Põline Alam-Pedja elanik Valdur Kuiv on praegu 86aastane. 46 aastat pidas ta metsavahi ametit, ei tüdinenud sellest tööst ning tunneb siiani siirast rõõmu kodukandi tõeliselt imelisest loodusest ja keskkonnast, soovib anda oma teadmisi, oskusi ja tähelepanekuid edasi järgmistele põlvedele.
Valdur on Palupõhjas sündinud, kasvanud ja siin kandis koolis käinud. Endistest Palupõhja küla elanikest on Valduri sõnul praegu elus veel vaid 17-18. Nelja küla peale on ainult üks, kes on sinna tagasi tulnud. “Elu läheb edasi, midagi pole teha,” tõdeb ta.
Valdur Kuiv tunneb Alam-Pedjat läbi ja lõhki. Ta on tõeline looduseinimene, käis lapsena karjas ja hiljem metsatööl.
Valdur sündis ja kasvas Mikako talus. Selle talu peremees uppus ära. Jüri Lääne oli seal rentnik, talu oli võlgades ja pandi müüki. Valduri emapoolne vanaisa Matvei Karjane oli Karussaares metsavaht, kuid ta ei tahtnud seal enam salaküttidega jagelda. Raha tal oli, nii ostis ta Mikako talu 1917. aastal ära. Talukoha omamine oli vanasti väga suur asi.
“Kui ma poisike olin, siis paistis Puhja kiriku torn Palupõhja ära. Kui kell lõi 11, oli päike täpselt kiriku torni kohal. Karjapoiss pidi teadma, millal loomadega koju minna. Kui parme oli palju, pidi loomad varem koju ajama. Ilusa ilmaga viidi loomad kella 11-12 ajal koju,” räägib mees.
Puhja käidi Reku kaudu
Palupõhjast käidi tol ajal Puhja kooli. “Esimeses klassis tuli käia Järvaküla koolimajas, see asub kilomeetri kaugusel või veidi kaugemal Puhja alevikust, surnuaia vastas. See oli tõeline nuhtluse aeg. Järvaküla koolimajas olid meil tunnid, õpetaja majas oli söömine, köstri majas magamine ja praeguse Piiri baari majas tuli õhtuti õppimas käia. Pärast kella poolt üheksat pidime pimedas ja poris köstri majja magama minema. Hommikul jälle koolimajja. Teises klassis oli uus koolimaja valmis, siis ei olnud muret – läksid esmaspäeva hommikul kooli ja laupäeva lõuna paiku tulid tulema. Laupäeviti oli tavaliselt neli tundi, kool algas kell üheksa, kella üheks päeval olid tunnid läbi, siis sai asjad kokku korjata ning tulema hakata. Talvel oli kottpime, kui koju jõudsime. Koolis käidi siis Reku kaudu, aga vahel tõi Linnu Juuli meid üle jõe. Parvi oli jõe peal palju – Melgis, Linnul, Eiseni Jaani juures, Rekul, Pensa juures ja veel ühe Eisenite venna juures Käreverest edasi. Kui oli talv, siis sai ka üle jää minna. Mõnikord käisime ka parvega. Meid oli neli-viis poissi, koos käisime.”
Palupõhjast Rekule pole Valdur ammu käinud, kõik on aastatega palju muutunud. Parve pole Rekul enam ammu. Viimane kord sõitis ta Palupõhjast Reku poole viimase Palupõhja metsavahi Vello Ilvesega, küllap see möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel oli. Jahimehed lasksid põdra kusagil Reku luhas, mehed sõitsid sellele järele. Villisega mindi, oli lumine ja pime. “Ega ma muud ei näinud kui põõsaid, pea käis pidevalt lakke, tee oli nii ära lõhutud, seda polnud enam ollagi,” mäletab Valdur.
Reku tee oli varem nii ilus, et seal sai sõita jalgrattaga. Praegu teed pole, on ainult elektriliinialune trass, mida mööda saab liikuda. Palupõhja looduskooli perenaise Helgi Velja kinnitusel on Emajõgi juba osa teed n-ö nahka pistnud, st jõesäng on nihkunud ja viinud kaasa ka tee.
Mõnikord käidi Palupõhjast Puhja ka nii, et mindi üle jõe mööda jääd. Jääd aga ei jätkunud Emajõel kauaks, tavaliselt ainult kolmeks nädalaks, sest Võrtsjärves läks vesi soojaks ja jõgi läks lahti, on Valduril meeles.
Taliteid läks Ulila ja Puhja poole palju, Palupõhja kandist veeti Puhja tarbepuitu ja küllap ka kuigipalju küttepuid.
