Aasta pimedaim aeg ongi taas käes. Selle juhatab sisse hingedepäev, mil kalmistutel ja koduakendel küünlavalgust enam kui tavaliselt.
Komme süüdata 2. novembri õhtul oma lähedaste mälestuseks elav tuli on imeilus. Ja kalmistud, mis sel õhtul eriti tihedalt valgusesilmakesi täis, on hingele armsad. Justnimelt elavale hingele, sest mitte keegi meist ei tea, mis on tegelikult seal teisel pool. Kas need, kes on sinna läinud ja kellele mõtleme pidevalt, mitte ainult hingedepäeval ja -ajal, kalmude kaunistamisest ja tulesüütamisest rõõmu tunda saavad.
Tunnistagem, et nii lahkunutele lillede viimist kui küünalde läitmist on eelkõige vaja meile enestele, meie hingele. Et see igapäevarutus, töö- ja rahamures ei kalestuks. Ja et seisaks meeles: maailm pole üdini materiaalne ja inimlapsele ei piisa äraelamiseks üksnes leivast. Praegusel aastaajal, kui lehed puudelt läinud, küntud põllud mustavad ja kottpimedal külateel on astuja jala all vaid pori ja vesi, ei tahaks keegi lageda taeva all üksi olla.
Valgus koduaknas on suurim väärtus alati, eriti aga nüüd, mil loodus pimeduses kobades talveks valmistub. Kodu sümboliks on elav tuli, kui aga see igal pool enam ahju- ega pliidisuul ei hubise, piisab küünlastki. Peaasi, et selle tulukese ümber omad ja armsad koos on.
Hingedeaeg, mis jõuludeni kestab, on küünlavalguse aeg.
Mäletagem ja mälestagem oma kalmuaeda viidud lähedasi, kuid mõelgem iga päev ka elavatele ja hoolitsegem selle eest, et meie pereliikmeil oleks alati rõõm tulla koju, kus aken sõbralikult ja kutsuvalt valge.
1. november 2008
