Tänavu sai Eesti korvpall endale lisaks TÜ/Rocki esindusmeeskonna peatreenerile Indrek Visnapuule veel ühe noore, andeka ja ambitsioonika treeneri, Alar Varraku, kes asus selle aasta jaanuaris BC Kalev/Cramo peatreeneri kohale. Lõppenud hooajal Tallina klubi Eesti meistriliigas kolmandale kohale viinud Varrak puhkab paar päeva koos pisipoja Frederikuga Jõgeval vanematekodus ning valmistab end ette suvel toimuvateks treeninglaagriteks.
Kuidas Sa enda jaoks korvpalli avastasid?
Esimeses klassis viis ema mind hokitrenni. Seda tegin ma koos endast paar aastat vanemate poistega. Teistest oluliselt nooremana ei saanud ma võistlustel käies väga palju mänguaega ja minu tase jäi teistest hokipoistest esialgu oluliselt maha. Siiski, nüüd tagantjärele arvan, et kõvasti pingutades oleks minustki võib-olla kõva hokimängija saanud. Nimelt käis lisaks mulle trennis veel üks teistest noorem poiss, minust aasta vanem Rein Kivi, kes saavutas sel hooajal Soome kõrgeimas saalihokiliigas meistritiitli.
Hokitrennist otsustasin õige pea loobuda ning siirdusin hoopis jalgpalli juurde. Lembit Sepa juhendamisel saavutasime Jõgeva noorte jalgpallimeeskonnaga vabariigis oma vanuseklassis päris häid kohti. Parimaks neist oli oma vanuseklassi meistrivõistluste kolmas koht. Mängisin jalgpalli koos veel ühe tuntud sportlase, praegu TÜ/Rockis mängiva Silver Leppikuga. Segastel asjaoludel lõppesid Jõgeval poiste jalgpallitreeningud ning järjekordselt tuli minul ja teistel jalgpallipoistel hobi vahetada.
Viiendas klassis käies pani Priit Hendre kokku Jõgeva poiste korvpallimeeskonna. Korvpallihuvilisi poisse tuli kokku niivõrd palju, et moodustati mitme vanuseklassi meeskonnad. Arvan, et korvpallitrenni suur populaarsus oli seotud jalgpallitrenni kadumisega. Vaat Hendrele olen ma õlle võlgu. Nii et Priit, kui sa seda lehte loed, siis võta minuga ühendust, ma pean sulle õlle välja tegema.
Just tänu temale hakkasin aktiivselt korvpalliga tegelema. Pärast aasta aega Hendre käe all treenimist pidi korvpallitreener teadmata asjaoludel Jõgevalt lahkuma ning poiste treeningrühma võttis üle toona ise veel koolis käiv Andres Kangur, kellega ma veel tänaselgi päeval tihedalt suhtlen. Jumal tänatud, et Kangur leidis aega meiega tegelda, talle olen ka vist õlle võlgu. Aga tegelikult olen ma talle selle õlle juba ära tasunud.
Kuidas sattusid Tallinna?
Pärast Jõgeva Gümnaasiumi 8. klassi lõpetamist siirdusin pealinna, Eesti Spordigümnaasiumi, mis tänasel päeval kannab Audentese nime. Sealt läksid ka minu ja Silver Leppiku teed lahku, nimelt siirdus Leppik kaks aastat hiljem Tartu lähistele Ülenurme Gümnaasiumi.
Kuidas sattusid Tallinna Kalevi ridadesse mängima?
Tallinnas liikusin ma Jõgeva mõistes suure korvpalli suunas. Spordigümnaasiumis õppides sattusin ma noortekoondise treenerite vaatevälja ning jäin silma ka Kalevi korvpalliklubi juhendajatele. Kalevi korvpalli esindusmeeskonnaga liitusin 1999. aastal.
Esimesel meistriliiga hooajal 1999/2000 aastal, siis alles täisealiseks saanuna näitasid end platsil väga heast küljest. Ehk on nii mõnelgi tulihingelisemal korvpallifännil meeles kümne aasta tagune Tallinna Kalevi ja Tartu Delta vaheline põhiturniirikohtumine, kus toona Kalevi ridades mänginud Gert Kullamäe viskas palli vaid paar sekundit enne normaalaja lõppu vabaviskejoone tagant nimelt vastu korvirõngast, mis läbi Andres Pärna söödu Sinuni jõudis. Palli saatsid Sa koos kohtumise lõpuvilega korvi, viigistades skoori ning viies mängu lisaajale. Kas see oli Sinu korvpallurikarjääri üks kõrghetki?
Toona oli see hea ja silmapaistev vise küll ning selle kohtumise me lisaajal ka võitsime, kuid ise pean oma korvpallurikarjääri tipphetkeks noortekoondises mängitud aastaid. Eriti Pärnus peetud meistrivõistlusi, mil pääsesime alagrupist edasi.
Miks Sinu korvpallurikarjäär lõppes?
