Meediategelase, sportlase, mäetippude vallutaja ja mitmekülgse Kertu Jukkumi lapsepõlv möödus Jõgeva vallas. Siin said talle selgeks maatööd ja kujunes tänaseni püsiv armastus loomade vastu. Ajakirjanikuna on Kertu Jukkum teinud saateid raadios ja televisioonis, praegu juhib ta meelelahutusportaali Elu24. Meelelahutusajakirjandust peab ta elus kindlasti vajalikuks valdkonnaks, mis toob halli argipäeva elevust.
Võimalik, et ainsa jõgevamaalasena on Kertu kohtunud hõimuga Amazonase džunglis ja pingviiniga lõunanabal. Ta on reisinud viiekümne ühte riiki ja nüüdseks on valminud ka esimene reisiraamat.
Kirjutasite hiljuti raamatu „Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas”. Mis oli aga Teie elu esimene unistus ja kuivõrd suutsite selle täide viia?
Ma ei mäleta päris esimest unistust, aga üks meeldejäävamaid unistusi lapsepõlvest on seotud hobusega. Olin selleks hetkeks koduse loomaaia loonud ja kuigi sinna kuulus lugematu arv kasse, koeri, merisigu, papagoisid, hiiri, jäneseid ja teisigi, siis hobust mul ikka ei olnud. Võtsin õe appi ja rääkisime isale augu pähe, et üks hobune võiks me perekonda täiustada. Ta ei vajanud pikalt veenmist ja varsti saimegi endale hobuse nimega Kanni. Esialgu ainult suveks. Aga Kanni näis natuke kuri ja meie unistus temaga graatsiliselt mööda heinamaad ratsutada sai kiirelt purustatud. Suvega, mis loom me juures veetis, sõi ta end paksuks ja pärast seda otsustas isa, et hobust me endale ikkagi päriseks ei saa. See oli muidugi isal õige otsus, aga unistus täitus.
Teie senine elu tundub suur seiklus ja riskeerimine. Kas olete sellised omadused geenidega kaasa saanud või on need pigem välja kujunenud läbi treeningute ja katsumuste?
Mõni kasutab narkootikume või kihutab BMWga Tallinna-Tartu maanteel – mulle tundub, et see on paras riskeerimine. Mäetipud, maratonid, seljakotirännakud on selle kõrval üsna turvalised.
Teie lapsepõlv on seotud Jõgevaga. Vikipeedia järgi olete aga sündinud hoopis Narvas. On teil Narvaga ka põhjalikumad seosed?
Minu vanaemal on korter Narvas ja ema on seal üles kasvanud. Olen palju aega oma lapsepõlvest Narvas ja Narva-Jõesuus veetnud. Imeline linn, kuhu on alati hea tagasi minna. Vanaema korter on seniajani alles – täpselt sellisel kujul nagu lapsepõlves. Seal viibimine tekitab alati eriliselt sooja tunde.
Millega Te Jõgeva keskkoolis õppides kõige enam silma paistsite? Kas võib näiteks öelda, et kui sisenesite klassiruumi oli terve klass täis Kertu Jukkumi aurat?
Iseennast ja aegu hiljem hinnata on keeruline. Kui aus olla, ei mäleta ma, et klass oleks sisenedes mind täis olnud, aga aktiivne olin ma küll juba tol ajal. Luuletamine ja kirjutamine üldiselt olid mu meelistegevused.
Teades Teie kasvamist maakodus ja talus võib arvata, et põllu- ja aiatöödega ei tohiks teil probleeme olla?
Maalapsena olen teinud kõiki maatöid. Pikk ja raske päev kivipõllul jäi ehk kõige valusamalt meelde. Kuigi ma püüdsin end pidevalt traktorijuhi rolli paluda, sest roolikeeramine oli tunduvalt lihtsam. Samal ajal olen tänulik, et olen just maal kasvanud ja maatööd teinud – usutavalt on just see kujundanud minust keskmiselt töökama inimese.
Kuidas algas suhe meediaga, kas meedia leidis Teid või Teie meediat?
