On juhtunud midagi kohutavat. Tavaline koolipäev, tavaline inimene, tavaline õpilane, tavaline koolitund. Ja lihtsalt, nii möödaminnes püstol, lask … lihtsalt inimene sureb ja elu läheb edasi … sinul, minul, teistel. Kinnitame, et meil on kõik turvaline. On siis või? Mina ei tunne, ei saa tunda end turvaliselt.
Peab jõudma kõigega tegelda
Olen väikeses koolis õpetaja, klassijuhataja, sotsiaalpedagoog. Pean olema olemas, olema rahulik, turvaisik, kuulama, jälgima, tegema koostööd lastekaitsega, lastevanematega, arstidega, muude spetsialistidega, tegema töökavad, ainekavad, aruanded, iseloomustused, tunnikavad, läbi viima ühes tunnis mitme erineva tasemega õpetust (huvitavalt, kaasahaaravalt, olema täis üllatusi), toime tulema õpilase eripäradest tulenevate probleemidega, vastutama tulemuste eest, korraldama koosolekuid, arenguvestlusi, ja ikka aruanded, ümarlauad ja veel palju muud. Tegema kõike südame ja hingega, sest minu meelest muidu pole asjal üldse mõtet. On’s see vale?
Aga kui ühel hetkel enam ei jaksa? No ilmselt tuleb siis lihtsalt lavalt lahkuda, asendamatuid ju pole.
Miks aga peaks üks inimene kõike jõudma?
Eelpool kirjeldatu on igapäevane elu, eesmärgiga aidata ellu inimesi, kes tuleksid edaspidi endaga toime. Sellises olukorras on omavalitsusel vaja tagada oma inimestele nende individuaalsusest lähtuv haridus. Seadused, mis ütlevad, et omavalitsus peab tagama kõikidele lastele võimaluse omandada põhiharidus (paragrahv 39, 41 EV lastekaitse seadus). On ka lapsi, kes vajavad enda kõrvale tugiisikut, üks ühele õpetajat jne, aga selleks ei ole omavalitsustel võimalusi, ei ole rahalisi vahendeid, et maksta neile väärilist palka.
Uus rakuke hakkab kontrollima
</p>
“Küll aga on plaanis 5,8 miljoni euro eest sotsiaalameti juurde luua riiklik ametnike rakuke, kes hakkavad kontrollima kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajaid.”
(http://www.pealinn.ee/uudised/uus-lastekaitseseadus-voib-vaesed-pered-lastest-ilma-jatta-n24418).
Selle asemel, et toetada erivajadustega laste peresid, anda vanematele võimalus puhata, saada teadmisi, oskusi toimetulekuks, võtame tööle inimesi, kes hakkavad kontrollima!
Tulge mõistusele! Tulge koolidesse, omavalitsustesse! Vaadake, kuulake ise, keda on vaja, mida on vaja! Raha tuleb paigutada sinna, kus see kasu toob, mõeldes ehk ka tulevikule. “Lapsed on meie tulevik” – see tundub lausa mõnitava loosungina. Tegelikkuses ei tehta selle jaoks hetkel küll midagi! Kui ühiskonnas sünnib nii suur hulk erivajadusega inimesi, siis tuleb leida praegu ja kohe võimalused ja inimesed, kes neid õpetavad edaspidi ise endaga toime tulema, viima elu edasi, hoidma loodut jne (Lapse kohustused ühiskonna ees, paragrahv 19, EV lastekaitse seadus).
Spetsialistidest on suur puudus
Ja see ei saa toimuda ülejala, teiste kõrvalt. See vajab erilist ja väga järjepidevat tööd. Ning inimesed, kes tegelevad nende lastega või täiskasvanutega, võiksid ka ellu jääda, suuta oma elu nautida ja rõõmuga oma tööd teha.
Meil on olemas Rajaleidaja keskused, on olemas psühholooge, psühhiaatrid. Aga nemadki suudavad tegelda vaid tule kustutamisega, kui sedagi, sest ka seal on spetsialistidest puudus suur.
Eelnevast ettepanek: võiks suunata vabad rahavood, st kontrollidele ette nähtud summad ja võib-olla kusagil veel olev raha inimestele, kes on võimelised ja tahavad õpetada, olla tugiisikuks, teha tõeliselt igapäevatööd, olles abivajaja kõrval. Mitte käia ja vaadelda last kaks korda aastas ja siis langetada tema edasist elukäiku puudutav professionaalne otsus.
Võib-olla näeme ja kuuleme siis enne, kui kõlab otsustav lask?
i
EDE PAJU, õpetaja ja sotsiaalpedagoog