Endine Laeva metskonna abimetsaülem Sulev Steinvald aga mäletab aega, kui Palupõhja-Reku teelt sai Volgaga sõita Kulule. Praegu seda teed enam polegi, seal kasvavad käsivarrejämedused kased. Nüüd käib kogu liiklus Laeva kaudu, seda alates 1972. aastast, kui talitee asemele korralik tee tehti.
Krutskid käisid koolielu juurde
Muidugi tegid koolipoisid krutskeid ka, see käis koolielu juurde. “Köstrile tehti igasuguseid trikke, vahel ajasid poisid tal südame täis, siis ta pahandas. Kui köster Peerna kutsus poisse appi, siis kõik läksid. Internaadipoisid olid sügisel õunte mahavõtjad. Poisid läksid nagu oravad puu otsa ja andsid õunu kätte. Liivi sibulõunad kanti korvidega aita, need läksid müüki, neid ei tohtinud kloppida. Sügisel ja talvel pidas köster teda aidanud poisse õuntega meeles,” meenutab Valdur kauget kooliaega.
1944. aastal sai Valdurist metsatööline. Talvel vedas ta hobusega puid. 1945. aastal käis ta palke parvetamas, pärast seda pole ta Utsali külla saanud. Valdur on tahtnud ära käia ka Madisemäel, kus tema vanaisa metsavahiks oli, aga pole sinnagi jõudnud.
Valdur Kuiv sai Aruvälja vahtkonna metsavahiks 1952. aastal. Ta õppis Luua metsakoolis ja hiljem täiendas end Räpinas. Luua õppejõud olid tema kinnitusel väga asjalikud, Helmut Taimret mäletab mees hästi. “Ükskord läksid Taimred marjule, mina sõitsin Palupõhja kartuleid võtma. Helmut Taimre nägi mind ja tundis ära, ütles, et kuidagi tuttav mees on. Ta küsis, kust jõhvikale saab minna. Ma siis juhatasin,” räägib ta.
Kooliajast on mehel meenutada mõndagi naljakat. “Taimre võttis metsakasvatuse eksamit vastu. Loosisime poistega omavahel eksamile mineku järjekorra. Ma olin eelviimane, aga viimane mees oli juba sisse läinud. Need mehed, kel alkoholiga probleeme oli, võeti kõige viimastena ette. Läksin siis hilinejana ka eksamile. Küsimuse teema oli mahlade liikumine puutüves. Rääkisin nii palju, nagu oskasin. Siis Taimre küsis, et kust sa seda kõike tead. Vastasin ausalt, et ükskord tunnis räägiti,” meenutab ta.
Igal laupäeval tuli Valdur Luualt koju ja pühapäeva õhtul läks tagasi. Kui Laevas oli pühapäeva õhtul pidu, läks noormees ka sinna. “Küllap ma jäin peole. Kui pidu läbi sai, põrutasin jalgrattaga otse Kursi kaudu Luuale. Jõudsin kohale sellel ajal, kui poisid hakkasid juba ärkama. Ütlesin neile, et ajagu mind üles, kui tundi lähevad. Mul ei tulnudki und, läksin kooli. Meil oli neli matemaatika tundi. Kaks tundi rääkis õppejõud, siis hakati küsima. Istusin õpetaja laua lähedal, ta nägi küll, et ma tukkusin. Õpetaja kirjutas ülesande tahvlile ja kutsus mind lahendama. Matemaatika polnud mulle kunagi raskusi valmistanud, lahendasin ülesande ära. Õppejõud käskis mul ka rääkida, kuidas ma täpselt ülesannet lahendasin. Oskasin selgitada ja sellest ajast saadik ta mind enam ei küsinud,” jutustab Valdur. Sama kordus tema mäletamist mööda ka eksami ajal.
Tõelise metsavahi võrdkuju
Hilisemas elus on Valdur Kuiv olnud paljudele tõelise metsavahi võrdkuju. Ta oskas puidutihumeetrite kõrval näha ka linde, taimi, loomi, kalu – loodust laiemalt. Meest iseloomustab äärmine lugupidamine looduse vastu. Inimene on tema käsitluses osake loodusest, loodus dikteerib meie elu ja selle tõsiasjaga peab arvestama. Ta ongi arvestanud ja austab siiralt looduse ülimuslikkust.
Valdur oskab loodust näha ning leida seal toimuvate protsesside vahel seoseid. Samas oskab ta panna täpselt tähele detaile, mida tavainimene ehk märgata ei pruugi. Ta oskab analüüsida ning selle toel ettepoole vaadata.
