Aleksandr Rohlin sattus esimest korda Jõgevale nelikümmend aastat tagasi, olles määratud Üleliidulise Mehhaniseerimise Instituudi vanemteadurina samas instituudis välja töötatud käsikülviku SR-1M katsetuste vastutavaks täitjaks: katsetused olid määratud läbi viia Jõgeval. Nii Nõukogude Liidust, mehhaniseerimise instituudist kui ka nimetatud külvikust on praeguseks jäänud ainult mälestus, aga Aleksandr Rohlinit võib ikka aeg-ajalt Jõgeval kohata.
„Nüüd ma käin siin lihtsalt Hans Küütsil ja teistel headel sõpradel külas,“ ütles Aleksandr Rohlin. „Aga omal ajal tegime Jõgeva Sordiaretusjaama inimestega tõesti väga head ja tulemuslikku koostööd. Vähemasti üks sordiaretajatele väga vajalik masin — katsekülvik SN-10TS — poleks ilma jõgevlaste kaasabita tõenäoliselt ilmavalgust näinudki.“
Akadeemik Hans Küüts, kes oli nelikümmend aastat tagasi alles sordiaretusjaama osakonnajuhataja, suutis Rohlinit juba esimesel kohtumisel rabada sellega, et ütles katsetamiseks kohale toodud külvikut silmitsedes kohe öelda, kus seda kasutada võib ning millised on selle vead.
„Tavaliselt on inseneril sordiaretajaga üsna keeruline dialoogi pidada, sest sordiaretaja tehnikast palju ei jaga ega oska ette kujutada, kuidas seda, mida temal vaja, n-ö raua abil teoks teha,“ ütles Aleksandr Rohlin. „Siin, Jõgeval seisin aga enda jahmatuseks vastakuti sordiaretajaga, kellega sain rääkida kui inseneriga. Katsetuste plaan sai paika mitte kahe päevaga, nagu mujal, vaid tunni ajaga ja katsetused väga asjatundlikult läbi viidud. Sestpeale püüdsimegi kõik ÜMI väikemasinate laboris välja töötatud sordiaretuse mehhaniseerimiseks mõeldud masinad katsetamiseks Jõgevale tuua, kuigi põllumajandusministeeriumi ametnikele oli päris raske selgeks teha, mis on selle paiga eelised teiste sordiaretuskeskuste ees.“
Nii, nagu esimest kohtumist, nii mäletavad Rohlin ja Küüts mõlemad hästi ka katsekülviku SN-10TS „päästmise“ lugu. Külvikud olidki Rohlini sõnul need, millest 1960. aastatel veel täielikult käsitsitööl põhinevat sordiaretust mehhaniseerima hakati, sest kvaliteetne külv oli kõige muu aluseks. Külvik SN-10TS erines oma eelkäijatest põhimõtteliselt: see võimaldas paigutada kõik külvikus olevad seemned ära etteantud suurusega katselapile. Nii polnud vaja enne järgmisele katselapile juba teise numbriga aretise seemnete külvamist külvikut puhastada ega läinud ka väärtuslikku seemnematerjali kaduma.
„Kui külviku esimese, alles „toore“ näidise valmis saime, tulime sellega loomulikult siia, Jõgevale ja lahkusime siit kaustatäie eskiiside ja sordiaretajate tehtud kasulike ettepanekutega, kuidas masinat paremaks muuta,“ meenutas Rohlin. „Seejärel tegime katsetehases, nagu kord ette nägi, valmis külviku kolm eksemplari, mis viidi katsetamiseks Orjoli oblastis tegutsevasse tera- ja kaunviljade aretuskeskusse, Doni katsejaama Zernogradis ja Nemtšinovka sordiaretusjaama. Paraku ei läinud üheski paigas katsetused kuigi ladusalt, sest nagu masina katse-eksemplaride puhul ikka, kippusid masina mõned osad ja sõlmed purunema. Kui Jõgeval oli tavaline, et sordiaretusjaama oskajad mehhaanikud parandasid rikke juba samal õhtul kohapeal ära, siis mujal öeldi: viige oma vigane masin ära tehke tehases korda. Aga meil polnud ju helikopterit, millega masinaid kiiresti Moskvasse ja tagasi oleks saanud sõidutada! Nii et kui Moskva-lähedases Nemtšinovkas töötanud masinat sai veel „lappida“ ja katsetused lõpule viia, siis kahest ülejäänud paigast tuli raport: masin lagunes ja katsetused peatati.“
Aretajate sõna jäi peale
Külvikule, mida sordiaretajatel tegelikult tõesti hädasti vaja oli, olekski kõrgemalt poolt ilmselt „vesi peale“ tõmmatud, aga Rohlini telefonikõne Jõgevale andis talle ja ta kolleegidele jõudu külviku eest edasi võidelda: selgus nimelt, et siinsete spetsialistide käes töötas ka see esimene, kõige „toorem“ mudel edukalt (tõsi, seda oli tulnud siit-sealt keevitada ja muidu remontida) ning aretajad olid sellega rahul. Pärast ministeeriumi poole pöördumist eraldatigi raha külviku veel ühe eksemplari valmistamiseks, ent tingimusel, et see oleks valmis kohe riiklikku katsetusse minema.
Riiklikud katsetused viidi läbi Jõgeva Sordiaretusjaama ja Cesise lähedal tegutseva Baltikumi Masinakatsetusjaama koostöös. Külvikule agrotehnilise hinnangu andmine usaldati Jõgeva Sordiaretusjaamale ning see oli positiivne, masina vastupidavust hinnati aga Cesises, kus oldi enamasti harjunud katsetama tavalisi põllumajandustootmises, mitte sordiaretuses kasutatavaid masinaid.
„Nagu nõuded ette nägid, anti külvikule 200-300 tundi koormust ja sellisele valule ei pidanud see tõepoolest kõigis punktides vastu,“ meenutas Aleksandr Rohlin. „Aga sordiaretuses on tegelikult ju hoopis teine olukord kui tootmises: seal töötab külvik hooaja jooksul ainult paar-kolmkümmend tundi! Ka külviku ökonoomsust hinnati mitte sordiaretuse, vaid tavalise põllumajandustootmise kontekstis. Kõik puudused fikseeriti kiretus protokollis ning enne ministeeriumi ja koondise Sojuzselhoztehnika esindajate nõupidamist, millel pidi otsustatama külviku saatus, olime üsna ärevil. Mitte et see oleks olnud ainus masin, mille kallal me parasjagu töötasime, aga sordiaretajatega suheldes oli meile selgeks saanud, et see on neile äärmiselt vajalik masin!
Õnneks mõistis olukorra kriitilisust ka Hans Küüts ning komandeeris Moskvasse Jõgeva Sordiaretusjaama mehhaniseerimisgrupi juhataja August Vilsoni. Kui laua ümber istunud tähtsad ametnikud olid protokolli läbi arutanud ja vastanud meiepoolsele väitele, et katseeksemplaril ilmnenud puudused on tegelikult juba likvideeritud, omapoolse iroonilise nendinguga, et arvatavasti tegime me parandamise käigus hulga uusi vigu juurde, anti siiski lõpuks sõna ka August Vilsonile. Vilson kinnitas, et Jõgeval on külvik end hästi õigustanud, säästnud hulga inimesi tuimast käsitsitööst ning et sordiaretajatele on sellist masinat — muidugi juba korralikku tehase-eksempari — väga vaja. Seepeale valitses ruumis pisut aega vaikus ning edasi võtsid jutud juba hoopis teise, külvikule soodsama suuna.“
Kui Aleksandr Rohlin külviku SN10-TS põneva sünniloo jutustamise lõpetas, lisas Hans Küüts, kelle lahke kodu elutoas meie vestlus toimus, et kõnealune külvik teenib Jõgeva Sordiaretuse Instituudi rahvast veel praegugi: eriti kaera külvamiseks olevat see tänu suurtele seemneavadele sobivam kui moodsamad tööriistad.
„Jõgeva inimesed olid sisuliselt paljude meie instituudis välja töötatud masinate kaasautorid,” lõpetas Rohlin teema.
