne lasteteatrite festival „Lapsed mängivad lastele“, Euroopa harrastusteatrite suvekool jne. Lisaks sellele asutas Venemaa Teatriliit preemia, millega tunnustatakse paremaid harrastusteatrilavastajaid. Mullu novembris Samaara oblastis toimunud ülevenemaalisel harrastusteatrite festivalil anti see preemia üle neljale esimesele laureaadile. On väga ilus, et teatriliit ka harrastustegijaid niimoodi tunnustab.”
Alla Zorina sõnul on ka tudengi- ja kooliteatrite liikumine Venemaal väga heal järjel: tegutseb palju ja häid truppe ning toimub ridamisi festivale. Kooliteatrite kohta üllitas Alla möödunud aastal isegi raamatu, milles peegelduvad kõik olulisemad Venemaa kooliteatrite tegutsemismudelid ja loomingulised suundumused. Et Venemaa harrastusteatriliikumisel oleksid head välissidemed, selle eest ei väsi Alla samuti hoolitsemast. Ja kui tema sellise asja eest hoolitseb, siis on selge, et rahvusvahelisi festivale, kust Eesti trupid puuduksid, tuleb Venemaal ette harva.
„Me elame nüüd küll eraldi riikides, aga meie kultuuri- ja teatriruum on endiselt ühtne,” ütles Alla Zorina. „Ning mina püüan küll kõik teha, et selline olukord säiliks, sest meil on koos huvitav. Kui Eesti kutselised teatrid tulevad Moskvasse külalisetendustele või osalevad meie festivalidel, leidub neile alati publikut. Näiteks Elmo Nüganeni tullakse alati vaatama: nii siis, kui ta toob Moskvasse oma lavastusi, kui ka siis, kui ta mängib Moskva teatri Et Cetera lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti”.”
Ühe nähtuse kaks külge
Alla sõnul käsitletakse Venemaa Teatriliidus kutselist ja harrastusteatrit ühtse protsessina.
Ka Alla enda meelest on need ühe ja sama nähtuse kaks külge: harrastusteatri järgi saab alati otsustada, milline on sama riigi kutseline teater ja vastupidi. Samas on neil ka mõningaid erinevusi. Kui näiteks harrastusteatri trupp läheb välismaale festivalile, siis esindab ta seal justkui läbilõiget oma päritolumaa ühiskonna eri kihtidest, sest harrastustrupis võivad kõrvuti mängida föderaalkohtunik ja keevitaja, tudeng ja jõuka firma sekretär. Kutselise teatri trupp sellist läbilõiget ei anna, sest seal on kõik n-ö ühe tasandi inimesed, kelle ülesandeks on eelkõige anda võimalikult kõrgetasemeline etendus. Harrastajad seevastu suhtlevad festivalidel omavahel väga aktiivselt.
„Seepärast on festivalide lõpetamisel alati väga palju pisaraid, sest vastleitud sõpradest on kahju lahku minna. Sageli jäädakse omavahel kirja teel suhtlema,” ütles Alla Zorina.
Tema sõnul on Venemaal ja Eestis ühiseks jooneks see, et juhtivad teatriinimesed ei pea paljuks tegelda harrastajatega, sealhulgas lastega.
„Kui 2004. aasta suvel Rannal kooliteatrite suvekoolis käisin, siis suisa küsisin ühe töötoa juhendaja käest, miks tema, tuntud teatriproff, on kõik oma tähtsad toimetused kolmeks päevaks kõrvale heitnud ja koolilapsi juhendama tulnud. Ta vastas, et ei tee seda raha pärast, vaid peab seda oma missiooniks. Ka meie harrastajate festivalidele ei pea paljuks tulla tuntud teatrikriitikud, juhtivate teatrikõrgkoolide pedagoogid, lavastajad. Nad aitavad hea meelega edendada harrastusteatrit ja tunnevad seda nähtust mitte ainult teistelt kuuldu järgi, vaid oma kogemuste põhjal.”
Küsisin Allalt, mida annab tema meelest inimesele harrastusteatris kaasalöömine. Alla vastust tõlkides tuleb kõigepealt meelde tuletada, et vene keeles kasutatakse harrastusteatri kohta väljendit ’ljubitelskii teatr’ (selle täpsemaks eestikeelseks vasteks võiks siis olla ’asjaarmastajate teater’) ja sõna ’ljubitj’ tähendab armastama.
„See kõlab küll triviaalselt, aga väljend „asjaarmastajate teater“ on tuletatud sõnast „armastama“ ja armastus ongi selle nähtuse kõige olulisem tegur,” ütles Alla Zorina. „Harrastusteater annab inimesele väga palju. Laps, noor või täiskasvanu, kes tegutseb harrastusteatris, on teistest pisut erinev: tal on teistsugused väärtushinnangud, ta on haritum, intelligentsem, ta näeb maailma pisut teisiti. Noorel arendab harrastusteatris kaasalöömine loomingulist alget. Tudengitest, kes teatriga tegelevad, kujuneb tulevikus välja riigi intelligents ja tänu teatrile on neil palju laiem silmaring. Kui nad satuvad hea rezhissööri käe alla, toob teatritegemine nende ellu ühelt poolt õnnehetki, teisest küljest õpivad nad end väljendama, loominguliselt mõtlema. Nii ei saa neist kunagi kuivikust funktsionääre.”
Tänu harrastusteatrite headele rahvusvahelistele sidemetele puutuvad noored teatriharrastajad Alla sõnul kokku teiste maade eakaaslastega. See muudab nad tolerantsemaks teiste kultuuride ja teisest rahvusest inimeste suhtes ning õpetab neid paremini mõistma. Ei rahvusvahelistel teatrifestivalidel ega ka teatrikoolides, kus õpib eri rahvusest tudengeid, pole kunagi tekkinud mingeid rahvuslikke ega poliitilisi probleeme.
Kokkupuutepunktid
Jõgeva luulepäevadel Tuulelapsed oli tegemist küll enamasti eesti lastest koosnevate truppidega (vaid Aseri Keskkooli näiteringi Kirdekad kuuest näitlejast kolm olid vene rahvusest), ent see-eest põhinesid nende loodud lavastused seekord vene lasteluulel.
„Oli väga huvitav jälgida, kuidas eesti juhendajad ja noored näitlejad vene klassikalist lasteluulet interpreteerisid,” ütles Alla Zorina. „Sellised eri kultuuride kokkupuutepunktid on alati väga huvitavad. Mul on väga hea meel, et korraldajad sellise teema välja käisid. Eesti noored, kes luulepäevadel osalesid, teavad nüüd, et on olemas Puškin, Majakovski, Jessenin, Tšukovski, Maršak. Need on väga head autorid ja nende tekstidega tegelemine arendab laste kirjanduslikku maitset. Tuleval aastal süvenevad lapsed kindlasti mingisse teise teemasse ning ühtekokku on luulepäevadel väga suur kasutegur.”
Hea oli Alla meelest ka see, et lavastused olid lühikesed ja mahutatud ühe etendustepäeva sisse. Nii ei väsinud lapsed ära, juhendajatel tuli aga end lavastusi luues kõvasti kokku võtta, et suuta mahutada napi aja sisse võimalikult suur hulk kontsentreeritud mõtet. Pika lavastuse puhul võib mängida pool tundi ühes võtmes, siis minna kümneks minutiks üle mingile teisele stiilile ja seejärel pakkuda välja veel midagi kolmandat. Veerandtunnise lavastuse puhul tuleb aga vaataja kohe kaasa haarata ning teda mitte enne finaali „lahti lasta“.
Nii, nagu luulepäevadest, on Alla Zorina vaimustuses ka sellest, kuidas Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahur oma trupiga töötab.
„Ta teeb seda väga tõsiselt, läbimõeldult, tulemuslikult. Pole ime, et tema õpilasi nii palju teatrikoolidesse edasi õppima läheb. Aga see polegi tegelikult tähtis, et nad seda teeksid. See on jumala and, mis Liannele kui juhendajale ja lavastajale on antud — see kas on või seda pole. Tähtis on lapsi mitte ära rikkuda, vaid lasta neil laval orgaaniliselt tunda ja mõelda. Minu meelest see Liannel õnnestub,” ütles Alla Zorina.
