Elupõline jõgevamaalane Anti Orav töötas enam kui 18 aastat Põltsamaa Felixi turundus- ja tippjuhina. Nüüd on suure juhtimiskogemusega mees uute valikute ootel, sest 1. juunil lõppes tal ettevõttega, mille ülesehitajaks ta oli, ametlik töösuhe.
Orav sattus Põltsamaale tänu sellele, et ülikooli lõpetamise ajal jäi talle ajalehest silma tööpakkumine, kus Põltsamaa Felix otsis loodavasse meeskonda müügi- ja turundusjuhti. Otsus Põltsamaa Felixisse tööle kandideerida sündis pikema kaalumiseta.
“Mul läks hästi, sest osutusin valituks ning veebruaris 1995 asusingi tööle,” meenutas Anti Orav, kes on olnud Jõgevamaaga seotud sünnist saadik. Kodu asus Kuremaal ning seal möödus ka lapsepõlv. Anti vanemad töötasid sovhoostehnikumis. Peres kasvas teinegi poeg, kes on siiani Kuremaale truuks jäänud ja töötab kaardimakseterminalide paigalduse ja hooldusega tegelevas ettevõttes.
Anti Orava sõnul oli Kuremaa 1970.-80. aastatel väga heal järjel asula. Tollal käis vilgas ehitustegevus, jätkus piisavalt tööd.
Lapsepõlvemälestustes on tähtsal kohal Kuremaa järv, kus käidi koos kohalike lastega ujumas, parvetamas, veesuuskadega sõitmas, surfamas. Samuti ehitati metsas onne, mängiti korv- ja jalgpalli.
Bussiga kooli sõitmine polnud probleem
Suureks saavutuseks peab ta ka osalemist kohalike noorte algatatud Kuremaa tuuliku taastamisel. Kooliteed alustas Anti 1977. aastal Laiuse kaheksaklassilise kooli uhiuues hoones. Tema kinnitusel polnud mingi probleem sõita bussiga iga päev kodunt Laiusele kooli ja tagasi. Seetõttu ei mõista ta kurtmisi, et lastel on keeruline bussiga kaugemale kooli käia.
Laiuse koolist on ta kaasa saanud ainult head ning meeldivad mälestused.
Kui tollane punane propaganda kõrvale jätta, millest lapsed nagunii eriti midagi ei taibanud, siis olid Laiuse koolis head tingimused õppimiseks ning ka kooliväliseks tegevuseks. Koolitöös oli Anti edukas ja esimestes klassides olid tal tunnistusel ainult “viied”. Hiljem lipsasid nende vahele siiski ka mõned “neljad”.
Sporti on Anti Orav maast madalast armastanud, eriti korvpalli. Kuid ta lõi kaasa ka Laiuse kooli näiteringis, laulukoorides ja muudes isetegevusringides. Juba teismelisena oli ta üks klassi juhtfiguuridest.
Uue kooliga kohanemine arvatust keerulisem
Kui Laiuse kool läbi sai, ei olnud tollal muud valikut, kui minna õppima tollasesse Jõgeva I Keskkooli, mis oli praeguse Jõgeva gümnaasiumi eelkäijaks. Anti Orava sõnul oli aga keskkooliga kohanemine talle väga keeruline.
“Jõgeva oli ikkagi linn, aga meie tulime ju maalt. Eks oli tunda, et meile püüti linnakoolis “koht kätte näidata”. Läksin Jõgevale õppima koos kolme endise klassikaaslasega, kellega me siiski nurka nukrutsema ei jäänud, vaid üsna pea ennast maksma panime ja klassi tuumikusse sisse sulandusime,” meenutas ta. Oma koolikogemusele tagasi mõeldes arvab Anti Orav, , et esimesed kolm aastat peaks maalaps kindlasti saama kodu lähedal koolis käia, kuid alates neljandast klassist võiksid linna lähedal elavad lapsed vabalt juba linna kooli käia.
Keskkoolis Anti enda sõnul lausa priimus ei olnud, aga sai õppetööga kenasti hakkama. “Tagantjärele tark olles mõtlen, et oleks võinud keskkoolis natuke rohkem pingutada, sest sain seal liigagi kergelt läbi ajada,” märkis ta.
