Eesti on oma korralduselt demokraatlik vabariik, kus viiakse läbi vabu valimisi, millel osalemine on kodaniku kohus ning valimisel inimese mõjutamine otsuse tegemiseks on mitte ainult taunitav, vaid ka kriminaalkorras karistatav.
Kehtiv karistusseadustik ning kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus peab aktiivset agitatsiooni valimise päeval väärteoks, mille eest võib karistada rahatrahviga kuni kakssada trahviühikut või arestiga. Lisaks on seadusandja kehtestanud valija kaitseks reegli, et igasugune agitatsioon on keelatud hääletamisruumis ja ka ruumides, mille kaudu valija hääletamisruumi siseneb.
Määrav tähtsus mõistel “aktiivne agitatsioon“
Eelnimetatud seaduste sisu ja mõtte tõlgenduse näiteks võib tuua Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2008. aasta 6. märtsi otsuse Arne Otteri väärteoasjas. A. Otterit karistati Lõuna Politseiprefektuuri 2007. aasta 1. mai otsusega rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni) Riigikogu valimise päeval (2007. aasta 7. märtsil) aktiivse agitatsiooniga tegelemise eest. Nimelt sõidutas ta autoga valimisjaoskonna juurde isiku, kellele tegi sõidu ajal ettepaneku hääletada konkreetse erakonna poolt. Politsei otsuse kohaselt on tegevuse puhul, millega püütakse valijat valimise päeval vahetult enne hääletamist mõjutada konkreetse kandidaadi või erakonna poolt hääletama, tegemist aktiivse agitatsiooniga. Tartu Maakohus jättis Otteri kaitsja kaebuse rahuldamata ja politsei otsuse muutmata. Maakohus leidis, et aktiivne agitatsioon on tegevus, mille eesmärgiks on mõjutada kedagi kindla erakonna, kandidaadi, huvirühma või idee poolt hääletama.
Riigikohus, lahendades esmalt menetlusõiguse küsimused, leidis, et juhtumi lahendamisel on määrav tähtsus mõiste “aktiivne agitatsioon” tähendusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis: “Kuivõrd valimisi reguleerivad seadused seda mõistet ei sisusta, tuleb lähtuda agitatsiooni mõiste üldkeelelisest tähendusest. Õigekeelsuse sõnaraamatu kohaselt on agitatsioon rahva (poliitiline) mõjustamine, kihutustöö, veenmine, selgitustöö.
Aktiivset ja passiivset agitatsiooni aitab eristada kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse eelnõu seletuskiri, mis ütleb, et eelnõu kohaselt lubatakse passiivset agitatsiooni (teated, plakatid, sildid jms reklaam) ka valimispäeval. See tähendab, et passiivse agitatsiooni all tuleks mõista plakatite või mis tahes meediateabevahendi abil toimuvat agitatsiooni ning aktiivne agitatsioon on see, mis nõuab isiku aktiivset tegevust.
Üsna üllatuslikult leiab aga Riigikohus seejärel, et kuivõrd agitatsiooni mõiste tavasisu on suunatud enam kui ühele isikule, nagu ka passiivne agitatsioon, siis eeldab ka aktiivne agitatsioon pöördumist enam kui ühe isiku poole. Riigikohus otsustaski, et kuna Otter pöördus vaid ühe isiku poole, ei vasta tema tegu karistusseadustiku paragrahvi 168 tunnustele ja menetlus tema suhtes lõpetati.
Valimiste päeval ei tohi valijat mõjutada
See põhimõte kehtib tänaseni. Kui politseile laekub teade ühe isiku mõjutamise kohta, siis tuginedes Riigikohtu lahendile, politsei väärteomenetlust ei alusta. Siit kerkib aga küsimus: milline on siiski olnud seadusandja tegelik tahe ja mõte, kui ta kehtestas reegli, et aktiivset agitatsiooni valimispäeval ei tehta ehk kokkuvõttes – millise eesmärgiga selline keeld kehtestati?
Vastuse annab ilmselt Põhiseadus, mis sätestab, et kohaliku omavalitsuse volikogud valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et valimiste vabaduse mõiste sisaldab endas nii valimistel osalemise kui ka valiku tegemise vabadust. Riigil on siin kohustus hoiduda valimisvabadusse sekkumisest ning kohustus tagada valija kaitse tema valikut mõjutada püüdvate isikute eest. Selleks peab riik looma vajalikud eeldused vaba hääletamise läbiviimiseks ning kaitsma valijat mõjutuste eest, mis takistavad tal oma häält soovitud viisil anda või andmata jätta.
Seega, valija kaitseks on riik kehtestanud reegli, et vähemalt valimiste päeval ei tohi valijat tema valikutes aktiivselt mõjutada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on aktiivne agitatsioon aga mitme valija valikute mõjutamine. Põhiseaduslikkuse järelevalve komisjoni arvates peab riik aga kaitsma ka üksiku valija valimisvabadust. Kuidas sellesse siis suhtuma peaks?
Häälteostmisest tuleb teatada politseile
Kokkuvõttes ei jää ilmselt muud üle, kui lähtuda tervest talupojamõistusest. Valija jaoks ei ole ju oluline, kas teda mõjustatakse aktiivselt või passiivselt. Oluline on, et ta saaks anda oma hääle vähemalt valimiste päeval oma valiku kasuks, võimalikult vabana igasugusest poliitilisest kallutamisest ja kavaldamisest.
<font size=”2″>Riigikohus on oma kohtulahendiga seadnud piirid aktiivse ja passiivse agitatsiooni mõistele ja politsei püüab sellest ka oma menetluspraktikas lähtuda, kuid reaalsuses tuleks siiski lähtuda oma sisemisest õigluse ja headuse tunnetusest ning heast tavast.
Demokraatlik riik ei saa lubada häälteostmist ja valijate mõjutamist. Seega, kui Teie valikut valimispäeval kellegi poolt mõjutatakse (püütakse mõjutada), andke sellest politseile julgelt teada.
Kui juhtumeid on mitmeid, saab ka politsei paremini otsuseid teha ja kujuneb ka kohtupraktika. Loodetavasti teeb seadusandja pärast valimisi valijate kaitseks ka kiired korrektiivid valimisseadustesse ning karistusseadustikku, täpsustades seni segadust tekitavad mõisted, nagu poliitiline välireklaam, püsiv elukoht ning aktiivne ja passiivne agitatsioon.
Vastasel juhul jäävad juristid omavahel vaidlema ning aeg ja raha kulub sama järjekindlalt, kui jätkub poliitikute piiripealne balansseerimine seal, kus JOKK- situatsioon seda võimaldab. Samuti muutub siis küsitavaks riigipoolne valija kaitseks suunatud tegevus, sest iga kohtus kaotatud kaasus läheb riigile maksma suuri summasid. Selge on see, et niisuguses olukorras on kaotajaks segaduses ja võimust võõrduv rahvas ning Eestimaa tervikuna. Kes sellest aga võidab?
iii
ERKKI KOORT, siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler
