Indrek Neivelti üleskutsega, et peaksime püüdma leppida oma ajalooga ja mineviku asemel enam tulevikule mõtlema saab vaid nõustuda. Heade ajaloolaste jaoks pole ammu teemaks, et perioodi 1940-1991 Eestis ei nähta vaid mustvalgena, vaid püütakse ajaloo kirjutamisel läheneda sellele võimalikult objektiivselt.
Küsimus on Neivelti üleskutse puhul adressaadis, kes on need meie, kes peavad oma (ja kelle) ajalooga leppima. Eestis elab peale riigirahva eestlaste veel väga palju rahvaid ja neil kõigil on lisaks Eesti ajaloole ka oma rahvusega seotud ajalugu. Kas Neivelti üleskutsega on nõus ühinema ka Eestis elavad teised rahvad?
Samuti on minu jaoks küsimus, kas me peame leppima vaid oma ajalooga perioodist 1940-1991 või peaks sellise eluhoiaku puhul olema kohustus leppida ka varasemas ajaloos sündinud ebaõiglusega, mida iga rahvas mäletab ka kaugete sajandite taha ning mis on mõnele rahvale isegi teatud enesemääratluse osa. Esimese etapina peaksime me sel teemal kusagil vabalt ja ilma üksteist süüdistamata rääkima.
Kõrvuti erinevad okupatsioonid
Kuid kus on see foorum, kus osalejad aktsepteerivad argumenteeritud diskussiooni ja kus seda diskussiooni ei kasutata meie naabermaades meie riigi vastases propagandas, halvustades meie riiki teatud teemade tõstatamise eest? Aastate 1940-1991 sisse jääb ka neli aastat Saksa okupatsiooni ja kui Neivelt kutsub üles tunnistama, et nõukogude perioodil polnud kõik halb ja seal oli headki, siis kas me saame ja tohime sama rääkida näiteks ka Saksa okupatsiooni aja kohta?
Taolisi üleskutseid tänasel Saksamaal, Iisraelis ja veel mitmetes riikides poleks just hästi mõistetud, sest näiteks nende arvates on igasugune natsiaja glorifitseerimine mitte ainult vale, vaid see on nende seaduste järgi lausa kuritegu. Samas on Saksamaal on lubatud aastate 1933-1945 teaduslik uurimine ja seda on seal ikka ülipalju tehtud.
Üheks võimaluseks, kuidas saada üle raskustest nõukogude perioodi hindamisel, oleks õpetada inimestele järgmist lihtsat tõde. Kui inimene räägib lapsepõlvest või oma esimesest armastusest, mis lihtsalt tema sünniaasta tõttu nõukogude perioodi langes, siis oli see õnnelik või vähem õnnelik mitte partei ja valitsuse tõttu, vaid eelkõige tänu tema lähedastele. Armastamine ja soov olla õnnelik ei tunne piire, inimese loomuses on püüelda õnnetunde poole.
Selleks, et saaks anda vabalt hinnangut perioodile 1940-1991, peame selgeks saama teatud käitumisreeglid nendes küsimustes, mis meid kultuuriliselt eristavad, ja harjuma nendega arvestama mitte käsu korras, vaid seepärast, et see on meile lihtsalt omane.
Ajalugu vajab avatud uurimist
Samas vajab ajalugu avatud ja teaduslikku uurimist. Kui keegi veidigi tähelepanelikumalt vaataks meile nii palju pingeid loonud pronkssõduri kuju, siis tunneb spordi- ja kunstisõber kindlasti ära meie rahvuskangelase, maadluskuulsuse ja kahekordse olümpiavõitja näojooned. Kristjan Palusalu näoga pronkssõduri loomine oli teise maailmasõja järel skulptorile suur julgustükk ja võimudele vastupanu akt. Nüüd võiksime sellest rohkem rääkida ja siis arutada nii nendega, kes seal 9. mail ei käi, kui nendega, kes seal käivad ja on leidnud selles toimingus enda jaoks neile olulise rituaali.
Tahan öelda, Indrek Neivelti ettepanek on hea, kui me suudaksime mõista saada kultuuri reegleid. Üheks reegliks on, et kui me ei ela oma kodus, siis me aktsepteerime selle ühiskonna reegleid, kuhu me oleme omal valikul kodu loonud. Samas on meie ajaloos palju neid, kes on pidanud dramaatilistel hetkedel Eestist lahkuma ja kes on osanud jääda oma kultuuri kandjaks. Vahel on neil olnud võimalik rääkida eesti keelt rääkides vaid jumalaga, sest on puudunud isegi teine eestlane, kellega seda keelt rääkida, aga ikkagi on suudetud oma kultuur suuresti säilitada. Samas on eestlased väga hästi integreerunud erinevate riikide kultuuridesse, sest meil on tegelikult olemas kultuuriline empaatia, tänu millele suudame küll elada ka mitmes kultuuris korraga. Nii selle riigi kultuuris, kus parajasti elatakse ja omas kultuuris, mida viljeletakse kas kodus või siis koos rahvuskaaslastega. Suhtumine nõukogude perioodi on paraku täna see väljaelamise koht, kus pole kahjuks veel meie riigis elavate erinevate rahvaste vahel dialoogi tekkinud.
Elus ei tule häbeneda õppimist ja targemaks saamist. Seetõttu tekitavad Neivelti ettepanekud ilma teatud kultuuriliste kohandumisteta diskussiooni, aga nende ettepanekute realiseerimine on meie tänases päevas veel keeruline.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane
