Alkoholikahjusid on hinnatud Eestis kõrgemaks kui raha, mida maksame riigieelarvest kaitsekulutusteks. Tegelikult ei jõua aga keegi kokku arvata seda muret ja valu, ammugi mitte valatud pisaraid, mida alkoholiga liialdamine on meie rahvale põhjustanud. Viinalembus ja purjus pea on võtnud tuhandeid elusid, rikkunud inimeste tervist ja omavahelisi suhteid, tekitanud sügavaid sotsiaalseid probleeme. Rääkimata mõõtmatust materiaalsest kahjust ja survest nii haigekassa eelarvele kui ka riigi sotsiaalkulutustele laiemalt. Kolmandik Eesti peredest on tundnud muret pereliikme joomise pärast, pooled Eesti täiskasvanuist on olnud mures sõbra pärast.
Nii ütleb statistika, et 2013. aastal oli joobes 44 protsenti liikluses hukkunutest, 71 protsenti tuleõnnetustes hukkunutest, 56 protsenti uppunutest ja 42 protsenti enesetapu sooritanutest. Lisaks alkoholijoobe tõttu juhtunud muud õnnetused nagu kukkumised ja ka alkoholi põhjustatud haigused. Seega tuleks tervitada iga sammu, mida riik astub selleks, et hoida oma kodanikke ja iseäranis noori. Seda enam, et viimased tõsisemad muudatused Eesti alkoholipoliitikas jäävad enam kui viie aasta taha. Mul on hea meel, et tervise- ja tööminister on läinud lahingusse, et vähendada alkoholi liigtarbimist ja kättesaadavust. See võitlus ei tule kerge, sest oma kasumi pärast muretsevad tootjad, müüjad, reklaamiagentuurid, telekanalid, suhtekorraldajad, turundajad ja lobistid on juba asunud vasturünnakule. Käivad jutud vaba ettevõtluse piiramisest ja sellest, kuidas kümned ettevõtted piirangute mõjul oma uksed kinni panevad. Viimases julgen ma küll sügavalt kahelda. Mitmete rahvusvaheliste uuringute tulemused kinnitavad tõsiasja, et alkoholireklaamid mõjutavad alaealisi joovastavaid jooke proovima ja suurendavad noorte seas nende tarbimist. On nad ju reeglina säravalt ja atraktiivselt tehtud, luues kuvandit, et väike naps ja lahe elu käivad kokku. Tervitan kahel käel kavandatavat piirangut, mis kärbib reklaamid askeetlikeks, lubades reklaamida üksnes alkohoolse joogi nime, liiki, tootjat, päritolumaad, geograafilist piirkonda ja etanoolisisalduse mahuprotsente. Igati mõistlik on lükata nende näitamise aeg teleekraanidel praeguselt kella 21lt kella 22le ja kaotada lõplikult välireklaamid. 80 protsenti Eesti elanikest pooldab alkoholireklaamide täielikku keelustamist.
Usun, et üsna suure kasuteguriga on ka muudatused, mis kohustavad alates 2017. aastast paigutama napsipudelid teistest kaupadest eraldi ja alates 2018. aastast eraldama alkoholi ülejäänud müügisaalist läbipaistmatu vaheseinaga.
Väikestes poodides piisab alkoholi tõstmisest müüja selja taha. On öeldud, et kes ikka väga tahab, see saab alati oma joogi ostetud ja küllap see nii ka on. Kuid alkoholi eraldamine teistest kaupadest aitab mõista, et viin ja õlu ei kuulu kokku leiva ja piimaga. See samm muudab poeskäigu kiiremaks ja mugavamaks neil, kes vägijooke ei osta ja kes ei pea enam ostukäruga suurtest õllealustest mööda manööverdama. Kindlasti aitab alkoholi teistest kaupadest eristamine neid, kes on sõltuvuses, kuid kes püüavad oma joomist kontrollida. Samuti aitab see poodidel sisse seada tänasest paremini toimivamaid kontrollmeetmeid selle üle, et alkoholi ei müüdaks alaealistele ega purupurjus inimestele. Olen ka veendunud, et bensiinijaamad pole õlle ja viina müümiseks sobivad. Hästi on teada, et hind on üks ventiil, mis mõjutab inimeste valikuid. Sotsiaaldemokraadid on aastaid toetanud ideed, et viina kõrval tuleb tõsta ka õlle aktsiisi. Seni on see ettepanek põrkunud Reformierakonna vastuseisule, kuid me ei jäta jonni.
Loodetavasti on ka riigikogu saalis piisavalt poliitilist tahet ja kindlameelsust võtmaks vastu otsused, mis aitavad meil ühiselt alkokuradist jagu saada. Igaühel on võimalik siin anda oma panus – kas juua senisest poole vähem, loobuda napsist pidudel, kus viibivad ka lapsed, öelda alkoholile täielikult ei või sekkuda, kui alaealised alkoholi ostavad või pruugivad.
HELJO PIKHOF, riigikogu õiguskomisjoni esimees, SDE
