Üritus algas kell kaks pärastlõunal Vahi külas Konni talus, mis jääb Tabivere valla piiridesse. Nii talu peremees Ülo kui perenaine Sirje Laurend on mõlemad maarahva seltsi juhatuse liikmed, Sirje ka seltsi aseesimees. Ja et seltsi esimehe ametit peab Maarja rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg, tehtigi ettevõtmine ühisel jõul teoks. Samalaadne üritus toimus Konni talus ka möödunud sügisel, siis tegeldi odraga. Sellel aastal uuriti ja prooviti, kuidas esiisade moel nisuterad peadest kätte saada ja mida on võimalik nisuõlgedest teha. Saadi teada, mis on koot, mis vart ja mis rabamispink.
Õige talupidaja ei lase midagi raisku minna
Võrdlemisi suure vaevaga kätte saadud vili sõeluti aganatest puhtaks ja kaaluti. Et õige talupidaja midagi raisku ei lase, punuti koos õlgedest matti. Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur Rene Aavola rääkis huvilistele õlgkatuse tegemisest.
Koos talgulistega rassisid ka need külalised, kellelt oli saadud lubadus õhtusel tubasel üritusel sõna võtta ? Margus Ess Jõgeva SAIst, OÜ Tabivere Kommunaal raamatupidaja Margus Mäekala ja rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe.
Koos söödi ja kiideti talgutoitu ? imehead mulgi putru, mis oli seekord Luua baari Auul kokkade kätetöö. Soojas taluköögis pakuti pudru kõrvale perenaise Sirje keedetud vaarikavartest ja mustsõstraokstest teed ? tõelist vitamiinipommi.
Tööga välja teenitud pidu
Kella poole seitsmeks õhtul olid talgulised jõudnud tööriided laupäevaõhtuks sobivamate vastu vahetada. Koguneti Maarja rahvamajja, kus sai jämedama otsa enda kätte rahvamaja juhataja Tiia. Kui ta õhtu kava tutvustas, tekkis peolistel küll esialgu tunne, et kõike plaanivõetut pole füüsiliselt võimalik ühe õhtu jooksul teoks teha ja vähemalt kuupäev jõuab enne ürituse lõppu vahetuda. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik jõuti siiski ära teha ja peo lõppedes oli endiselt 4. detsember. Kes teeb, see jõuab.
Muusika, tants ja ühislaulud vaheldusid sujuvalt asjalike ettekannete, viktoriini ja värsside sepistamise võistlusega. Publiku poolehoiu võitis Koppelite perekapell Puhjast, kes oma lõõtsa- ja kandlelugudega kirju õhtuprogrammi tervikuks liitis.
Tähtsad tööd ja nende ajalugu
Mahepõllundusest rääkis Margus Ess, kellel oli selle kohta värvikaid näiteid tuua otse oma peenramaalt. Kuulajate kõrvad tõusid kikki, kui õppinud agronoom nn laisa kartulikasvatamise kohta isiklikke kogemusi jagas. Kellele ei meeldiks kartuliseeme lihtsalt õhukese mulla- ja multsikihiga katta, muldamine-rohimine terveks suveks unustada, sügisel aga üles võtta saak, mille suurus 30 tonni hektarilt!
Samas tunnistas teadlane, et mahepõllundusel siiski kindlaid reegleid ei ole ja sajaprotsendiliselt ei garanteeri loodus midagi. Kõik sõltub ilmast, mulla koostisest ja taimeliikidest, mis konkreetses kohas kasvavad. Kohalik potipõllumees tundis huvi, kui paksu põhukihiga tuleks tal oma tulevane kartulimaa praegu katta, et võiks järgmisel suvel muretult päikest võtta ja poleks vaja rohimisega ennast vaevata. Vastus oli, et kõik sõltub konkreetsest põllulapist ja üsna palju ka sellest, kui palju kattepõhk umbrohuseemneid sisaldab. Väga kerge on oma kartulimaa ühe suvega ka kenaks karjamaaks muuta!
Põllunduse-väetamise jutule oli Mall Hiiemäel lisada huvitavaid fakte sajanditagusest sõnnikuveost. ?Lehmasõnnik on jumalasõnast vägevam,? öelnud vanarahvas. Saime teada, et sõnnikuveotalgute kommetel oli lisaks talguliste lõbustamisele ka maagiline mõju viljaõnnele.
Raamatupidaja Margus Mäekala väikeettevõtjaile suunatud jutt haakus üsna alguses kohaliku väga valusa probleemiga. Kohalikel liinidel reisijaid vedavad eraettevõtjatest bussijuhid peavad oma ameti aasta lõpus maha panema. Kui seadustega ette nähtud klauslid kõik punktipealt täidetud ei ole, lõpetatakse leping ära ja mehed jäävad tööta. Ilmselge, et kohalikele tublidele meestele peaks appi tulema Tabivere vallavalitsus.
Selle jutu peale oli Mall Hiiemäel sõna sekka öelda rändkaupmeeste ehk harjuskite kohta, sest mis nemadki rahvaluuleteadlase sõnul muud olid kui meie praeguses mõistes FIEd. Paljudele oli üllatuseks, et ametinimetus harjusk on tulnud sellest, et pudukaupa ja riidekraami müüvad kaupmehed talumeestelt seaharjaseid kokku ostsid.
Prahist säästlikult lahti!
Et tuleval aastal prügimajanduses riiklikul tasandil suuri muudatusi oodata on, on mingil määral juba kõigile teada. Mis täpselt muutuma hakkab ja milleks prügi sorteerimine vajalik on, selgitas OÜ Tabivere Kommunaal juhataja Rannar Raantse. Ta tunnistas ka, et uue aasta 1. jaanuarist ei muutu kindlasti veel midagi ja ilmselt saadakse ümberkorraldustega toime alles kevadeks. Kommunaalteenustega tegelev noor mees lõpetas aga ise üsna hiljuti Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna. Seetõttu oli temalgi prügimajanduse ajaloost üht-teist huvitavat lisada. Et sajandeid tagasi oli komme käimlatesse ka katkisi nõusid ja muudki majapidamises mittevajalikku visata, tuleb praegu arheoloogilistel väljakaevamistel nende asutuste põhjakihtidest välja väga huvitavaid leide. Tartu kesklinnas on väljakaevamistel leitud vanade ja hinnaliste nõude kilde, isegi Veneetsia päritolu klaasi.
Mall Hiiemäe tuletas aga rahvale meelde, et meie esivanemad ei tootnud kaugeltki nii palju prahti kui meie praegu, samuti osati ülearuse kraamiga säästlikumalt ümber käia. Vanast vikatist said uisud, rebenenud voodilinast õmmeldi rätik, mille sisse sai näiteks külla minnes koogi siduda. Rääkimata sellest, et toidujäägid läksid viimseni koduloomadele.
Selles aga, et looduse reostamine ja veekogude solkimine suur patt on, oldi veendunud juba iidsetel aegadel. Näiteks tõi rahvaluuleteadlane muistendi, kus järv sellepärast teise kohta rändab, et üks ema seal lapsemähkmeid pesi.
Nii ? ühises vestlusringis, naeru ja vigurijuttudega kahasse said läbi arutatud tõsisedki küsimused.
Esines Tabivere segarahvatantsurühm ja loomulikult said kapellimuusika saatel tantsu lüüa kõik peolised. Ja seda võimalust kasutati hoo ja hoolega.
KAIE NÕLVAK