Laeva metskonnas öeldi, et Valdur tunneb oma valdusi nii hästi, et tal ei pruugi üldse metsa minnagi. Ta võis metskonnas laua tagant tõusmata langi ära hinnata, sest teadis täpselt, mis seal on. Metsavahina oli ta lugupeetud, tema arvamusega arvestati. Ta oli väga töökas mees – raius võsa, langetas metsa, vedas puid, istutas ja hooldas metsa. Ta oskas kõike teha ega põlanud ühtegi tööd.
Samas oskab ta senini eksimatult öelda, millal mingi mets rajatud on. Näiteks mets Palupõhjas, kus tavaliselt mustikal käiakse, olevat istutatud 1941. aastal. Kahu sauna tagune männik on aga istutatud juba aastal 1900. Ta teab ka täpselt, kes tol ajal Palupõhja metsavaht oli.
Ta on valvanud metsa, hoolib oma tööst ja teab siiani, mis kusagil tema istutatud puudest on saanud. Kogu tema elu on olnud seotud metsaga. Ja eluaeg on ta olnud avatud uuendustele.
Pole hallivatimeest näost näkku näinud
Valdur Kuiv on käinud palju jahil, kuid hunti ta näost näkku näinud ei ole. Ühel korral sõitis ta üle Heinamaasoo kraavi ja jäi autosse teisi mehi ootama. Kaks looma läks kaugemalt üle tee, need olid hallid ja hundi suurused, aga vahemaa oli väga suur, et sada protsenti kindel olla, kas oli hunt või ei olnud.
Teine kord läks hunt temast väga lähedalt mööda Suurel peenral. Valdur läks kevadel jõhvikale. Sõitis paadiga Suure peenra otsa. Valdur mäletab, et see oli aprilli lõpus, pärast igakevadist kommunistlikku laupäevakut. Sügisel jäid tal liivakuplatsi juurest ilusad jõhvikad korjamata, nüüd otsustas mees need ära tuua.
“Öösel oli lumi maha tulnud, hunt oli tulnud piki peenart Rehesaare poole, kuhu ta tegelikult läks, ei tea. Mina läksin oma rada. Siis vaatasin, et siga on tulnud, aga ei saanud aru, mida ta järele on vedanud, sest olid imelikud tiira-taara jäljed. Need oli metssea põrsad, kokku oli neid neli, tegid lume sees imelikke jälgi. Pärast lõunat tulin tagasi. Oli parajasti aeg, kus põdralehm hakkab oma eelmise aasta vasikaid enda juurest ära ajama, sest uued hakkavad sündima. Neid oli seal kaks-kolm paari, ega mind ei kardetud, ajasin nendega tükk aega juttu. Hunt oli mulle vastu tulnud, lumi oli mändide vahel alles, nägin jälgi. Üheksameetrise hüppe oli teinud ja raja pealt ära hüpanud. Mina teda ei näinud. Kui ma poleks põtradega juttu ajanud, ehk siis oleksin näinud ka hunti näost näkku.” Marjad olid alles ja ta tõi need ka ära.
Loodusvaatlused tähendasid pikki rabaretki
Kõige suuremat karu nägi Valdur Palupõhja tee peal nn Ristsaare sirgel 1987. aastal. Sel aastal jäi ta ametlikult pensionile. Karu nägi ta nii, et puhastas tee äärt võsasaega. Läks hommikul tööle ja jõudis ringteest kaks kraavivahet Laeva poole, kus oli noorendik. “Sõitsin tee äärde, võtsin sae välja ja vaatasin, et kus ma nüüd edasi tegema hakkan. Rehessaare poolne külg oli juba tehtud. Karu tuli Valmassaare sihi pealt välja tee peale, astus veel pool kraavivahet edasi minu poole. See loom oli põdramullika kõrgune, nii suur ja võimas. Karv läikis, oli hästi tume. Algul uudistas, aga siis läks kõrvale kuusenoorendikku.”
Ilvesejahil on Valdur Kuiv palju käinud, kuid ühtegi looma ta ise lasknud ei ole. Viimane jaht oli Aruväljal, seal lasi ilvese maha Toomas Juhkam. Tema oli sihi peal viimane ja kuulis, kui ilves tuli – krõks ja krõks.
Valdur Kuiv on aastaid teinud ka loodusvaatlusi. Selle töö sokutas talle toonane Laeva metsaülem Raoul Kiisler. Tookord oli huvi eelkõige lindude vastu. “Täitsin mitu aastat ankeete. Käisin loendamas rabapüüd, tetre. Igal kevadel käisin läbi n-ö suure sooringi, vahel ka kaks korda. Rabapüüd kadusid, tetri jäi vähemaks. Ümmarguse raba ääres oli suur tedremänguplats, Krimmi lagedal elas kajakate koloonia, tean ka, kus mustad toonekured pesitsesid.
