Eesti alkoholitarbimise statistika ületab sageli uudisekünnist, sest kogused on suured ja paistavad teiste Euroopa Liidu riikide seas silma. Pideval alkoholitarbimisel on enesehävituslik toime ja siit tekibki küsimus, kuidas ja kas on alkoholism töövõimetusega seotud?
Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarbis Eesti elanik 2011. aastal
Aastail 2008–2012 on kasvanud ka kodumajapidamiste kulutused alkoholile ja tubakale — kui 2008. aastal moodustasid need kulud majapidamiste kogutarbimisest seitse protsenti, siis 2012. aastal juba kümme protsenti.
Samas tõi Tervise Arengu Instituut välja, et igapäevane alkoholitarbimine on vähenenud. 2000. aastal tarbis iga päev alkoholi ligi viis protsenti elanikkonnast ehk ligikaudu 67 000 inimest, 2012. aastaks on igapäevaste tarbijate osatähtsus langenud 3,5 protsendini.
Enesehävituslik toime
Alkoholi sagedase tarbimise ühe olulise nüansina saab välja tuua selle enesehävitusliku toime — alustades tarbimisest tingitud haiguste ning lõpetades suremusega. Euroopa Liidu riikide seas on alkoholist tingitud suremus suurim just Eestis — 2010. aastal oli 100 000 elaniku kohta 6,2 alkoholist tingitud surma. Lätis oli vastav näitaja 4,8, Soomes 2,6 ning alkoholi tarbimise poolest Euroopas esikohal olevas Tšehhis 1,2.
Alkohol on otseselt või kaudselt seotud enam kui 60 erineva haigusseisundi või häirega. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2011. aasta raporti kohaselt on alkoholi puhul tegu maailmas kolmandal kohal oleva tervistkahjustava teguriga, seda kõrge vererõhu ja suitsetamise järel. Krooniline alkoholi tarvitamine tekitab kehalisi ja vaimseid kahjustusi.
Vaadates Tervise Arengu Instituudi andmeid alkoholist tingitud esmahaigestumise kohta, siis on näha, et haigestumuse tipp Eestis jäi aastatesse 2006–2008 ning on pärast seda hakanud langema. Siin ei kajastu alkoholi tarvitamise tulemusena juhtunud õnnetused ning sellest tingitud terviseseisundi muutused, mis tegelikkuses moodustavad alkoholist tingitud tervisekahjustuste seas olulise osa.
Töövõime langeb
Alkoholi sage (liig)tarbimine viib paratamatult terviseseisundi muutumiseni ning sellest tulenevalt ka töövõime languseni. See väide tekitab küsimuse, kuidas ja kas on alkoholism töövõimetusega seotud? Näiteks, kui Soomes kasvas aastatel 2000–2005 alkoholismi tõttu töövõimetuspensioni saajate arv üle 40 protsendi, siis milline võiks olla alkoholismi osa Eesti elanike töövõimetuse põhjustajana? Selline statistika puudub, ent kaudseid seoseid on võimalik leida.
Teada on, et krooniline alkoholitarvitamine viib erinevate kehaliste ja vaimsete kahjustuste tekkimiseni ning ka püsiva töövõimetuse väljakujunemiseni. Töövõimetuse astme määrab organikahjustuse olemasolu ning maht, selleks võib olla näiteks maksakahjustus, polüneuropaatia (mitmenärvihaigestumus), psüühilised muutused jne.
Analüüsides töövõimetuse määramiseks teostatud ekspertiise, ilmneb, et kolmandikul juhtudest olid töövõimetuse põhjuseks psüühika- ja käitumishäired, närvisüsteemi ja seedeelundite haigused ning vigastused, mürgistused ja teatavad muud välispõhjuste toime tagajärjed. Kõiki eespool nimetatud diagnoose saab seostada alkoholiga, ent paraku ei saa välja tuua otsest põhjus-tagajärg dünaamikat.
Töövõimetuspension kui sotsiaaltoetuse asemik
Tervise Arengu Instituudi uuringus “Tervis ja heaolu Eesti maakondades 2000–2010” on välja toodud alkoholi tarbimine maakonniti. Uuringu kohaselt on regulaarne alkoholi tarbimine (s.o vähemalt üks kord nädalas) suurim Valgamaal (30 protsenti elanikest), järgnevad Võrumaa ning Lääne-Virumaa. Pannes siia kõrvale Statistikaameti Eesti Sotsiaaluuringu 2012. aasta andmed vähemalt 16-aastaste elanike enesehinnangulise terviseseisundi kohta maakondades, selgub, et kõige kehvema tervisega inimesed elavad samuti Võru- ja Valgamaal, lisaks Põlva-, Ida-Viru- ning Jõgevamaal. Neis maakondades peab oma tervist halvaks või väga halvaks ligi viiendik elanikkonnast.
Tuues sisse näitajad töövõimetuspensionäride kohta, on näha, et eespool nimetatud maakonnad paistavad silma ka töövõimetute suurema osatähtsusega. Näiteks 2013. aasta 1. jaanuari seisuga moodustavad Põlvamaal töövõimetud 16 protsenti, Ida-Viru- ja Jõgevamaal ligi 13 protsenti ning Valga- ja Võrumaal ligi 12 protsenti maakonna kogurahvastikust.
Tasub ära märkida, et nimetatud maakondades on töövõimetuspension üks peamisi elatusallikaid, mis on otseses seoses töövõimetute arvuga. Tõsiasi on, et töövõimetuspensioni kasutatakse sageli sotsiaaltoetuse asemikuna, seda eriti piirkondades, mis paistavad silma kõrgema tööpuudusega.
Kriisi ajal lisandus enim töövõimetuspensionäre
2012. aasta jooksul lisandus 4325 uut töövõimetuspensioni saajat — kokku oli neid käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga 94 418 inimest ehk 7,3 protsenti kogurahvastikust ning 9,7 protsenti tööealisest (15–74-aastased) rahvastikust.
Statistikaameti andmetel on töövõimetuspensionäride arv kogu Eestis iga aastaga kasvanud, viimase kahekümne aasta jooksul on töövõimetute arv kahekordistunud. Enim lisandus töövõimetuspensionäre kriisiaastatel, alates 2012. aastast on kasv hakanud mõnevõrra aeglustuma. Kui palju sellest kasvust saab aga alkoholismi arvele kirjutada, seda täpselt öelda ei saa.
Alkoholitarbimise ja selle mõjude kohta on rohkem infot Sotsiaalministeeriumi väljaandes “Alkoholipoliitika Roheline Raamat” (ilmus 2012) ja Tervise Arengu Instituudi kogumikus “Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis. Aastaraamat 2012” (ilmus 2013).
See kirjutis ilmus Statistikablogis
i
MARIANNE LEPPIK, Statistikaameti juhtivstatistik