Õppetööst vabal ajal mängis Anti Orav jätkuvalt korvpalli. “Ette rutates võin öelda, et praeguseks on mul korvpallist sedavõrd isu täis saanud, et ei taha enam televiisoristki korvpalliülekandeid vaadata,” tunnistas ta.
Võeti viimaste seas nõukogude armeesse
Kui Anti Orav laulva revolutsiooni laineharjal 1988. aastal keskkooli lõputunnistuse taskusse sai, olid ajad oluliselt muutunud. Ümberringi tegutses väga erinevaid huvirühmi ja inimesi. “Võin ennast n-ö hilisküpseks inimeseks nimetada ja ega me siis tegelikult kuigi hästi ei taibanud, mis ümber tegelikult toimub. Kui koos Jõgeva II Keskkooli õpilastega abiturientide tutipäevajooksul osalesime, oli meil käes sinimustvalge lipp, mille peale võimuesindajad sellel hetkel veel hästi ei vaadanud. Kust see lipp tekkis, ei oska ma öelda. Taamal hoidis meiega silmsidet miilitsaauto. Mäletan, et miilitsamaja ees õnnestus kellelgi neist see lipp meie käest kätte saada. Meie aga skandeerisime seal kõva häälega ja nõudsime lippu tagasi. Minu tollane klassijuhataja ja lugupeetud ajaloolane Eino Veskis oli alalhoidliku inimesena meie pärast väga mures. Õnneks probleeme ei tekkinud, aeg oli juba lihtsalt niikaugele jõudnud. Oleks selline rahvuslipuga lehvitamine aasta varem aset leidnud, oleks see meile kindlasti kurvalt lõppenud,” nentis Anti Orav.
Pärast keskkooli lõppu polnud noormehel konkreetseid tulevikuplaane ja ehk just sellest tingituna sattus ta ühena viimastest Eesti noormeestest selsamal 1988. aastal nõukogude armeesse.
“Polnud mul sellel hetkel ümber niisuguseid sõpru ja tuttavaid, kes oleksid mulle öelnud, et pole enam mõtet Vene sõjaväkke aega teenima minna. Olin juba koduse kasvatusega kuulekuse kaasa saanud ja ma pole kunagi eriline opositsionäär olnud. Aega teenima sattusin Saksamaale Berliini lähistele Brandenburgi. Ma kuulusin seal sellisesse väeossa, mis liikus alati kõige ees, tegeles n-ö tee rajamisega teistele vägedele. Sellesse väeossa kuulusid luurajad, sapöörid, mineerijad, demineerijad, sildade ehitajad. Olin Saksamaal sõjaväes samal ajal, kui langes Berliini müür. Meil need muutused siiski muul moel tunda ei andnud, kui et hakkasime Lääne-Saksa markades palka saama.”
Osales rahvusvahelise organisatsiooni tegevuses
Sõjaväest naasnul oli maailmapilt palju selgem, nüüd oli kindel soov minna ülikooli õppima. Et vahepeal oli uus kooliaasta juba alanud, tegi ta talvel Kuremaal metsatööd.
“Kevadel tuli mul ennast ülikooli astumiseks tõsiselt ette valmistama hakata, sest vahepealne armeeteenistus oli mälust juba piisavalt palju kustutanud ning keskkoolist saadud teadmistele tuli nagunii juurde õppida. Ettevalmistus kandis vilja, sest sain ülikooli sisse maksimumilähedaste punktidega,” rääkis Anti Orav.
Temast sai üliõpilane ajal, kui kõik õppekavad ja -vahendid hakkasid muutuma. Õppekavasse võeti näiteks turumajandusega seotud ained. Nii õppejõud kui tudengid pidid uusi teadmisi alles omandama. Mõlemad kasutasid ka samu ingliskeelseid raamatuid, kuid selle erinevusega, et mõned üliõpilased valdasid inglise keelt paremini kui mitmed toonased õppejõud. Ülikooli päevil osales Anti Orav rahvusvahelise organisatsiooni AIESEC töös.
