Elukeerises juhtuvatel sündmustel on kombeks inimesi millegagi üllatada. Pikemas perspektiivis ei osata aastate taha teinekord enam kiigatagi. Üks selline tore saatuse vemp on seegi, et Harjumaal Maidlas sündinud tütarlaps aastate eest Põltsamaa põliselanikuks sai ja siinsele kultuurielule hoopis uue suuna andis.
Jutt käib loomulikult Ethel Hakkajast, kelle juubelinäitust “Kahekõne” praegu Kesk-Eesti kunstigaleriis pART näha saab. Koos Etheliga astus näitusel üles ka tema vennatütar Ester Niinepuu. Näitus jääb üles kuni 5. veebruarini.
Ethel meenutas, et tema lapsepõlvekodu oli Tallinna lähedal, kuiv, liivane ja männimetsaga koht. Praegu elab seal Etheli noorem poeg, kes Maidlasse oma perele maja ehitas.
“Mäletan lapsepõlvest tõelist turvatunnet, liiva, öökullihõikeid, kõrgeid männipuid ja nende all kasvavat põdrasamblikku. Mängisin seal vend Hansuga koos. Õed olid minust vanemad, vennad nooremad. Mul oli väga turvaline ja õnnelik lapsepõlv,” jutustas Ethel, lisades, et nende pere lapsed pandi küll ka tööle, kuid mängimisekski jätkus väga palju aega.
Elust on läbi viinud kange iseloom
Peres oli viis last — kolm õde ja kaks venda. Noorim vend sündis teistest palju hiljem, nii et suurematel lastel tuli ka vennakest kantseldada. Kui Ethel sai 12-aastaseks, kolis pere tööotsingul Kurtnasse elama. Tragi tütarlaps jäi omal tahtel koos 10-aastase venna Hansuga isakoju elama. Lapsed elasid üksi kogu suve. Ethel sõitis võrriga ringi, käis poes ja küpsetas ise saia.
“Meil oli vana talukoht ja meie pere tehti omal ajal kulakuteks. Mina ei teadnud sel ajal, mida see kulak tähendab, kuid kui mind koolis narrima hakati, sai mu pinginaaber, rumal poiss, mu käest narrimise eest peksa. Olen kogu elu enda eest seismisel sõjakas olnud,” lõkerdas Ethel naerda ja ütles, et ka tema ema on väga kange iseloomuga naine. Ehkki perekonna vara võeti kõik kolhoosi heaks käest, pääsesid nad tänu ema ägedale vastuhakkamisele veelgi hullemast — küüditamisest.
Kõige tähtsamaks peeti Niinepuude perekonnas laste kasvatamisel nende omaalgatust. Kõik, mida laps omal algatusel tegi, oli hea. Ethel meenutas, et pahandada ei saanud ta isegi siis, kui isa pükstest endale püksid õmbles. Tööle ei sunnitud, vaid meelitati. Etheli sõnul oskas ema kõiki töid lastele nii serveerida, et nad ise tahtsid neid teha. Hiljem, kui lapsed juba kolhoosipõllul rohimas hakkasid käima, ostsid nad esimese omateenitud raha eest emale käekella. Austusest ja armastusest ema vastu. Nüüdseks juba 83-aastane ema pole hinnalist kingitust kordagi raatsinud käele panna.
“Ta võtab selle praegugi vahel välja, vaatab ise ja näitab meile,” ütles Ethel.
Koolis esimene “kaks” maalimises
Kõige esimese “kahe“ sai Ethel algkoolis — maalimises. Tookord tuli õue joonistama minna.
“Küllap külakooli õpetaja ei teadnud tookord modernimist midagi. Kui minu laps praegu sellise töö teeks, ma kiidaksin. Arvan, et saadud hinne ei takistanud minu edasist kujunemisteed,” lisas Ethel. Neljandas klassis käies läks tüdruk kunstiringi, kuid lasi sealt varsti igavuse tõttu jalga. Praegu usub kunstnik, et küllap õpetaja ei olnud tasemel. Hiljem osales Ethel teise kunstiõpetaja juhatatud ringis ja seitsmendas klassis tegi oma esimesed õlimaalid.