Saksa masinad ja inglise keel
Omaette peatüki tema ja Jõgeva Sordiaretusjaama suhete ajaloos moodustavad aastatel 1989-1991 Jõgeval korraldatud seminarid, millel tutvustati kogu Nõukogude Liidust kohale sõitnud sordiaretajatele Saksa firmas H. U. Hege toodetavat tipptehnikat: katselappide kassettkülvikuid, katselappide ja heintaimede haljasmassi koristamise kombaine jne. Tänu ühel põllumajandusnäitusel tekkinud headele suhetele firma juhi Hans-Ulrich Hegega ning Moskva ülemuste oskuslikule „moosimisele” suutis Hans Küüts hankida Jõgeva Sordiaretusjaamale sellise valiku Hege tehnikat, et tõesti oli, mida näidata. Tõlgina oli neil seminaridel abiks inglise keelt hästi valdav Aleksandr Rohlin.
„Nii spetsiifilist juttu ei saa tõlkida inimene, kes lihtsalt keelt valdab, vaid see inimene peab tundma ka seda tehnikat, millest jutt käib,” ütles Aleksandr Rohlin. „Algul prooviti küll saksa ja vene keelt valdava nn üldtõlgiga asja ajada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest tõlk esitas kogu aeg spetsialistidele kogu aeg täiendavaid küsimusi ega osanud lõpuks ikkagi öeldut vene keelde ümber panna. Seepärast leidis Hans-Ulrich Hege, et kasulikum on, kui tema natuke rohkem vaeva näeb ja oma jutu inglise keeles räägib ning kui mina selle siis vene keelde tõlgin: mina olin saanud ju kõik Hege masinad siinsamas Jõgeval viimse mutrini läbi uurida.”
Rohlini sõnul tuli Jõgeva Sordiaretusjaama põhimõtteline erinevus paljudest teistest Nõukogude Liidu samalaadsetest asutustest esile ka välismaa tehnika hankimise puhul. Kui näiteks Odessa Sordiaretuse Instituut esimese Hege firma masina sai, siis hoidsid nad seda kiivalt võõraste pilkude eest varjul, aga paraku ei viitsinud ka ise kasutusjuhendit korralikult läbi uurida ning masin lagunes neil varsti lihtsalt ära. Hans Küüts ei piirdunud aga seminaride korraldamisega, vaid asutas Jõgevale kogu Nõukogude Liitu teenindava Hege firma tehnika hoolduskeskuse. Jõgeva Sordiaretusjaama insener Andri Buddell sai Hege firmas väljaõppe ja oli võimeline remontima ka selle firma masinatele paigaldatud peent elektroonikat. Ka kolmandik kõigist Hege firma masinate varuosadest, mis Nõukogude Liitu toodi, asus Jõgeval. Kui kasvõi Sahhalini saarelt helistati, haaras insener Buddell vajalikud asjad, lendas kohale ja parandas masina ära.
„Kujutan hästi ette, mis oleks Hege tehnikast Nõukogude Liidus saanud, kui jõgevlased nende masinate saatuse eest nii suurt hoolt poleks kandnud,” ütles Aleksandr Rohlin. „Kogu „arusaamatu” elektroonika oleks pärast esimest tõrget lihtsalt minema visatud ja Hege tipptehnoloogilistest masinatest oleks saanud lihtne „raud”. Ning lõpuks oleksid need lihtsalt nurgas roostetanud.”
Just inglise keele oskus osutus ka selleks „päästerõngaks”, mis aitas Aleksandr Rohlinil „pinnale jääda” siis, kui ÜMI väikemasinate labor, milles ta kolmkümmend aastat töötanud oli, 1992. aastal suleti.
„See lõpp oli üsna kurb,” meenutas Rohlin. „Kujutage ette: senini olid üksteisest kiviviske kaugusel teinud tulemuslikult koostööd instituut, konstrueerimisbüroo ja katsetehas, aga siis varises kogu süsteem äkki kokku, tehasele tekkis omanik ja sealsed tippsetsialistid hakkasid lihtsaid aknatrelle ja turvauksi tootma.”
Rohlin ise midagi osta, müüa ja vahetada ei tahtnud ning otsustas minna kooli õpetajaks. Just inglise keele õpetajaks, sest see tundus natuke „elavam” ala kui matemaatika ja füüsika, mida ta oma tehnikateaduste kandidaadi kraadiga õigupoolest pädevam õpetama oleks olnud.