“Esimene AIESEC-iga seotud reis viis mind veel enne õpingute juurde asumist Moskvasse. Mul kuluski suur osa ülikoolis õppimise ajast selle organisatsiooniga seotud ürituste ja ettevõtmiste peale. Huvipakkuv on, et vahetult enne seda reisi, augustis 1991, oli Moskvas toimunud riigipöördekatse. Meie sõitsime Venemaa pealinna kuu aega hiljem. Riigiduuma hoone oli veel pommidest kahjustatud. Samas suutsime pärast Moskvas peetud üritust Jaapani noored Eestisse tuua. Sellele järgnes Tartus toimunud Eesti-Jaapani majanduskonverents. Mina õppisin selle organisatsiooni tegevuses kaasa lüües hästi palju juhtimist, esinemist, projekti-, finants- ja meeskonna juhtimist. Olen AIESEC-ist saadud kogemusi väga palju kasutanud oma hilisemates ametites,” jutustas Anti Orav.
Tahab poegadega sammu pidada
“Üsna ülikooli alguses tutvusin ma ka oma tulevase abikaasa Marisega, kellega olime kursusekaaslased. Meie suhtlemine sai alguse Jaapani noorte osavõtul peetud üritusel Vaiblas. Olime küll Marisega ühel kursusel, kuid selleks hetkeks polnud me veel kooli jõudnud ning polnud seetõttu varem kohtunud. Meie suhe arenes edasi, aga mitte nii kiirelt, et oleksime kohe kokku elama kolinud,” meenutas Anti.
Praegu kasvab Marise ja Anti peres kaks poega. 2000. aastal sündis Markus ning 2003. aastal Mathias. Pereisa kinnitusel läheb poistel igati hästi, sest õppeedukus on väga hea, nad teevad sporti ning löövad aktiivselt kaasa isetegevuses. Noorem poeg mängib Põltsamaa vastloodud poistebändis trummi. Paraku on poistel keeruline harjuda mõttega, et isa pidi ühtäkki Felixist ära tulema, kus ju tegelikult kõik hästi läks.
Anti Orav on poegadele ka mõista andnud, et võib-olla tuleb perel mingil hetkel Põltsamaalt ära minna, mis ei ole nende jaoks hea uudis. Pereisana on tal hea meel selle üle, et Põltsamaal veedetud aastate jooksul on kogu perega palju vahvaid asju ette võetud. On sõidetud ringi Eestis ja käidud koos Soomes, Rootsis, Inglismaal, Egiptuses, Hispaanias, Itaalias ja mujalgi.
“Kui mõelda, kus tänapäeva lapsed on saanud käia võrreldes sellega, kus ma ise nende vanusena käia sain, võtab see lausa sõnatuks. Nende silmaring on mõõtmatult laiem. Mul on siiras rõõm näha oma poegi arenemas. Kohati lipsab nendega mõtteid vahetades jutu sisse teemasid, kus nad vaatamata noorele eale arvavad, et mul pole teatud asjades piisavalt teadmisi või võimet asjadest aru saada. Nendega ühte jalga astumiseks tuleb mul ennast nii vaimses kui füüsilises mõttes võimalikult heas vormis hoida.”
Põltsamaa Felixi tippjuhiks
“Juba üliõpilasena sain käia mitmel korral Rootsis ja näha, kuidas on töö korraldatud sealsetes ettevõtetes. Kui ma nägin, kuidas seal ettevõtted töötavad ja kuidas inimestesse suhtutakse, siis Felixi töökorralduses ja inimestesse suhtumises tuli minu jaoks midagi tuttavat ette. Ütlesin need mõtted siinsamas kabinetis töövestlusel välja ka Põltsamaa Felixi tollasele juhile Andres Koernile. Tema mu siia tööle võttiski.”
Elupaiga leidis noor pere Marise vanematekodus. Anti sõnul võtsid nad noorte inimestena tookord Põltsamaale tulemist kuidagi kergelt ega arvanud, et siia nii pikaks ajaks “ankrusse” jäävad.
Töö käigus tundis Anti, et on sattunud õigesse kohta, sest tal oli võimalus hästi palju ise teha ja otsustada ning selle käigus ka õppida. Ka majanduslikult oli töökoht motiveeriv ja pakkus lisaks võimalusi mitmeid välisriike külastada. Anti sõnul tegutsesid nad julgelt, tegid kõvasti tööd ning saavutasid vaatamata paljudele eksimustele positiivseid tulemusi.
Kui võrrelda praegust Põltsamaa Felixit 15 aasta taguse ajaga, on ettevõte väliselt küll üsna sarnane, kuid sisu poolest tundmatuseni muutunud.