“Kunst on olnud ainus asi, mille poole mind on tõmmanud. Olen koolipõlves küll laulnud ja luuletusi kirjutanud, kuid see mind ei lummanud. Mida ei ole, seda ei saa arendada,” avaldas kunstnik pesueht ethellikult silmade särades. “Arvan, et kunstisoon on minusse kaasa sündinud.” Etheli emapoolne vanaisa, kes on pärit Põltsamaa kandist, valmistas punutud sarapuuokstest ehismööblit. Etheli emal on väga hea värvitundmine.
Kuni põhikooli lõpuni käis neiu pidevalt kunstiringis. Põhikooli lõpul taheti Ethel suunamisega Räpinasse aiandust õppima saata, kuid tüdruk ajas sõrad vastu ja ütles, et läheb edasi õppima ainult kunsti. Oma soovi ütles enesekindel neiu välja ka suunamiskomisjoni ees ja õnneks lõppes kõik tütarlapse võiduga. Lisaks õpingutele osales neiu õmbluskursustel, et teha ise lõikeid ja õmmelda endale meelepärased rõivad.
“Koolilõpukleidi õmblesin ise. Teen just seda, mida ma ise tahan. Vabadusetunne on mul kogu elu sisimas olnud,” sõnas kunstnik. Hiljem, kui neiu juba nahakunsti erialal õppis, teenis ta tuttavatele viigipükste õmblemisega poole stipendiumi jagu raha lisaks ja oli jälle omadega mäel. Stipendium oli 37 rubla, püksipaar maksis kümme rubla. Lisaks käis Ethel ka tööl. “Olen olnud kooli ajal nii poemüüjaks kui koristajaks,” tunnistas kunstnik, kes selle asemel et teistelt abi loota, on olulisemaks pidanud ise toime tulla. “Inimene peab teadma, mida ta tahab.”
Kui Ethel Põltsamaale esimesele töökohale saabus, oli ta juba elukaaslase leidnud ja varsti sündis poeg. Kokku on Ethelil kaks poega ja nooremal pojal on juba endal kaks poega. Ethel on dekoraatoritööd teinud nii rajooni ja maakonna lõikes kui ka Põltsamaal, kus ta on koolis õpetajaametitki pidanud. Ethel ise ütleb, et huvitav oli, aga mitte kauaks. Süsteem hakkas ahistama, omamoodi-tegemise kihk andis tunda.
On väga õnnelik inimene
“1992. aastal lõime me Põltsamaale kunstiäri,” teatas Ethel ja möönis allakirjutanu küsiva pilgu peale, et on end alati meie- vormis tituleerinud. Kunstnik ütleb, et talle on alati meeldinud asju üksinda teha ja selle eest ka ise vastutada. Aegade jooksul on Ethel jõudnud tõdemuseni, et oma sisehäält tuleb kuulata ja selle järgi talitada. Üle kõige aga meeldib Ethelile kui inimesele kollektiivsustunne ja see, et kollektiivis ollakse võrdsed, kuid kahetsusega lisab ta, et sellist tulemust ei saavutata iial.
Koos kunstiäri loomisega tekkis grupp kunstihuvilisi inimesi, kes hakkasid koos käima.
“Ma ei teadnud kuni sinnamaani, et Põltsamaal on nii palju kunstihuvilisi. Meil tekkis kohemaid sõpruskond,” jutustas Ethel. Esimeste pääsukestena figureerivad Etheli kõnes kohalikud kunstnikud Maie Luht ja Kaupo Lugus. “Äritegemine on väga lihtne. Tuleb otsida asi, mis sind huvitab ja teha enda südamehääle järgi.“
Edasi nagu iseenesest
1992. aastal toimus esimene maalilaager ja pärast seda näitus. 1996 otsustas juba 13-liikmeline tuumik ühel häälel kunstiseltsi loomise kasuks. 1999 määras Jõgevamaa Kultuurkapitali ekspertgrupp Ethelile tehtu eest preemia.
