Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna praeguse esinaise Ülle Vohla kinnitusel on Aive Soolep elav ajalugu, sest ta on organisatsiooni taasasutamiskoosolekul 28. oktoobril 1992 osalenutest ainus, kes täna veel Jõgeva ringkonnas tegutseb.
“Samal koosolekul valiti Aive ka Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna esimeseks esinaiseks ja mõned aastad hiljem, seoses elukohavahetusega, sai temast Lõuna piirkonna ringkonnavanem, tollase nimetusega instruktor, mis tähendas palgalist ametikohta,? selgitab Vohla.
Aive Soolep ise mäletab seda aega nii: “Eesti riigi taasloomine tundus mulle nii huvitav ja ma ei kõhelnud Kaitseliitu astumast, kuigi paljud inimesed kartsid tookord sinna astuda. Ei juletud tulla, sest paljudes peredes oli halbu mälestusi sellest, kuidas sugulased kunagi Kaitseliitu kuulumise eest Siberisse saadeti,? räägib Aive.
Ühe riigikorra üleminek teiseks oli noore naise ellu tulnud valutult. Aive oli oma esimese lapsega kodus, kui Eesti Vabariik välja kuulutati, ja seetõttu oli üleminek tema jaoks sujuv. “Ma ei pidanud oma maailmapilti ümber hindama. Minus lihtsalt tekkis patriotism, mida mul varem ei olnud. Kui ma enne tegutsesin käsu peale, siis nüüd hakkas mind kõik ühiskonnas toimuv tõepoolest huvitama ja ma pole seda sammu kunagi kahetsenud,? meenutab Aive.
Erakordselt kohusetundlik
“Ma astusin Naiskodukaitsesse, sest see tundus loomulik ja õige,? kinnitab Aive, kes on oma sõnul elus alati kõik oma valikud ise teinud ja vanemad pole teda kunagi millekski sundinud.
Aive Soolepp on 100% selline naine, kes lükkab ümber arvamuse, nagu kuuluksid Naiskodukaitsesse need, kellel elus midagi muud targemat teha ei ole. Aive on hoolitsetud välimusega miniatuurne ja klassikaliselt ilus naine. Raske on teda kujutleda abipolitseinikuna kurikaelu püüdmas, langevarjuga hüppamas või püssi laskmas ? ometi just seda ta teeb.
Sõprade hulgas aga räägitakse Aive erakordsest kohusetundest lausa legende. Näiteks sai aprillirahutuste aegu Aivest seetõttu ka abipolitseinik. “Minuni tuli info, et inimesi oleks appi vaja, ja loomulikult ma läksin, panin ennast ka kirja. Me vaatasime koos 10-aastase pojaga telekat, sest see oli ju elav ajalugu ja ma tahtsin, et see ka lapsele meelde jääks. Kui ütlesin talle, et emme läheb appi, ei olnud poeg sellega nõus,? jutustab Aive. Sisimas oli ta isegi hirmul ja lugu lõppeski nii, et ei läinudki enam abi vaja, kuid tema oli ikkagi käitunud oma tõekspidamiste järgi.
Naiskodukaitse on rahvaorganisatsioon
Aive kinnitusel ei saa paljud inimesed tema motivatsioonist õieti aru. “Need tuttavad, kes ise ei kuulu meie organisatsiooni, mind ei mõista, kuid ega nad enam midagi ka kommenteeri. Enne ütlesid, et olen segane, aga nüüd on loobunud,? selgitab Aive, tehes seda ilma mingisuguse kõrvaltoonita, aktsepteerides kõikide arvamusi. Tema meelest on aga organisatsiooni kuulumine eluliselt tähtis, sest seal saab omandada nii palju olulisi ja vajalikke oskusi.
“Näiteks meditsiiniabi! Keegi pole õnneks küll uppunud, aga suvel vee ääres olles olen ma alati valvel, ei oskagi enam ise puhata, kui näen, et noored hullavad. Olen kogu aeg valmis vajadusel appi minema.
Või näiteks eksib igal suvel metsa ära seenelisi ja marjulisi. Kui nad oleksid vastava kursuse läbinud, siis nad ei eksiks ja teaksid, kuidas metsas ja looduses käituda,? mõtiskleb Aive.
Tema meelest pole Kaitseliit ja Naiskodukaitse praeguses Eestis piisavalt populaarsed, sest üldiselt ei teata nendest midagi.
“Kui inimestelt küsida, siis selgub, et nad ei tea midagi! Kui ma mõnele niisugusele räägin, kes tundub huvitatud olevat, siis ma saan teada, et nad polegi varem midagi kuulnud! Info justkui ei levi,? muretseb Aive Soolep, kelle meelest tuleb selleks, et rahvas üldse Naiskodukaitsest midagi kuuleks, läheneda igale inimesele individuaalselt.
“Naiskodukaitse on ikkagi rahvaorganisatsioon. See pole nii, et naised tulevad kokku ja ainult lasevad püssi. Naised ei pea Kaitseliitu kartma! Naiskodukaitses maksab eelkõige vaba tahe. Keegi ei pea püssi laskma ega käsku täitma, kui ei taha. Võib, aga ei pea. Naistele on sotsiaalne pool palju olulisem, me püüame isamaalist poolt kasvatada, et see taastuks nii, nagu kunagi ta oli. Ka praegu on auasi, et kõik oskavad peast Eesti hümni ja Lipulaulu laulda, neid ei lasta kunagi lindilt,? selgitab Aive Soolep.