Kui tollal oli Felixi käive alla kahe miljoni euro aastas, siis eelmisel aastal oli see näitaja 21 miljonit eurot. Suuremate kontsernide puhul on kombeks, et kui ettevõtte juht hakkab lähenema pensionieale, valmistatakse talle tippjuhi kohalt lahkumist ette järk-järgult, pakkudes eelnevalt ettevõttes mõnd muud tööd, näiteks konsultandina. Just Anti Orav oli see, kellele Andres Koern tegi 1994. aasta maikuus ettepaneku võtta Felixi juhtimine üle. Lausa üllatusena see pakkumine Antile tookord ei tulnud, sest Andres Koern oli juba varem vihjanud, et Antist võiks saada tema mantlipärija.
Õppis eelkäijalt heaks kodanikuks olemist
Anti Orav ütles, et pole kunagi kahetsenud, et valis elukohaks Põltsamaa.
Siin ei tule kodunt tööle ja töölt koju jõudmiseks tundide kaupa autos istuda. Ka stressi on väikeses kohas vähem. “Õnneks olen saanud siit ka ära käia, kui selleks soov või vajadus on tekkinud. Olen saanud ringi käia nii Eestis kui ka maailmas. Saan aru, et nende jaoks, kellel sellised võimalused puuduvad, kipub väikelinnas elades maailm natuke kitsaks jääma.
Samas ei saa ma öelda, et mulle kohaliku elanikuna Põltsamaa elu korda ei lähe. Varem toimusid siin tõesti suurejoonelised veinipäevad ning kontserdid, mille korraldamise juures ka ise sai oldud. Siis aga linna prioriteedid muutusid ning suuri, kogu Eestis uudisekünnist ületavat toimub nüüd vähem.
Minu arvates on näiteks Jõgeval praegu hulk hakkajaid inimesi, kes seda linna n-ö tõsta tahavad. Meil siin on oma linna tõstmine kuidagi pooleli jäänud. Omalt poolt olen Felixi abil püüdnud Põltsamaal korraldatavaid üritusi ja ettevõtmisi toetada. Tagantjärele võib heameelt tunda selle üle, et Põltsamaa Festi kontsertidest räägitakse siiani ning nüüd klassikastaarina tuntud Heigo Rosinale aitasime kunagi ka pille osta. Oleme toetanud sporditegemist, andekaid lapsi ja noori ning teisi Põltsamaaga seotud tublisid tegijaid. Just sellist heaks kodanikuks olemist õpetas mulle Andres Koern.”
Anti Orav loodab, et sügiseks on ta uue ameti leidnud, sest kauem ei oska ta tööd armastava ja hindava inimesena ennast tegevuseta ette kujutada. Koos pereliikmetega soovib ta, et sõltumata tulevase töö asukohast, jääb ta endiselt Põltsamaale elama, sest see linnake on talle südamelähedaseks saanud.
Anti Orava elukäik
*Sündis 1970. aastal Kuremaal
*Kooliteed alustas 1977. aastal Laiuse kaheksaklassilises koolis
*Keskhariduse omandas Jõgeva I Keskkoolis
*1988. aastal võeti nõukogude armeesse aega teenima
*Sõjaväes oli Saksamaal Brandenburgis
*Õppis Tartu Ülikoolis
*Töötas pool aastat Eesti Tööstuse- ja Arengu panga Tartu filiaali juhina
*Abielus, peres kasvab kaks poega — 2000. aastal sündinud Markus ja 2003. aastal sündinud Mathias
*1995. aasta veebruaris asus tööle Põltsamaa Felixi müügi- ja turundusjuhina
*Hiljem sai ettevõtte tippjuhiks
Side kohaliku kogukonnaga
Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots on seda meelt, et tippjuhi vahetus toob kindlasti kaasa muudatused. Millised need saavad olema, seda linnapea ei tea.
“Et Felixi juhtkonnast on keegi Põltsamaal, on läbi aegade olnud linna jaoks oluline. See tähendab sidet kohaliku kogukonnaga, linna tegemistele kaasaelamist ning toetamist,” rõhutas linnapea.
Tema sõnul laiendati veinikeldrit just siis, kui Anti Orav oli Põltsamaa lossi sihtasutuse juhataja. Felix pani õla alla spordi- ja kultuuriüritustele. “Kindlasti oli suhtlemine paindlikum ja kontakt kohaliku elu eestvedajatega paindlikum,” lisas Aiaots.
i
TOOMAS REINPÕLD