Tipptasemel korvpalli mängisin ma 2005. aastani. Selle aja jooksul mängisin viis hooaega Tallina Kalevi ridades, aasta Ehitustöörist/Kalevi nimelises meeskonnas ning aasta Audentese Ülikooli meeskonnas. Ma ei olnud korvpallis mingi supertalent, enamiku meistriliigas mängitud ajast olin tagumise otsa pingipoiss.
Kuidas jõudsid treeneriametini?
Lastega treenimist alustasin juba spordigümnaasiumis käies. Algul oli see mulle vajalik, et majanduslikult paremini toime tulla. Hiljem hakkasin end sellele rohkem pühendama. Mulle see lastega töötamine sobib ning ma ei arva, et professionaalse korvpalluri elu treeneri oma vastu vahetamine oleks olnud kehv otsus ning minu jaoks lohutusauhind.
Kas jaanuaris pakutud BC Kalev/Cramo peatreeneri ametikoht tuli Sulle üllatusena?
See ei olnud mulle eriliseks üllatuseks, sest juba varem andis serblane Nenad Vucinic mulle mõista, et soovib siit lahkuda. Ta tuli Eestisse endale nime tegema, kuid klubi praeguse eelarvega oli see äärmiselt keeruline. Serblasele pakuti Türgis paremat kohta ning ta haaras sellest võimalusest kinni. Pärast tema lahkumist tehti mulle pakkumine abitreeneri kohalt peatreeneriks tõusta ning ma võtsin selle vastu.
Oli Sul raske nii-öelda ripakile jäetud meeskonda uuesti vormi ajada?
BC Kalev/Cramo juhendajana oli minu esimeseks ülesandeks teha võimalikult väheste rahaliste vahenditega võimalikult head mängu. Aasta algul oli see üsna suur väljakutse viia meeskond võimalikult heasse vormi. Meeste üldfüüsiline vorm ei olnud päris see, mis oleks võinud tippmeeskonna mängijatel keset hooaega olla, seega tegime treeningplaanis suuri muutusi, pannes rõhku mängijate füüsise parandamisele ning jättes mängutaktika tagaplaanile. Siiski jäi õige mänguvormi saavutamiseks ajast puudu ning samas ei osanud me ette näha, et nad lähevad poolfinaalis vastamisi TÜ/Rocki korvpalliklubiga. Tuli leppida kolmanda kohaga.
Ennustamine on küll üks tänamatu töö, kuid kuidas oleks Kalev finaalis Tarvaga hakkama saanud?
Ütleme nii, et meil oleks oluliselt raskemaks läinud, kui nüüd Rockil finaalis läks, kuid usun, et oleksime neid võitnud. Võib võrrelda meie kolmanda koha mänge TTÜ-ga ja Tarva poolfinaalmänge TTÜ-ga.
Kas jätkad Kalevi peatreenerina ka järgmisel hooajal?
Selle hooaja lõpuga lõppes ka minu peatreenerileping. Momendil ma tõesti ei tea, mis minust edasi saab, kas jätkan Kalevi peatreenerina või mitte. See on juba klubi juhtkonna otsustada. Üks on kindel — laste treenimist jätkan ma igal juhul.
Nüüd on korvpallihooaeg läbi, kas võtad ka pikema puhkuse?
Ega siin pikka puhkust endale lubada ei saa, sest laste trennid käivad ikka edasi. Seda pole küll palju, kuid päris jalgu seinale visata ei saa. Kui mul on päris vabad päevad, siis ma poega lasteaeda ei vii ja veedan aega temaga koos. Nüüdki tõin lapse vanaema-vanaisa juurde. Siin saame nii tema kui mina suurest linnakärast eemal olla ning poisile siin meeldib, ta on suur rongifänn. (Terve intervjuu vältel läbis linna kaks kaubarongi, mida väike Frederik andunult jälgis – toim). Suvel algavad treeninglaagrid Lõuna-Eesti metsade vahel, mis on ka nagu omamoodi puhkuseks — pole ajalehti ega internetti.
Kas pojast saab ka kunagi korvpallur?
Oh, ei tea, eks ta ise valib.
(Samal ajal valab Frederik oma mahlajoogi suurde plastämbrisse ning asub seda sealt jooma. “No oota nüüd, Nukitsamees,” ütleb isa leebelt, võttes poisil plastämbri peast.)
Praegu huvitavad teda rohkem autod ja selline asi. Mina teda sel alal küll kuidagi suunama ei hakka.
Alar Varraku CV
*Sünniaeg: 24. aprill 1982
*Haridustee: 1.-8. klass Jõgeva Gümnaasiumis
9.-12. klass Eesti Spordigümnaasiumis
*Korvpalliklubid: Jõgeva noorte korvpalliklubi
Väike-Maarja Lurich
Tallinna Kalev
Ehitustööriist/Kalev
Audentese Ülikool
Vabaabielus, peres kasvab 2-aastane Frederik
i
EILI KOITLA