Tuletoomine oli füüsiliselt raske
Tänavu autasustati Aive Sooleppa Liiliaristi 3. klassi teenetemärgiga, mis on Jõgeva ringkonnas ainult temale antud. Aive oli ka tänavune võidutule tooja. Tema kandidatuuri esitanud ringkonnavanem Ülle Vohla põhjendab oma valikut järgnevalt: “Aive on tingimusteta positiivne ja hingega andunud organisatsiooni hüvanguks. Pärast tuletoomist oli ta aga üpris väsinud, ilmselt oli see ka füüsiliselt raske.?“Jaa, see oli tõesti väga raske! Alguses ma mõtlesin, ei mis see on, kindlasti bambusest tõrvik. Tegelikult aga oli terasest ja nii raske, eriti seepärast, et teda pidi natuke ettepoole hoidma. Korraks tundsin, et ma polegi võimeline seda tõrvikut hoidma, siis aga mõtlesin välja, et palju kergem on, kui toetada see puusa peale,? kõneleb habras blondiin. Ta on uhke, et tõi Raplast Jõgevale ikka päris ehtsa tule, kuigi oli neid, kes kahtlustasid, et tõrvik tee peal kustutati ja saabudes taas süüdati.
Aive Soolep kuulub kindlasti nende inimeste hulka, kellel on raske ?ei? ütelda. Seni pole talle veel ette tulnud ühtegi niisugust väljakutset, mille ees ta oleks tagasi kohkunud ja mida poleks vastu võtnud.?Kui minu abi vaja läheb ja mul on aega ja kuidagi ikkagi võimalik on, siis ma aitan,? võtab ta olukorra lihtsate sõnadega kokku. Aive tunnistab, et tal on peaaegu sada huvi. Peale juuksuritöö ja Naiskodukaitse kasvatab ta last, käib trennis, kütab kortermajas katelt, on muu hulgas ka korteriühistu esimees ning tagatipuks töötab veel Vaimastvere õpilaskodus poole kohaga öökasvatajana.
Lisaaega oleks vajaAivel on kaks last. 18 ? aastane tütar Sigrid viibib praegu vahetusõpilasena Ladina-Ameerikas ja 10-aastane poeg Sten on tubli peotantsija.Vahepeal töötas Aive ka Tartus Naiskodukaitse Lõunapiirkonna staabis.
“Siis olid töö ja hobi koos, see oli mõnes mõttes ideaalne variant. Kuid vabatahtlikud said ju tulla vaid pärast tööd ja nädalavahetusel. Nii oli mu esimene laps peaaegu kogu aeg vanaema juures. Ma ei pidanud seda päris õigeks ja otsustasin teise ise üles kasvatada,? meenutab Aive.
Kuigi palk staabis oli Aive sõnul normaalne, lahkus ta sealt last ootama jäädes ja otsustas olla teise lapsega korralik, st mitte enam kogu aeg mööda metsa joosta.
Sellist tunnet pole Aivel senini veel kunagi elus ette tulnud, et ei viitsi. Mõnikord on aga lihtsalt väsimus nii suur, et vaim küll tahab, aga keha ei tule järele.
“Siis pean ennast uksest välja lükkama,? naerab ta. Kui Aive peaks mõnikord olema lausa mitmes kohas korraga, valib ta tähtsuse järjekorras, kuhu seekord minna.
“Töö on mulle tähtis ja tööga pean oma teisi tegemisi ikka kooskõlastama ja planeerima. Seetõttu saangi ma aru ka riiklikust planeerimisest,? selgitab ta.
Kohe-kohe on tulemas talvelaager ja veel palju teisi kohustusi. Ühiskondlik tegevus võtab Aivel tegelikult nii palju aega, et töö kõrvalt oleks vaja veel mingit lisaaega. Samas tunnistab naine, et ei suudaks kunagi lihtsalt niisama kodus istuda, vaid tal on vaja minna kodunt välja, n-ö silmaringi avardama.
Et rahvas ei eemalduks maast
?Muidugi on mul seoses selle pika perioodiga ? 15 aastat Naiskodukaitset ikkagi ? välja kujunenud oma nägemus. Ma tean, kuidas see organisatsioon on arenenud ja suurem osa ülesannetest on ka teoks saanud,? mõtiskleb Aive.
Kartmiseaeg on Aive sõnul nüüd möödas ja isamaalisse organisatsiooni kuuluvad igas vanuses inimesed.
“Meie organisatsioon toetab Eesti riiki ja traditsioone. On väga oluline, et noored ei läheks Eestist ära, et rahvas ei eemalduks maast, et meil oleks rohkem riigi tunnet. Rahvas ongi riik ja riik ongi rahvas. Eestimaa on sama koha peal kogu aeg, olenemata valitsusest, olenemata erakondadest,? jätkab Aive.
Kahetsusväärselt pole Jõgeva noortel eriti palju valida, millega vabal ajal tegeleda. Aive arvates oleks tore, kui nad tuleksid Kaitseliitu.
“Eks nad peaksid olema psüühiliselt terved, muidugi peab ka huvi olema, muid erinõudeid meil küll ei ole. Kaitseliit vastutab oma liikmete eest ja vajadusel ka kaitseb neid. Kui ka juhtub mingi pahandus, siis pole esimene mure mitte see, kuidas liikmest lahti saada, vaid noort inimest püütakse ikka aidata,? kinnitab Aive Soolepp.
Paljusid naisi hoiab kodukaitses just võimalus seltsielu elada, lai tutvusringkond, sageli on tuttavaid üle Eesti. Aive sõnul on väga oluline, et nii Kaitseliidul kui Naiskodukaitsel oleks rohkem liikmeid.
“Naiste pool pole sugugi nii väga sõjaline, kui ekslikult arvatakse. Kui aga pole liikmeid, pole rahvast ja pole ka, kellega organisatsiooni edasi arendada,? arvab Aive.
JAANIKA KRESSA
