Aino Adojaan-Hurt oleks tänavu tähistanud 95. sünniaastapäeva, ta oli alati heatujuline, rõõmsameelne ja ta silmades säras õnnepäike.
Eelviimane kohtumine Aino Adojaaniga oli mul 2002. aasta 2.veebruaril üle-eestilisel naisvõimlemisrühmade salongiõhtul Jõgeva Kultuurikeskuses, kus kinkisin talle helerohelise nelgiõie kui Eesti Vabariigi vanimale (tollal 89aastasele) naisvõimlejale.
Aino Adojaan sündis 1913. aasta 7. juulil Tartus. Kooliteed alustas ta Tartu 9. Algkoolis ja hiljem jätkas õpinguid Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis.
Keskkooli ajal oli ta oma kooli kirjandusliku väljaande “TTG – Tartu Tütarlaste Gümnaasium” üks eestvedajaid ja toimetajaid.
Eeskujuks õpetaja Jaan Roos
Aino huvide kujundamisel oli tollal suureks eeskujuks kooli direktor, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Jaan Roos, kes oli tuntud bibliofiil ja kirjandusajaloolane.
Minu ema Anni Saar-Narits õppis ka nn. “roosinuppude” koolis, sest kooli direktoriks oli ju Jaan Roos. Pärast sõda, kui ta varjas end nõukogude võimu eest, oli tal Eestis 600 kodu, kust leidis öömaja. Üle ühe ööpäeva ta tavaliselt kohapeal ei viibinud.
Ka minu kodus Tartumaal Kärknas Jõeääre talus viibis Jaan Roos kord üle kahe kuu. Mäletan, et ta oli hea vestleja, talle meeldis teha saunavihtasid ja luudasid, ohakaid torkida, heina kaarutada või riisuda, puid lõhkuda, puuriita teha jne.
Lapsest saadik tundis Aino Hurt huvi looduse vastu. Kõik suved veetis ta imeilusal Põlvamaal vanavanemate juures.
Juba kooli ajal oli Aino Tartu SS Kalevi jalgrattaosakonna liige. 1932.a. Tartu linna jalgrattavõistlustel võitis ta auhinnalise III koha.
Kui ma lahkusin Jõgeva Sordiaretusjaama klubijuhataja kohalt, olin Aino Adojaaniga pidevas kirjavahetuses. Töötasin juba Eesti Spordimuuseumis, kui ta kirjutas oma täditütrest. See oli Lydia Erikson-Raudsepp, tuntud kergejõustiklane, kes oli 1928-1938 800 m jooksus, kõrgus- ja kaugushüppes ning 3 heitealal 19 korda Eesti meister. Lydia Raudsepa abikaasa Oskar Erikson võitis aastatel 1929-39 Eesti meistrivõistlustel 15 medalit.
1935.aastal abiellus Aino Hurt põllumajandusüliõpilase Aleksander Adojaaniga, kelle töökohaks pärast lõpetamist sai 1937.a. Jõgeva Sordiaretusjaam.
Võimles iga päev
Aino hooleks olid kodu, aed, loomad (neil oli lehm veel 1957.aastal), tütarde Anne ja Aime kasvatamine ning loomulikult põllumajandusdoktorist abikaasa Aleksandri toetamine tema teadustöös. Ükskord ta ütles mulle: ”Ma olin oma abikaasa isiklik sekretär.”
Kõige selle juures jätkus Ainol soovi ja tahet igal hommikul võimelda. Hiljem võimles ta Fernanda Tamme võimlemisrühmas. 1974. aastal tunnistati nende võimlemisrühm maa taidlusülevaatuse laureaadiks. 1976.aastal esinesid eelpool nimetatud võimlejad televisioonis, kui Aino Adojaan-Hurt oli 63aastane.
Kui ma tema poole külla läksin, küsis ta kohe, kas ma ikka iga päev võimlen ja näitas põrandal ette paar harjutust, mida ta pidas iga päev kohustuslikuks.
Peale hommikvõimlemise, aiatöö, võimlemisproovide, suvel karastamise Pedja jõe voogudes ja talvel suusatamise Linnumetsas, kirjutas Aino luuletusi ja luges väga palju.
MALLE RANNE
Eesti Spordimuuseum, teadur
