|
|
Viiepealine koerakari hulgub Alam-Pedja kaitsealal Puurmani lähedal, terroriseerides inimesi ja loomi. |
Pühapäeva hommikul kella poole kaheteistkümne paiku olime koos endise kolleegi ja tema elukaaslasega teel Alam-Pedja looduskaitsealale, Kirna matkarajale. Umbes kilomeeter enne Kirnat ründas meid viiepealine koerakari, kellest väiksemad üsna ruttu maha jäid, kuid kaks suuremat jooksid pea pool kilomeetrit auto kõrval. Kui loomad aru said, et autot nad kinni püüda ei suuda, pöörasid nad tee pealt paremale metsa.
Matkarajal me koeri ei näinud, küll aga kitsi, kes olid Altmetsa vahitorni juurde lagendiku serva sööma tulnud. Mis nende loomadega juhtuda võib, me mõelda ei suutnudki.
Kaelarihmu me koerte kaelas ei näinud, ka hakkas silma, et tegemist võib olla ühe pesakonnaga, sest nii suuremad kui ka väiksemad loomad olid üsna sarnased.
Korra on koerapüüdja käinud
Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist Riin Vare, kellel töökoht ka Kirna Õppekeskuses, on samuti sama koerakarja rünnaku üle elanud.
“Minu teada on tegemist ühe ja sama pesakonnaga, kutsikaid oli kokku kuus, nii et see kari oli varem kaheksapealine,” rääkis Vare. Kuhu ülejäänud loomad on saanud, seda ta ei teadnud.
Õhtuti jalutada armastava inimesena on ta pikematest retkedest just metsiku koerakarja hirmus loobunud.
Puurmani vallavanem Rauno Kuus ütles, et sügisel teatati valda kahest hulkuvast koerast ühe vana tühja lauda juures. “Kutsusime koerapüüdja Tartust kohale, kuid ta ei leidnud sealt enam ühtegi looma,” rääkis vallavanem.
Ta uuris olukorda ning teatas hiljem, et loomadel võib olla omanik. Vald püüab omanikuga ühendust saada ja kui inimene ei suuda oma koeri kinni hoida, peab loomad varjupaika toimetama.
Kõige suurem nuhtlus kitsedele
Jõgevamaa loodusemees ja endine jääger Vahur Sepp ütles, et lahtiselt ringi jooksvad koerad on praegu eriti just metskitsedele väga suureks nuhtluseks. “Isegi väike toakoer, kui ta lahti pääseb, ajab kitse taga. Kätte ta teda muidugi ei saa, kuid see kits tõenäoliselt kevadet ei näe, sest kulutab asjata energiat, ei suuda hiljem endale lume alt paljast maad välja kraapida ning lahkub oma harjunud toitumispaigast. Kurnatud kits võib saada kopsupõletiku ja surra,” tõdes Sepp.
Lahtiselt ringi hulkuv viiepealine koerakari saab kitsi väga hõlpsalt murda. Sepp soovitas välja selgitada, millises talus koerte omanik elab. “Meil ei ela metsades omanikuta koeri. Mõni aeg tagasi on olnud Peipsi ääres paar juhtumit, kus koerakari tuli tõenäoliselt Venemaalt üle Peipsi, kuid Alam- Pedjal pole ammu taolisi jõuke,” kinnitas ta.
Hulkuv koerakari on Sepa hinnangul tunduvalt hullem variant kui hunt. “Hunt on looduse poolt pandud sanitar ja kui tema murrab, siis see on talle määratud toit,” tõdes Sepp. Koer aga on inimese oma ning teda metsa lahti lasta on väga näotu tegu.
“Kui meil räägitakse, kuidas metsloomi praegu raskel talvel aidata, siis esimene võimalus on, et hoidke oma koerad kinni. Ja kui naaber ei hoia, siis juhtige tema tähelepanu sellele.”
Politseinikel on õigus koerte omanikku karistada, eriti kui koer on metsloomi murdnud.
Sepp rääkis, et praegu on lumi maas ja seetõttu ka näha, kus need koerad on liikunud. “Jutt sellest, et koeri kätte ei saa, ei vasta tõele. See võib küll päevapikkust tööd nõuda, kuid selle karja saab kätte. Ja sellist püüdmist tulebki tööna võtta,” rõhutas ta.
Vabalt metsas hulkuv koerakari on ohtlik ka Kirna matkarajal liikujatele. Koerad võivad väga agressiivseiks muutuda, nende käitumine võib olla ettearvamatu. Kui rajal on lapsed, siis ei või iial teada, mis juhtub.
Ka Jõgevamaal on olnud juhtumeid, kus inimene läks kaduma, ja kui ta mitme nädala pärast leiti, olid koerad teda söönud.
HELVE LAASIK