Mind kohe kuidagi tõmbas meedia poole. Kuigi läksin õppima riigiteadusi, sattusin ülikooli kõrvalt tööle Ameerika saatkonda ja just meediaosakonda. Peagi juba raadiosse ja sealt edasi telesse. Võib vist öelda, et kuigi näeksin end pigem loomaaia direktori või reisijuhi rollis, on meedia mind ikka ja jälle leidnud ning sundinud endaga jääma. Aga ma ei kahetse, see on põrgulikult põnev valdkond.
Mille poolest ajalehes, veebiväljaandes, televisioonis või raadios töötav meelelahutusajakirjanik erineb näiteks toimetajast, kolumnistist, uurivast ajakirjanikust?
Tänane meedia on kõik põimunud, seega ei julgeks ma neid valdkondi eraldi lahterdada ning erinevusi välja tuua. Ajakirjanik on ajakirjanik – ideaalis 24 tundi ja 7 päeva nädalas. Vahet ei ole, millises meediaväljaande ja valdkonna juures ta töötab.
Miks otsib inimene õieti ajakirjandusest meelelahutust? Põhjustab seda soov lõõgastuda, ennast kuulsustega võrrelda, lihtsalt uudishimu rahuldada või kõik kokku?
Mulle meeldib ikka öelda, et meelelahutusel on siinse halli taeva all elades ja tõsise rahva jaoks erakordselt oluline roll. Teeme oma toimetusega iga päev tööd selle nimel, et lugeja leiaks meie portaalist midagi lustlikku, toredat ja meelt lahutavat. Kui uudis puudutab avalikkusele tuntud inimest, siis on selge, et samastumisel on samuti oluline roll. Ja uudishimu ei ole ammugi patt.
Kas Postimehe portaali Elu24 juhtima asudes mõtlesite ka sellele, et astute Anu Saagimi kingadesse? Või oli idee tulla tühjale kohale, alustada kõike otsast?
Tänaseks on Elu24 toimetus kasvanud kordi suuremaks, seega võib öelda, et Anu kingadest olen ammu välja kasvanud. Tulles alustasin aga nullist, kuivõrd tuli luua oma tiim ja eesmärgid.
Kas on meediaprojekte, mis on sedavõrd hästi välja tulnud, et sooviksite seda korrata?
Meedias töötades on päevad ja projektid sedavõrd erinevad, et midagi korrata pole võimalik ja ilmselt ei sooviks ka.
Kuivõrd on õige öelda, et tuntud inimene peab ajakirjanduse kriitikat rohkem välja kannatama kui teised?
Euroopa Liidu kohtuotsus on loonud pretsedendi, mis ütleb, et avalikkusele tuntud inimesed peavad kriitika ära kannatama. Kui kaugele tohiks aga sellega minna, on igaühe enda otsus. Arvestades Eesti kohtusüsteemi, siis ma isiklikult kahtlen, kas tasub oma energiat sellele raisata. Pealegi on normaalne kõigile mitte meeldida.
Kui raske on tõmmata piiri kuulsuse eraelu ja selle vahel, mille vastu on avalikkusel põhjust ja õigust huvi tunda?
See on subjektiivne ja seega keeruline. Oleneb, mis kategooria staariga on tegemist ja milline info tema eraelu kohta lekib. Mõni avalikkusele tuntud inimene lausa ootab, et pikantne detail isiklikust elust avalikuks saaks, saab koormast lahti. Teine püüab kiivalt kinni hoida infot, mida pole võimalik salajaseks jätta.
Kui sageli olete ise tundnud, et kuulsus on koormaks?
Hiljutiste sündmuste valguses ei saa ma väita, et koormat ei oleks. Vahel soovin ka mina end sõprade ringis vabalt tunda. Teisalt saan ma ju aru, et kui on antud, siis sealt ka võetakse. Maailm on tasakaalus. Rohkemgi häirib konkurendi pahatahtlik laim, aga täna oleme paraku selles väikeses konnatiigis jõudnud punkti, kus meediamajade vahel toimuv võitlus on halastamatu.
Kust sai alguse Teie reisimishuvi? Mitmes riigis olete tänaseks käinud? Kuidas otsustate kuhu sõita?
