Riigikogu võttis 19. juunil vastu alkoholiseaduse, mis kehtestab nüüd üleriigilise ühtse öise alkoholimüügi keelu. Kümnest õhtul kuni kümneni hommikul. Täitsa loomulik, et teatud valdkondades peavad ülemuslikult kehtima riiklikud regulatsioonid. Hea võrdlus on aasta- ja ööpäevaringne tuledega sõidu kohustus kogu riigis, mida ükski vald või linn ei saa omal äranägemisel muuta. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et alkoholipoliitika peab olema kogu riigis ühtne. Kasvõi selleks, et alkoholi järele ei sõidetaks teise valda ega ohustataks ebakaine juhina teiste elu.
Seadusemuudatuses on teisigi olulisi ja meie igapäevaelu mõjutavaid aspekte. Alaealised ei tohi enam ei omada ega vallata alkoholi. Seni oli keelatud vaid müük. Kindlasti on paljudel meist meenutada olukordi, kus elu on meid kokku viinud tänaval või looduses töllerdavate ja kinnist viinapudelit või muud märjukest käes hoidvate noorukitega. Tulevikus pole sellist tegevust võimalik “alkoholi transporditeenuse” või “ajutisele hoiule andmise” alla sobitada. Alkoholi valdamist ja omamist käsitletakse seaduserikkumisena.
Meie maal valitseb arvamus, et kõige lihtsam viis mõtelda on numbritest lähtuvalt. Näiteks sunnime poe varem kinni panema ja usume, et pidu ongi läbi. Tõstame viina hinda ja arvame, et joomisel lõpp. Joomise põhjuste määratlused laienevad, vanusepiirid ähmastuvad ja alkoholi tarbimine üha kasvab.
Otse loomulikult on ka kõrgem hind esmaseks vahendiks alkoholi tarbimise piiramisel. Selles osas on järjekordsed muudatused tulekul ja kanged alkohoolsed joogid kallinevad käesoleva aasta juulist veelgi.
Mida veel alkoholiga saab teha?
Riik võiks suunata laekunud alkoholiaktsiisist kindla protsendi alkoholivastasele ennetustööle ja tagajärgede lahendamisele.
Muidugi on igaühel meist õigus ja kohustus anda ka oma isiklik panus, kuulutades näiteks alkoholivabaks laste sünnipäevad, oma töökoht, ettevõte või organisatsioon. Mina olen seda suutnud teha Eesti Olümpiakomitees. Arvan, et järgijaid leidub teisigi.
Ja lõpetuseks karistustest. Arvan, et need peaksid rangemad olema. Eelkõige neile, kes alaealistele alkoholi müüvad või kätte toimetavad, ja neile, kes on sooritanud kuriteo alkoholijoobes. Alaealised peaksid oma tegude eest vastutama nii koos vanematega kui ka ise. Mida lugeja arvab, kas üldkasulik töö alkoholiga seonduvate rikkumiste eest oleks tõhus meede? Mina arvan, et oleks küll. Õiglane ja kasvatuslik pealegi.
Iseseisvus on toonud otsustamisõiguse ja vabaduse valida. Alkoholiga seonduv pole erandiks ja on samas vägagi õpetlikuks näiteks, kuidas vabadus võib ilma vastutuse kaasamiseta mesimagusa elu kibedaks muuta. Jah, alkoholi temaatika on väga mitmetahuline ja vastuolulisi küsimusi tekitav. Kui näiteks terariistade osas on lahendused leitud ja kööginuga pole reeglina taparelvaks, vaid võileiva valmistamise vahendiks, siis alkoholi puhul on lood jätkuvalt keerulisemad. Pole ju tänases Eestis haruldased olukorrad, kus alkoholi pähe pruugitakse jätkuvalt odekolonni, aknapesuvahendeid. Taparelvad missugused.
Jüri Tamm,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
