Põltsamaa Ametikooli maamajanduseriala praktilise poole kutseõpetaja Alfred Õunap sidus ennast oma esimese ja seni ainsa töökohaga juba 1973. aastal, mil ta esmakordselt selle asutuse uksest sisse astus.
iii
Tõsi, vahepeal teenis Õunap aega armees, nii et tema tegelik töömehetee algas 1976. aastal, mil noore pedagoogi käe all alustas esimene õpperühm.
Hiljuti tunnustasid Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ning Maaelu Edendamise Sihtasutus parimaid maamajanduseriala õpilasi ning õpetajat. Lisaks anti tänavu välja kaks eripreemiat, millest ühe pälvis aastatepikkuse töö eest Põltsamaa Ametikooli põllumajandusvaldkonna kutseõpetaja Alfred Õunap.
Põllumajandusehuvilisi jätkub
Ameti- ja koolinimedki on vahepeal muutunud, ent töö sisu on ikka enam-vähem endine, kui mitte arvestada tehnoloogilist arengut. Tõsise tööinimesena ütleb Alfred Õunap, et ega ta ei oskagi pikale töömeheteele tagasi vaadates mingitest põnevatest juhtumitest rääkida, mis laiemat avalikkust huvitada võiksid.
Küsimusele, kui palju õpilasi on Alfredi käe all kõigi tema tööaastate jooksul koolitust saanud, õpetaja esimese hooga vastust anda ei oskagi. Ent rehkendades selgub, et statsionaarselt õppinud noori on aastate vältel olnud umbes 300, lisaks veel täiend- ja ümberõppel osalenud inimesed.
Ei saa öelda, et põllumajandusvaldkond tänapäeval kes teab mis populaarne oleks, ent enam kui paarkümmend sellega seotud erialadest huvitatud noort võeti ka tänavu Põltsamaa Ametikooli vastu. Kolmel eelneval aastal on põllumajandusvaldkonnast huvitatuid olnud 10-12.
Tõsistel noortel tulevane töökoht olemas
Varasemaid, eelmise riigikorra aegseid tööaastaid praegustega võrreldes tõdeb Alfred Õunap, et praegusel ajal on õpilane kuningas. Noored, kes ametit õppima tulevad, on tema sõnul väga erinevad. On selliseid, kellel selge siht silme ees ja kes selle sihi saavutamiseks tõsiselt tööd teevad. Samas on niisuguseidki õppureid, kes võib-olla täpselt ei teagi, mida nad õppida tahavad. Ehk tahetakse lihtsalt kodust eemale saada ning õppimine polegi peamine eesmärk. Alfred Õunapi sõnul tulevad kindla eesmärgiga kooli paljud sellised noored, kellel on kindel töökoht ees ootamas. Nende viimaste hulka kuuluvad õpilased, kellel on olemas oma kodutalu või kes on mõne ettevõttega tulevase töökoha osas kokkuleppe saavutanud.
Praktikale tuleks rohkem rõhku panna
Tihti tulevad põllumajanduserialasid õppima ka erivajadustega noored, kes on lõpetanud põhikooli lihtsustatud programmiga. Alfred Õunapi hinnangul on põllumajanduslikel erialadel selliseid noori kõige rohkem kutseoskusi omandamas.
Paraku ei saa tänapäeval noortele kutseoskusi õpetada sellise põhjalikkusega nagu varasematel aegadel. Nii näiteks toimib ümberõppe raames koolitus, kus ümber õppida soovivast inimesest peab kahe nädalaga koolitama kutsestandarditele vastava traktoristi. Just seetõttu ongi tiitliga pärjatud õpetaja tööpäevad viimasel ajal pikaks veninud, et lisaks igapäevastele statsionaarsete õppurite õpetamisele tuleb tegeleda ka nende inimestega, kes on tulnud ennast ametikooli täiendama või ümberõpet saama. Maamajanduserialasid õpetava Alfred Õunapi sõnul jääb praktika osakaal õppeprogrammis järjest väiksemaks. See annab paraku negatiivselt tunda noorte hilisemates kutseoskustes.
Eriti nukker on olukord siis, kui näiteks traktoristiks soovib ümberõppe korras saada inimene, kes pole varem masinatega kokku puutunud. Näiteks polnud hiljutisest 25 mehest koosnenud õppegrupist 7-8 meest varem traktoriroolis istunud. “Seitse õppetundi traktoristi väljaõpetamiseks on vähemalt ilma eelneva kogemuseta inimese jaoks liiga vähe,” tõdeb staazhikas kutseõpetaja.