Põltsamaa kunstikool asutati aastal 2000. Kui varem pole Põltsamaal kunstiõpetust viljeletud, siis praegu saavad lapsed kunstikoolis viieaastase koolituse, et alghariduse baasil kõrgkooli edasi minna. Täies mahus töötab ka täiskasvanukoolitus. “Meil on maakondlikult ainus registreeritud vabahariduslik täiskasvanute koolitusasutus,” rääkis Ethel, kes kogu loometöö ja teiste koolitamise kõrvalt leidis jaksu ka iseenda haridust täiendada: ta lõpetas 50-aastaselt Tartu Kõrgema Kunstikooli.
Paljud Põltsamaa kunstikooli lõpetanud on alles gümnaasiumiharidust omandamas. Üks varasema lennu neidudest on Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud, kaks neidu ja noormees õpivad Tallinna Kunstiakadeemias. Põltsamaa kunstikooli lõpetanuid on õppimas praegu Eesti Põllumajandusülikoolis (maastikuarhitektuur) ja Tallinna Ülikooli kunstiosakonnas. Ethel nentis, et kes on Põltsamaa kunstikooli endistest õpilastest soovinud kunsti edasi õppima minna, need on ka oma valitud koolidesse sisse saanud.
Alati tuleb midagi uut
Üheks suuremaks saavutuseks teiste seas on Etheli poolt Põltsamaale Kesk-Eesti kunstigalerii pART loomine.
“Tahtsin teha, aga siis hakkasid igasugused takistused tulema. Alguses ei saanud raha ja nii edasi. Mõtlesin, et ärme siis teeme, kui välja ei tule. Just siis hakkasid kõik asjad iseenesest laabuma,” jutustas kunstnik ja ütles, et väga punnides ei saa millestki asja. Kui asjad vabaks lasta, hakkab kõik iseenesest laabuma. Tänaseks on kunstigalerii valmis ja mitmed väärtuslikud näitused tänu sellele Põltsamaale jõudnud. Ethel ütles, et ideed ja tööd pole end kaugeltki veel ammendunud.
“Pole lootustki pidama jääda, alati tuleb midagi uut,” tõdes kunstnik.
ETHEL HAKKAJA ELUKÄIK
Õppinud:
*Kopli kunstikeskkool (Tallinna 24. Keskkool) 1971-1974
*Tartu Kunstikool 1974 – 1978
*Tartu Kõrgem Kunstikool 2002 – 2005
Töötanud:
*Jõgeva Kommunaalettevõtete Kombinaadi Põltsamaa osakonna kunstnikegrupp 1978 – 1982
*Lasteaia Tõruke dekoraator 1982 – 1992
*PÜG kunstiajaloo õpetaja 1989/90 ja 1995/96.
*Erafirma: Põltsamaa kunstiäri alates 1992. a aprillist
*Põltsamaa Kunstikooli juhataja alates aastast aastast 2000
Tähtsamad õpetajad:
*Keskkoolis: nahakunstnik Ivi Laas, kelle mõjul Ethel nahakunsti õppima läks.
*Tartus oli joonistamise alusepanija kunstnik Albert Anni.
*Maalima õpetas kunstnik Mare Tralla (Põltsamaal maaliklubis koos maalides)
*Täiskasvanute koolituse metoodika alusepanijaks oli kunstnik Riho Hütt
Ta on nagu päike
Tiina Säälik, Etheli sõbranna:
„Alati, kui ma olen Etheliga kohtunud, on ta nagu päike. Ta pole kunagi vihmapilves, pettunud ega õnnetu. Ta on rõõmus ja ergas. Et seda päriselt mõista, peab ise temaga kokku puutuma. Esmakordselt kohtusin Etheliga 1999. aasta lõpul maakonna kultuurkapitali preemiate jagamisel. Põltsamaa kultuurimajas toimus suur pidu, kus ma märkasin väga huvitava lillakasroosa kleidiga daami, ta oli väga atraktiivne ja jäi mulle silma. Viisin nime ja näo kokku ja sellest ajast alates oleme me suhelnud.”
Emotsionaalne, elavaloomuline inimene
Hans Niinepuu, Etheli vend:
„Minu õde on sõbralik, emotsionaalne ja elavaloomuline inimene. Lapsepõlves mängisime koos. Mina olin mängult lehm ja tema lüpsis mind. Lüpsmiseprotsess seisnes särgi alt sambla korjamises.”
iii
ÜLLE LÄTTE