Ma usun, et reisikire alge peitub lapsepõlves ja tõsiasjas, et lapsena ei õnnestunud mul ringi rännata. Täisealiseks saades olin käinud vaid mõnes naaberriigis. Siis kolisin Ameerikasse ja lubasin endale, et reisin läbi kogu maailma. Palju põnevat on näha ja külastada! Reisimine avardab meeletult silmaringi. Tänaseks olen külastanud 51 riiki ja otsus, kuhu järgmiseks, sünnib vahel üsna spontaanselt. Maratonireise planeerin aga pikemalt ette, et trenniks piisavalt aega varuda.
Olete jõudnud Kilimanjaro, Kazbeki ja Aconcagua tippu. Mis on nendesse mägedesse ronides ühist, mis erinevat?
Imelised vaated, vapustav päikesetõus ja elumuutuv eneseületus on neil kõigil ühine joon. Kilimanjaro oli kõige vaheldusrikkama loodusega, Kazbek ehk kõige metsikum mägi ning Aconcagua kahtlusteta kõige raskem katsumus. See on oma 6962 meetriga kõrgeim mägi väljaspool Himaalajat ja tuntud oma muutliku ilma poolest.
Olete vist esimene ja seni ainus jõgevamaalane, kes on pingviini katsunud?
Ma ei oska seda kinnitada ega ümber lükata, aga salamisi olen tõesti ühele uudishimulikule udusulgedega kaetud pingviinile pai teinud. Maagilised tegelased seal eikellegimaal Antarktikas.
Ladina-Ameerikas kohtusite suguharuga, kes ei pruugi alati külalisi just kõige sõbralikumalt vastu võtta. Kuidas ja millega võitsite nende usalduse?
Amazonases liigitatakse džunglis elavad suguharud kontaktiga ja kontaktita hõimudeks. Tsivilisatsiooni kontaktist hoiduvate hõimu liikmetega kohtudes ma siin seda intervjuud ei annaks. Teistega on aga võimalik kohtuda, kui õnne on.
Kuna neil džunglis telefonilevi ei ole, siis tuleb oodata päeva, mil hõimupealik koos pojaga on linnas käimas. Päev ei ole muidugi ette teada. Pealiku pojal on mobiiltelefon ja tema räägib huoarani keelele lisaks ka natuke hispaania keelt. Külla lendamiseks tuli rentida väike moosiriiulit meenutav eralennuk, mis sügavale metsa viis. Inimesed olid sõbralikud, kuigi selle konkreetse hõimu juurde satub külalisi harva: 3–4 korda aastas. Ka Jimmy Nelson on neid hiljaaegu külastanud ja seal tehtud fotosid sai näha maailmakuulsal „Homage to Humanity“ näitusel.
Millise pagasi olete saanud Tallinna ülikoolis riigiteadust õppides?
Olen sealt saanud laiema silmaringi ja kes teab, milleks see veel vajalik on. Täna mõtlen, et peaks hoopiski psühholoogiat õppima minema.
Mida arvate, kas Teie õiglustunne on suurem kui keskmisel eestlasel?
Kindlasti. Mu advokaadist sõbranna usub jätkuvalt, et oleksin hea vandeadvokaat, kes seisab tõe ja õigluse eest ennastunustava kirega.
Kuidas olete panustanud heategevusse?
Inimesi aidates olen kõrvetada saanud ja sealt maalt lubasin, et aitan vaid loomi. Nemad on alati tänulikud, ei peta kunagi ja sõltuvad inimesest kõige enam. Olen loonud vabatahtliku MTÜ Nurru Ometi, mille kaudu hättasattunud loomi abistan. Eutanaasiast päästetud loomi hoian, vajadusel ravin, kuni nad endale päriskodud leiavad. Vahel võtan ette suuremaidki projekte.
Kuidas ja miks sai teist maratonisportlane? Millist maratoni peate enda suurimaks katsumuseks?