Mäletan, et ühel kuival suvel läksin hommikul vara Palupõhja, käisin Karussaares ära ja sealt edasi peenra peale, sealt otse Purrete randa, siis Vatile ja sealt tulin välja. Selle kõik kõndisin ära ühe päevaga,” räägib ta. See oli kuiv suvi, ainult jalatsite servad said märjaks.
Valduri puhkus oli alati augustis, siis käis ta kotkapesi kontrollimas. Selleks ajaks oli selge, kas kotkastel pereõnne on olnud. Andmed pani ta ankeeti kirja. “Siis, kui Einar Tammur hakkas ise loodusvaatlusi tegema, mina enam sellega ei tegelenud.”
Õpetas paate valmistama
Paatide tegemist õppis Valdur kodus. Vanemad mehed, kes seda oskasid, ikka õpetasid. Palju õpetas August Aaspalu. Esimene paat tuli väga seamolli moodi, ei saanud hea. Järgmised kukkusid välja paremad.
2010. aasta kevadel ehitasid noored mehed Valduri juhendamisel Palupõhjas pedja paadi. Eestvedajaks oli Jaan Keerdo Emajõe lodjaseltsist. Valdur on mitut meest õpetanud paate tegema, enamasti ühepuupaadid. Üks mees proovis neid Narvas müüa, ütles, et seal läheb äri hästi. Mullu viis sinna mitu paati. Nüüd Valdur enam paate ei valmista. “Enam ei jaksa teha,” tunnistab ta.
Tal endal on kaks paati, üks Palupõhjas ja teine Laeva kodus.
Kalal polnud Valdur käinud kaks aastat, tänavu kevadel käis korra ja suvel on ka korra käinud. Suurt saaki ei saanud.
Jõhvikal käib Valdur igal aastal, samuti mustikal. “Korjan liitri-poolteist ja söön marjad kohe ära, talveks ma neid ei hoia,” ütleb ta.
Valdur Kuiv oskab näha kõiges positiivset. Ka pärast metsavahi ametist lahti saamist ei pea ta kellegi vastu mingit vimma ning otsib võimalusi igapäevaeluga toime tulemiseks. Ka 86aastasena on ta reibas ja teotahet täis ning mis peamine, ei virise.
Valdur Kuiva elukäik
*Sündinud 1927. aasta 22. septembril Palupõhjas Mikako talus
*Õppis Puhja koolis 1936 -1942, hiljem Luua metsakoolis, täiendas end Räpinas
*1944. aastast metsatööline
*1952. aastast Laeva metskonna Aruvälja vahtkonna metsavaht
*Jäi koju 1998. aasta 31. detsembril, Aruväljal ametis nelikümmend kuus aastat, kaks kuud ja kolm päeva
Allikas: Juhani Püttsepa poolt looduskaitseühingu Kotkas palvel kirja pandud mälestused
Erilised avastusretked
Ajakirjanik, looduskaitseühingu Kotkas palvel mälestusi kogunud maaülikooli õppejõud Juhani Püttsepp ütles, et nad on koos Valduriga teinud sajandi alguses ühe pikema retke Karisto soosse. “Valdur näitas mulle sealkandis 1949–1955 end varjanud metsavendade punkrikohti. Ta oli neid inimesi Aruvälja metsavahina kohanud.
Ühest maapealsest palkehitisest olid siis säilinud veel nurgad. Olen püüdnud selle majakese jälgi aastaid hiljem mitmeid kordi taas leida, kuid ebaõnnestunult. Oskus looduses liikudes märgata, ja seda Valduril jagub, tuleb aastakümnete pikkuse kogemusega.
Oleme palju tunde istunud koos Aruvälja köögis ja sõlminud kokku Palupõhja küla mälestuskilde. Valdur tolle kandi põlisasukana ja mina lugude kirjapanijana. Alati oleme rääkinud ka muust: kalapüügist, koertest, mesilastest. Valdur ja tema kodu on mulle ja tean, et paljudele teistelegi olnud tugipunktiks vaimses mõttes. Rahulik, kindel, täpne, korrastatud, sõbralik.
Alati, kui Laeva tankla Tallinna-Tartu teel paistma hakkab, meenub ka läheduses elav Valdur, kellele ma siis mõtlen kõike head soovides.”
i
HELVE LAASIK