Suunamiskiri hea, ent ebatõenäoline
Üldse on nii, et õpetajate tavapärase töögraafiku löövad rütmist välja just täiend- ja ümberõppekursused. Pealegi tuleb siis juhendada just selliseid kursusi, milliste oskustega inimesi antud hetkel vajatakse. Nii on tulnud teenekal põllumajandusvaldkonna õpetajal juhendada ka inimesi, kes avaldasid soovi keevitajaks ümber õppida. Alfred Õunapi sõnul on tagasiside noortelt kasin ja seetõttu ei oska ta kommenteerida, kui palju neist õpitud erialal tööd on leidnud või kui suur hulk maamajanduslikele erialadele pikemalt pidama jäänud. Mõni aeg tagasi pidas kokkutulekut esimene Alfred Õunapi õppegrupp, mida ta 1976. aastal juhendama asus.
Kahjuks polnud õpetajal aega oma kunagiste noortega kohtuma minna, ent kuuldavasti on endiste lõpetanute hulgas nii põllumajandusele truuks jäänud inimesi kui ka neid kes hoopis muudel erialadel rakendust leidnud.
Alfred Õunapi sõnul oleks tore, kui ka tänapäeval noor inimene endale kooli lõpetades suunamiskirja saaks. See tagaks nii tulevase töökoha kui praktikavõimaluse. Õpetaja seisukohalt oleks hea seegi, et kindlasti kasvaks nii huvi ka õppimise vastu. Ent teenekas kutseõpetaja ei usu, et praegusel ajal niisugust võimalust saaks rakendada. “Võib-olla pole kolme aasta pärast, mil noor kusagilt ettevõttest suunamiskirja on saanud, seda firmat enam olemaski,” nentis ta.
Uuenev kool pakub paremaid võimalusi
Tulenevalt pidevalt muutuvatest oludest ja ka tehnilistest vahenditest, on ka Alfred Õunapil tulnud käia ennast pidevalt koolitamas.
“Elukestev õpe tähendab tänapäeval ka õpetajate pideva enesetäiendamise vajadust. Iga viie aasta tagant läbivad kutseõpetajad põhjalikuma täiendkoolituse,” rääkis kogenud kutseõpetaja. Näiteks tuli kõigil õpetajatel läbi teha tõsine koolitus arvutiasjanduses, sest juba lähitulevikus on kogu õppeprogramm arvutites.
Ka õpetamise tingimused ja võimalused on võrreldes varasema ajaga järjest paremaks muutunud. Tegelikult ootavad õppelaborid alles ümberehitamist. Põltsamaa Ametikool sai möödunud aastal ligi 180 miljoni kroonise toetussumma Euroopa abiraha ja selle toel tehti algust katlamaja ning küttetrasside renoveerimisega, millega peatselt ühele poole peaks jõutama. Maamajanduserialade õppevahendite väljavahetamisel ollakse alles poole peal. Alfred Õunapi sõnul on nende masinapargis olemas nii uuemaid ja nüüdisaegseid kui ka vanu, Vene päritolu traktoreid.
Õpetaja ametis puudub tavapärane rutiin
Mis on õpetajatöös sellist, mis selles ametis võlub ja mis annab jõudu edasi tegutseda? Alfred Õunapi sõnul on oluline, et kutseõpetaja ameti näol pole tema jaoks tegemist liialt igava ega rutiinse tööga. Kui ka õpetaja autoriteedi kunagisele tasemele tagasi saaks, oleks ta oma kunagise elukutsevalikuga väga rahul. Boonuseks on õpetajaametis kindlasti ka pikk suvine puhkus.
Küsimusele, kas põllumajanduseriala õpetajal on suvine aeg vastupidiselt tema poolt koolitatud inimestele puhkamiseperiood, vastab Alfred Õunap, et nii see tõepoolest ongi. “Kunagi küsiti ühelt õpetajalt, miks ta just sellise eriala endale valis. Küsija sai vastuseks, et on olemas sellised kuud nagu juuni, juuli ja august,” ütleb kutseõpetaja naljaga pooleks, kuid kinnitab tõsinedes, et ei valinud ametit kindlasti pika suvepuhkuse pärast.
“Ega ma kavatse ametit edaspidigi vahetama hakata,” kinnitab Alfred Õunap.
Tõsised tööinimesed pälvivad vähe tunnustust
Põltsamaa Ametikooli direktor Viive Kibena:
“Alfred Õunap on tõsine töömees, kes teenimatult vähese tähelepanu osaliseks on saanud. Seda enam on mul hea meel sellest, et kooli juhtkonnal oli nüüd võimalus esitada Alfred Õunap maamajanduserialade õpetajana eripreemia kandidaadiks.
Õnneks langeski valik tema kasuks ning see on auks ja tunnustuseks nii preemia saajale endale kui ka kogu koolile. Alfred Õunap kuulub ikkagi juba õpetajate raudvara hulka. Niisuguseid asjalikke, oma tööd suure kohusetunde ning südamega tegevate inimestega on rõõm koos töötada.”
iii
TOOMAS REINPÕLD
