Nädal tagasi esilinastus Tallinna kinos Sõprus Võtikverest pärit ajakirjaniku ja kirjaniku Imbi Paju film „Soome lahe õed“. Päev varem oli aset leidnud filmi esilinastus Helsingi kinos Maxim.
iii
Film kõneleb vaatajale liigutava loo Eesti ja Soome naiskodukaitsjate ja kodutütarde (Soomes nimetati neid lotta’deks ja pikkulotta’deks) 1920. aastatel alanud koostööst, mille katkestasid Teise maailmasõja puhkemine ja Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Tunnipikkuses filmis vahelduvad eakate eestlannade ja soomlannade meenutused haruldaste arhiivikaadritega. Kroonikakaadrid Hitleri-aegsest Saksamaast, Poola jagamisest Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, Talvesõjast, Karjala sõjapõgenikest jne loovad taustsüsteemi ehk, piltlikult öeldes, moodustavad skeleti, naiste jutustatud lood annavad „liha luudele“.
Lood on meeldejäävad. Näiteks 1940. aasta juunis 13-aastase pikkulotta’na Eestis kodutütardel külas viibinud Laila Auer meenutab, kuidas temal ja ta eakaaslastel tuli puhkus kodutütarde suvekodus Rannamõisas, mis pärast Talvesõda nii hästi ära oleks kulunud, katki jätta ja Soome suunduvale laevale minna. Soome suursaadik Paavo J. Hynninen isiklikult käis kontrollimas, kas soome lapsed on laevas ja saavad turvaliselt koju naasta. Temalt kuulsidki Laila Auer ja ta kaaslased, et Eesti on okupeeritud ja president Konstantin Päts teadmata paika viidud.
Kirjanik Kyllikki Villa toob oma meenutustes aga suurepäraselt välja selle, kuidas elu suudab pluss- ja miinusmärgilise kokku segada ka sõja ajal. Villa meenutab, kuidas ta 16-aastase lotta’na astus natuke armununa (tema lemmikuks oli kohaliku välipostkontori ülem) läbi põlengusuitsuse Kajaani linna kodusest keldrist maasikamoosi tooma, sest inimesed olid otsustanud pärast pommitamist välipostkontoris keha ja vaimu kinnituseks pannkooke teha.
Võitjateta sõda
Niisamasugune „kõiksuse tunne“ valdab ka 94-aastase Helmi Visnapuu lugu kuulates: kui rindejoon ta sõjapäevil lastest lahku lõikas, elasid lapsi otsivale emale lõpuks kaasa mõlema poole sõdurid.
Nimekaimaks esinejaks filmis on Soome endine Eduskunna saadik, kaitseminister ja Euroopa Parlamendi saadik Elisabeth Rehn, kes lapsepõlves jõudis olla pikkulotta, aastatel 1995-1997 jälgis aga ÜRO esindajana inimõiguste olukorda endise Jugoslaavia aladel ning 1998-1999 oli ÜRO eriesindaja Bosnias ja Hertsegoviinas. Rehnil on tänu oma erakordsele elukogemusele võimalik tõmmata punktiir Teise maailmasõja ajast tänapäeva ja tõdeda, et inimesed ei õpi ajaloost kunagi ning et sõjas ei ole võitjaid, vaid ainult kaotajad.
Võib arvata, et soomlastele on filmi „Soome lahe õed“ valmimine olulisemgi sündmus kui eestlastele, sest kui meil hakati pärast Eesti iseseisvuse taastamist üsna vabalt rääkima kõigest, sealhulgas Kaitseliidust ja Naiskodukaitsest, millesse kuulumisest piisas, et saada Nõukogude okupatsiooni saabudes arreteeritud ja Siberisse saadetud. Soomes on Lotta Svärd’i ja selle liikmete saatus endiselt üsna lahtirääkimata teema: pärast sõda keelati Nõukogude Liidu nõudmisel selle organisatsiooni tegevus. Et 1941-1944 peetud Jätkusõjas oli fašistlik Saksamaa Soome liitlaseks, oli Nõukogude Liidul hea võimalus tembeldada ka Soome armeed Talve- ja Jätkusõjas tõhusalt aidanud Lotta Svärd fašistlikuks organisatsiooniks (Nõukogude-vastaseks niikuinii!) ja nõuda selle keelamist. Siberisse lotta’sid muidugi ei saadetud, ent haavad löödi nende hinge küll: nad polnud ju mingid fašistid, vaid tavalised naised, kes sattusid sõjakeerisesse seepärast, et püüdsid aidata oma isamaad.
Sarnased tunded
Elisabeth Rehn ei pidanud paljuks tulla ka filmi Tallinna esilinastusele.
„Imbi on saanud hakkama ajaloolise teoga: talletanud endiste lotta’de ja pikkulotta’de ning nende eesti aatekaaslaste aastakümnete tagused lood,“ ütles Elisabeth Rehn. „Meid ei ole ju siinilmas enam kauaks ja need lood oleksid filmita kaotsi läinud.“
Soome suursaadik Eestis Jaakko Kalela lisas, et Soome edu Talvesõjas poleks olnud võimalik ilma lotta’de ennastsalgava abita ning juhtis tähelepanu sellele, et tänavu 30. novembril möödub 70 aastat Talvesõja puhkemisest. Soome televisioon, täpsemalt kanal Yle
Küsimusele, kuidas ta ise oma filmiga rahule jäi, vastas Imbi:
„Ma olen rahul nii oma filmiga kui ka sellega, et seda filmi analüüsides kajastab Eesti ja Soome meedia meie ühist ajalugu esimest korda ilma tingimusi seadmata ja suure empaatiaga. Ka soomlastest ja eestlastest esilinastuse külastajad on reageerinud sarnaselt. Vanemad inimesed on öelnud, et film jäädvustab nende noorusaja tundeid ja meeleolusid, nooremad eesti, soome ja vene rahvusest inimesed on toonitanud empaatiatunnet selles filmis.“
Oma esimese filmi „Tõrjutud mälestused“ valmimise järel kirjutas Imbi ka samateemalise raamatu. Esseeraamat on valmimas ka Soome ja Eesti naiste sõjaeelsest koostööst. Kuivadest faktidest koosnevate ajalooraamatute kõrvale on kindlasti vaja ka selliseid raamatuid ja filme, mis kõnelevad ajaloost konkreetsete inimsaatuste kaudu.
“Soome lahe õed”
Stsenarist ja režissöör: Imbi Paju
Produtsendid: Pille Rünk (Eesti), Tiina Butter (Soome)
Kaamera: Ants-Martin Vahur, Priit Sooba, Liina Toiviainen, Aare Varik
Montaaž: Riitta Poikselkä, Anders Helle
Tootjad: Allfilm (Eesti), Filmmagica (Soome)
RIINA MÄGI