Muinasjutumaa
Eesti kutseliste teatrite lavastusi pole tal kahjuks just väga palju aega vaadata olnud, sest kõik tema Eestis viibimised on seotud mingi konkreetse töö tegemisega ja selle kõrvalt ei pruugi teatrisseminekuks aega jääda. Küll aga õnnestus tal ühel suvel koos oma eesti sõpradega ära vaadata mitu siinsete teatrite suvelavastust.
„Nende hulgas oli nii õnnestunumaid kui ka vähem õnnestunuid, aga minus tekitas tõelist vaimustust suveprojektide idee kui niisugune: teatrid suvel mitte lihtsalt ei puhka, vaid teevad midagi põnevat väljaspool statsionaari! Venemaal see kahjuks kombeks pole,” ütles Alla Zorina.
Ta ise pole oma lavastajakätt samuti rooste minna lasknud. Ta usub, et harrastusteatrit üksnes kõrvaltvaataja positsioonilt kaedes ei suudaks ta selle probleeme nii hästi mõista ega selle heaks nii palju ära teha. Allal on Moskvas oma stuudioteater, milles teevad kaasa nii lapsed kui ka täiskasvanud, ning teda on ka mujale lavastama kutsutud, sealhulgas Eestisse. 2006. aasta sügisel tõi ta näiteks Kuressaare Linnateatris välja Turgenevi „Kuu aega maal“.
Kuu aega tagasi, kui Alla Zorina Eestis käis, oli meil siin parasjagu tõeline muinasjutumaa: kogu loodus oli nädal otsa enneolematus härmaehtes. Võib-olla oli see nii just selleks, et vääriliselt tervitada Eesti teatrirahva head haldjat Moskvas? Kui Alla Zorina ja Eesti Harrastusteatrite Liidu kooliteatrite koordinaator Maret Oomer laupäeva, 16. jaanuari hommikul Änkkülast Mokko talust, kus nad ööbinud olid, Jõgeva poole sõitsid, nägid nad taevas koguni vaevumärgatavat vikerkaart.
„Me lausa ahhetasime seda vaatepilti nähes,” ütles Alla.
Eestist koju Moskvasse naastes võtab Alla ikka kaasa eesti leiba, juustu ja mõne pudeli head likööri: neid asju ta armastab.
„Aga peale käega katsutavate asjade võtan siit alati kaasa eestlaste külalislahkuse ja südamlikkuse soojust,” kinnitas ta. „Uskuge, ma olen Eestis väga palju ringi liikunud ja seda igal pool kohanud.”
Toomas Lõhmuste, Eesti Rahvusringhäälingu raadioteatri juhataja:
„Maailmas palju ringi sõitnud Alla Zorina on väitnud, et Eesti on üks nendest erilistest kohtadest, kuhu ta ikka ja jälle rõõmuga tagasi tuleb, sest Eesti on osa tema lapsepõlvemaailmast. Alla isa oli kaadriohvitser ja seetõttu pillutati peret alatasa erinevatesse paikadesse Läänemerest Kaug-Idani. Aga Nõmme mändide lõhn päikeseleitsakus on Allal siiani eredalt meeles.
Eesti teatraalid teavad kõik seda kabinetti Venemaa Teatriliidus, mille lävel tervitatakse rõõmsalt ehtsa lapsepõlvest pärit TEREGA ja kus kogeb seda imelist soojust, mis on antud vaid väga erilistele inimestele. Just tänu sellistele inimestele ei rauge kultuurisuhted ka siis, kui need riikidevahelisel poliitilisel tasandil skisofreeniliseks kipuvad.
Me oleme ju iidne puu-usku rahvas. Olen teinekord mõelnud Nõmmele mände kummardama minna… lihtsalt selle saatuse kingituse eest, et meil on olemas selline Eesti teatriinimeste hea haldjas Moskvas.”
RIINA MÄGI
