Taas on lähenemas Eesti riigi sünnipäev. Nii suure numbri nagu 91 võime sel puhul paraku välja öelda vaid mööndustega, sest inimpõlve jagu aastaid, kui vaevalt sünniraskustest üle saanud ja õitsele puhkenud Eesti Vabariik tugevama jõule ja õigusele alla vanduma pidi ja arengus peatus, tuleks elueast justkui maha arvata.
Seda me siiski ei tee, sest austame ja peame kalliks järjepidevust.
Aastad pole vennad. Kui mullusel küünlakuul oli riigi sünnipäevapeoks valmistumisel põhiprobleemiks, kus ja millise stsenaariumi järgi seda tähistada ja kas planeeritav ikka piisavalt glamuurne välja kukub, siis tänavused mured on hoopis teist sorti. Millist stiili pidu sobib pidada ajal, mil mitmed suuremad ettevõtted oma uksed sulgenud on teated kümnete ja sadade inimeste töökohakaotusest vaat et igapäevased? Juhtunud on sedagi, et paljulapselise pere mõlemad toitjad oma töökohast lõpparve said.
Riigis pole praegu asjad kõige paremad ja nii hästi-halvasti, kui saab hakkama riik, laabub ka kõigi tema kodanike igapäevaelu. Vähemalt on loogiline, et see nii on; et keegi ei pea ennast võrdsemaks ega pidutse katku ajal.
Nii nagu ilma, on ka riiki ja valitsust ikka arvustatud. Aga küllap on kõik tähele pannud, et kuigi ise kritiseerima ja kiruma kiputakse, ei meeldi ühelegi riigitruule kodanikule, kui sedasama teeb keegi võõras, kõrvalseisja, kade naaber. Siis ollakse lõvina oma kalli isamaa eest väljas, õigustatakse ja kaitstakse kui oma last.
Nii ongi õige.
21. veebruar 2009