Kui mullu nosisid Alam-Pedja looduskaitsealale toodud šoti mägiveised Emajõe luhtadel, siis tänavu sööb 74pealine kari puhtaks Pedja jõe äärseid luhtasid, alustuseks Jürikülas.
Looduskaitseühingu Kotkas projektijuhi Jaak-Albert Metsoja sõnul jõudis esimene autotäis loomi Jüriküla luhale mai keskel. Loomi veeti karjamaale mitmel päeval, sest korraga nad loomaveokärusse ei mahu. Lehmad ja noored mullikad läksid kõigepealt, seejärel viidi pull ja noored pullikud. Lehmad koos vasikatega ja noored lehmmullikad on praegu ühes aias.
Luhad olid märjad
Loomad jäävadki tänavuseks suveks Jüriküla luhta. Vanajões käivad loomad mitte ainult joomas, vaid võtavad ka veevanne ja naudivad pori. Maastik on Jüriküla all Pedja luhtadel vaheldusrikkam kui Emajõe luhtadel. Emajõe luhad on tunduvalt suuremad ja avaramad, kuid maastikulist vaheldusrikkust on neil vähem. Pedja ääres on see kõik olemas.
“Igasugune liigutamine on päris suur kulu ja samas ka risk, et mõni loom võib jälle plehku panna,” märkis Metsaoja. Nii palju oleme õppinud, et kogumisaedu on juurde vaja. Käru pealt otse suurde aeda maha pole võimalik loomi võtta, nad peavad kõigepealt kogumisaedades rahunema. Tegelikult peab neid hoidma väikesel pinnal, et nad rahuneksid ja kui nad siis suurde aeda pääsevad, hakkavad nad kohe sööma. Siis ei ole mingit jooksmist, kohe läheb nina maha. Tagumised ei saa veel väljagi, esimestel on nina maas ja nad ei lähe eest ära.”
Ehkki tänavu kevadel õiget suurvett polnudki, oli luht pidevalt pehme ja märg. Sellepärast polnud võimalust loomi Emajõe luhta viia. Emajõe luha puhul on ju tegemist jääaja järgse Suur-Võrtsjärve põhjaga. “Armastan ikka lodjasõitudel rahvale rääkida, et nüüd näete siis taolist pilti nagu oli mitu tuhat aastat tagasi, kui Emajõge polnud ja oli suur Võrtsjärv. Tänu sellele on tasandik väga ühtlane, ning pikalt märg ja pehme. Loomadel oli vaja välja saada, hein kasvas. Kui loomi õigel ajal välja ei saa, ei tee nad ka oma hooldajatööd nii hästi kui vaja,” rääkis Metsoja
Silotegemine on kallis
Kui vaadata luha majandaja poole pealt, siis loomad pigem sobivad kohtadesse, kuhu traktor ligi ei pääse, loomad aga ära ei upu. Palupõhja luhad on üsna niisked. Loomad ei söö kõike ära, kindlasti tuleb need alad ka üle niita. Kui vähegi ilma on, tasub teha kuiva heina.
Et mullu oli vihmane suvi, tegi Kotkas oma luhtadelt saadava heina enamasti siloks. Ka Jüriküla luhtade hein läks siloks. Majanduslikult on silo tegemine kallim ja see pole optimaalne talvesööda varumine. Kotkas ostis lisaks veel sadakond silopalli, juhuks, kui oma söödast puudu peaks tulema. Tegelikkuses lisasööta suurt vaja ei läinudki. Samuti said loomad kuiva heina, sest lõpuks õnnestus Kotkal ka seda varuda. “Loomad sordivad ise sobiva sööda välja. Mis neile ei meeldi, jääb allapanuks,” märkis Jaak-Albert Metsoja.
Möödunud kevadel saabus Saaremaalt Palupõhja 51 looma, otsekohe tuli ka lisa, sest lehmad poegisid. Nüüd on Kotkal juba paarkümmend looma juurde tulnud.
Mullune aasta oli väga vesine ja kui valida oleks olnud, siis poleks Kotkas tahtnud küll taolisel aastal loomapidamisega alustada. Kõik toimus ekstreemsetes oludes.
Jooksikud toodi tagasi
Sügisel ajasid Kotka mehed taga kolme nn jooksikut, kes olid karja juurest metsa läinud. Nii sellel kui ka muudelgi puhkudel on hea nõu ja kogemustega abiks olnud Puurmani valla talupidaja Airi Külvet. “Airi rääkis meile, et piisab paarist päevast, kui loom on karja juurest ära metsas, siis muutub ta ka ise metsikuks ega anna enam kätte. Meelitasime mineraalide ja leivaga ning panime aedasid siia ja sinna, aga ei midagi. Need olid noored lehmad, kellest üks ka metsas poegis. Teine poegis pärast leidmist. Õnneks leidsid nad metsas süüa ja midagi halba ei juhtunud. Jooksikud koos kahe vasikaga olid hiljem mõnda aega karjast ümbritsetuna eraldi kogumisaias. Nüüd kevadel välja viies on aga kõik jälle koos,” rääkis Jaak-Albert Metsoja.
“Ma tean, et näiteks konikud ongi aastaringselt ise söögi otsimise peal, näiteks Poolas Biebrza madalsoo juures, seal kipuvad alad samuti võsastuma. Just loomade talvine pidamine on väga hea võsa tõrjeks, konikud näiteks söövad võsa.”
Jaak-Albert Metsoja sõnul sobivad lihaveised poollooduslike koosluste hooldajateks hästi. “Lihaveised, eriti šotlased, on ilmastikule vastupidavad. Ka ei ole šoti mägiveised väga pirtsakad toidu suhtes ja seetõttu sobib neile luha lopsakas, kuid üsna kore sööt,” rääkis Metsoja.
Looduskaitseühing Kotkas sai loomade ja niidutehnika hankimiseks Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist 151 387 ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) keskkonnaprogrammist omafinantseeringu katteks 26 718 eurot, soovitud toetust anti 100 protsendi ulatuses. Lisaks projektirahale tuli veel soetada traktor ja mitmed muud loomapidamiseks vajalikud vahendid.
HELVE LAASIK