„Kõigepealt pidin läbima pooleaastase pedagoogikakursuse, mille käigus ma, tõsi küll, mitte millegi võrra targemaks ei saanud,” ütles Rohlin. „Seejärel pääsesin kooli õpetama. Hiljem töötasin kolledžis ja lõpuks õpetasin täiskasvanutele inglise ärikeelt. Nüüd olen aga juba tosin aastat pensionil.”
Vaikus ja vaba silmapiir
Jõgeval käib 72-aastane Rohlin ikka veel sellepärast, et ta jõudis töö asjus siin käies armuda Jõgevasse ja jõgevlastesse ning Eestisse ja eestlastesse.
„Ma tulin siia küll tööd tegema, aga sellistes oludes ja selliste inimeste keskel oli töö tegemine tõeline nauding,” ütles Aleksandr Rohlin. „Minus kui linnainimeses tekitas siin rohkesti emotsioone ka see, kui nägin, kuidas kevadel külvatust sügiseks ilus vili oli kasvanud. See andis võimaluse tunnetada, et minagi pole oma tööd asjata teinud. Ka nüüd käin kõndimas nendesamade põldude vahel, kus omal ajal masinaid sai katsetatud. Kes näeb, arvab ilmselt, et olen mingi veidrik.”
Ehkki siinsetel sordiaretajatelgi pole kerged ajad, arvab Aleksandr Rohlin, et Venemaal on sordiaretus veel kehvemas seisus ja ta usub, et varsti tuleb seal kõik sordid välismaalt sisse osta.
„Ka nõukogude ajal olid sordiaretuses nigelad palgad, aga siis tehti seda tööd entusiasmist, nüüd ei tehta palja entusiasmi najal enam midagi,“ ütles Rohlin. „Noored sordiaretusse tööle ei lähe ja need keskealised aretajad, kes rahateenimise nimel vahepeal „õhumüümisele“ pühendunud, kaotavad oma kvalifikatsiooni.“
Eestisse tuleb Akeksandr Rohlin loodust, vaikust ja avarat silmapiiri nautima: Moskvas on ju maja majas kinni ja silmapiiri ei näe kunagi. Olles küll põline moskvalane (ainult kolm instituudi lõpetamise järgset nn suunamisaastat veetis ta Siberis Kemerovo oblastis), pole ta siin viibides kunagi lärmakat Moskvat taga igatsema hakanud. Vastupidi: Jõgeva vaikusestki jääb talle väheks ning sellele eelistab ta Peipsi-äärse Kodavere vaikust. Seal, Hans Küütsi suvilas puhkavad ja kalastavad kaks vana sõpra praegugi.
„Kodaveres tavatsen tõusta vara ja minna järve äärde vaatama, kuidas päike silmapiiri tagant tõuseb,“ ütles Aleksandr Rohlin. „Kes seda iga päev näeb, selle jaoks on see pilt ehk tavaline, aga minu jaoks on see endiselt midagi erilist. Kui eile oma hea sõbra Vahur Kukega Kuremaa veskis käisime, ütlesin talle, et siinsed inimesed ilmselt ise ei märkagi, millise ilu ja vaheldusrikkuse keskel nad elavad: siin kollane rapsipõld, seal lapike punakaohtelist otra, siis hele- ja tumeroheline põllusiil ning taamal mets. Silm puhkab ja hingel hakkab hea. Ma usun, et kunagi hakkavadki inimesed massiliselt suurlinnadest lahkuma ja maale kodusid rajama. Suurlinnaelu kurnab ju inimese närvisüsteemi välja.“
Kunagi ütles Hans Küüts Aleksandr Rohlinile: „Venemaal oli kolm Aleksandri-nimelist tsaari: Aleksander I, kes Napoleoniga võitles ning Aleksander II ja III, kes mõlemad tapeti. Sina oled Aleksander IV.“ Aleksander Neljandaks või Aleksander Suureks kutsub Küüts Rohlinit tänini. Ei tea, kui suured Eesti-sõbrad olid kolm esimest Aleksandrit, aga neljas, Rohlin, on seda täiest hingest.