Maratonijooksu juurde jõudsin pärast pooltriatloni läbimist. Üks maraton viis teiseni ja sealt edasi kolmandani. Tänaseks olen jooksnud kümme maratoni ja ma ei kavatsegi lõpetada. See annab hea toonuse ja aitab ideaalselt stressi maandada. Lisaks meeldib mulle maratoniturism – lennata kuhugi huvitavasse või eksootilisesse paika ja joosta linn sõna otseses mõttes läbi. Kuubal oli huvitav joosta, aga maailma üks populaarsem, New Yorgi maraton oli kahtlusteta eriline.
Olete ajakirjanduses rääkinud, kuidas nahaalsed kavalpead teist alasti pildid monteerisid ja internetti üles seadsid, mistõttu pidite abi otsima Interpolist. Lükkasite tagasi ka nudistide pealiku ettepaneku hakata selle ühingu esinaiseks?
Kõiksuguseid pööraseid ettepanekuid on aegade jooksul tehtud. Ja ka lugusid, milles grammigi tõepõhja pole ning alasti pilte, millel pole mina. Oluline sõnum on, et ära usu kõike, mida näed ja millest loed. Veel parem, leia usaldusväärne meedia, mida tarbida.
Kui alasti olete end vaimselt valmis võtma? Kas kõik, mis mureks, rõõmuks ja südamel ütlete alati välja? Või tuleb oluline annus jätta ka end teada?
Kui selleks on vajadus – see abistab kedagi või muudab maailma paremaks paigaks, siis jah. Ilma põhjuseta aga mitte. Seevastu olen avatud inimene oma lähiringis.
Kui sageli jõuate oma kodukanti Jõgeva valda, millised on tähelepanekud siinsest elust?
Jõgevamaal Kurista külas elavad mu vanemad, südamekass ja lemmikkoer pealegi, seetõttu käin seal üsna tihti. Maakodust on kujunenud minu põgenemispaik, kus magan vahel oma erkkollases toas pea kaks ööpäeva jutti – keegi ei sega ega heida seda mulle ette. Teine võimalus on, et jooksen kümneid kilomeetreid inimtühjas metsas ja isa kuumaks köetud saun hiljem tundub maailma parim. Mind on õnnistatud erakordselt toredate vanematega ja kui õelapsed on ka seal, olen rõõmuga maal.
Mida ütlete erinevas vanuses inimestele, kellel on unistused, kuid puudu on julgusest või tahtest neid ellu viia?
Elu on lühike. Täna on sinu parim päev. Ära oota enam hetkegi ja tee, millest unistad.
Pikk ja raske päev kivipõllul jäi ehk kõige valusamalt meelde
Kuna neil džunglis telefonilevi ei ole, siis tuleb oodata seda päeva, mil hõimupealik koos pojaga on linnas käimas
Õde Kadi Jukkum:
„Kertu tegemisi on väga huvitav jälgida, kuna mulle tundub, et tema ööpäevas ei ole 24 tundi. Selles, et me oleme erinevad, ei ole kahtlustki. Nii välimuselt kui ka iseloomult. Kooli ajal oli olukordi, kus meid aeti segamini, aga täiskasvanuna enam mitte.
Kertu saavutustest on mind pannud kõige rohkem imestama mägede vallutamised. Kuna ma ise ei kujutaks seda ettegi. See tundub äärmiselt raske. Siis, kui me veel koolis käisime, olin mina see, kes sporti tegi ja Kertu üritas igaks kehalise tunniks vabastuse saada.
Ühiseid lahedaid mälestusi on meil loomulikult palju. Minu jaoks oli lahe aeg, kus treenisime koos maratoniks ja jooksime üheskoos Narva poolmaratoni.”
Kertu Jukkum
Sündis 27. novembril 1984 Narvas
Haridus:
Jõgeva gümnaasium 2003
Tallinna ülikooli riigiteaduste eriala 2012
Töö:
2007–2014 raadiojaam Sky Plus
2015–2017 TV3 avalike suhete juht
Aastast 2017 Eesti Meedia veebiportaalide Elu24 ja Limon juht
Huvialad:
Tervisesport. Jooksnud mitmeid maratone, teinud poolpika triatloni ning vallutanud mäetippe:
2014 – Kilimanjaro (5895 m)
2017 – Kazbek (5033 m)
2019 – Aconcagua (6962 m)
Kirjutanud raamatu „Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas” (2019)
JAAN LUKAS
