7. – 11. juulini peetakse Eesti vanamuusikaelu hällis Viljandis XXIV Vanamuusika Festivali.
Kontsertidel esitatakse kaugete aegade vaimsusest inspireeritud heliteoseid, imetleda saab muusikute osavust ning avaneb võimalus tunda end taas iidse ja ammendamatu Euroopa kultuuriruumi osana.
Vooremaa küsimustele vastab Aivar Trallmann, kes on selle festivali pealik alates aastast 2005, kuid tegelenud festivaliga varemgi.
Millal toimus Viljandis esimene Vanamuusika Festival?
Tänavune festival on järjekorras 24., aga festivalitraditsioon algab aastast 1982. 1990. aastatel, kui ma olin õnnis linnaametnik, polnud linnal alati nii palju raha, et festivali vääriliselt toetada ja paar korda toimus festival üle aasta.
Nii tähistame järgmisel aastal 25. juubelit, aga aastal 2012 on meil võimalik tähistada uut juubelit — 30 aastat esimesest festivalist.
Kas Viljandi on tõesti Eesti vanamuusikaelu häll?
1977. aasta aprillis loodi Viljandi Linnakapell, mis on kõige vanem vanamuusikaansambel Eestis. Hortus Musicus on pool aastat noorem! Linnakapelli looja oli Viljandi Muusikakooli õpetaja Tõnu Sepp, kes koos direktor Kalle Tamraga 1982. aastal esimese festivali korraldas. Mõlemad mehed tänagi elus, loodan neid festivalil näha.
Mis ajast ise seda festivali mäletate?
1982. aastal olin keskkoolis ja natuke mäletan neid kontserte, mida tookord nimetati Viljandi vanamuusika päevadeks. Eelmisel aastal aga oli suvel aidas üks kontsert, kus esines üks Novosibirski ansambel ja sealt üks mees jutustas mulle loo, et ta juba 1982. aastal tahtis väga siia tulla. Et tollal levinud üle Nõukogude Liidu muusikute hulgas uudis sellest, et Eestis lammutatakse Liitu vanamuusika abil.
See muusik oli lõpuks õnnelik, et kuigi ta ei jõudnud ka möödunud aastal meie festivalile, jõudis ta vähemalt Viljandisse, paika, kust on N. Liitu lammutav vanamuusika alguse saanud.
Milline on festivalipealiku töö?
Mina hoolitsen selle eest, et asi toimib, ja vaatan, et saaks rahastatud, ütlen kunstilisele juhile, kas on või ei ole võimalik. Muide, meie festivali kunstiline juht Neeme Punder on kauem selles paadis olnud kui mina. Tema oli ka Hortus Musicuse asutajate hulgas, nii et tekivad loogilised seosed.
Kas festival on valmis või muutub aja jooksul?
Ta muutub sisemistes märksõnades ja teemades, aga on kindlad suunad, millega me alati tegeleme. Viimased 7 aastat oleme teadlikult tegelenud noorte järelkasvuga, eelmine aasta harrastasime palverännakulaadset tegevust, mis sai alguse Pauluse kirikust, läbis mitmeid Viljandi tänavaid ja jõudis Ugala lavani.
Meie tänavune teema noorte vanamuusikutega kannab pealkirja Parnass, see on suurejooneline lavastus, mis valmib festivali ajal enam kui poolesaja noore muusiku ja laulja osalusel. Toimub see pühapäeval Ugalas, lavastab Üllar Saaremäe.
Millised on festivali kontserdipaigad?
On traditsioonilised paigad nagu Pauluse ja Jaani kirik, Pärimusmuusika ait ja Ugala, aga me käime ja otsime ka uusi kohti lisaks.
Kolm aastat tagasi olime baptistikirikus, kus olid sees veel tellingud, nüüd peaksid need juba maas olema. See kirik on viljandlastele salapärane ruum, mis muutub ja mida ehitatakse. Kontserte on olnud ka leivakombinaadi varemetes, mida hakati ehitama äärelinna ja mis on nüüdseks juba killustikuks purustatud ja ära veetud.
Mis on selle aasta märksõna, millised parimad kontserdid?
Selle aasta märksõna on sümbioos. Kõik kuus kontserti on väga head, halbu meil ei olegi.
Näiteks Jaan-Eik Tulve, Vox Clamantis ja Sofia Rubina esitamas Sefardi juutide muusikat, samas bändis aga mängimas Janno Pokk oma nykelharphat, lisaks Neeme Punder flöödiga ja Ann-Liis Eller löökpillidega ning improviseeriv jazzbassimängija Taavo Remmel. See kõik ongi sümbioos, me seome erinevaid stiile.
Või 1869. aasta laulupeo korduskontsert Kaevumäel, kus esitusele tulevad kõik vanad laulud, aga oma mälestust sellest laulupeost pajatab Chalice.
XII-XVI sajandi lembe- ja joomalaule ning pidulikku õukonnamuusikat esitav prantsuse ansambel Tormis on muide oma nime võtnud Veljo Tormise järgi, sest neile meeldib tema muusika. Neist üks mees räägib ka natuke eesti keelt, sest ta oli aasta vahetusõpilane Viljandi Kultuuriakadeemias.
Meie festivali peaesineja on Egidius Kwartet, see on vokaalkvartett Hollandist, kes esineb
kuningas Charles V-le pühendatud kavaga 9. juulil Viljandi Jaani kirikus. Nad esinevad ka Tartus, Tallinnas ja Haapsalu Vanamuusikafestivalil, kuid meil on au olla nende maaletoojad. Kas Haapsalu Vanamuusikafestival on teile konkurent? Pigem sõbralik käsi, selles zhanris ei olda konkurendid, siin aidatakse üksteist. Kõik, kes Eestis vanamuusikaga tegelevad, pole konkurendid, vaid teevad koostööd ja vahetavad infot. See pole popkultuuri maaletoomine, kus käib ärategemise variant. Kui vana siis on vanamuusika, millistesse sajanditesse ta peaks mahtuma? Klassikaliselt loetakse vanamuusikaks seda, mis oli enne Bachi, kuid meie oleme esitanud ka hilisemaid töötlusi, miks mitte. Kas eraldi avamine jääb tänavu ära? Nagu ütles püha Franciskus: vaene aeg ja ihne naine. Suurt kroonide õhkulaskmist ei tule, rahvapidustust, nagu eelmisel aastal rannas oli, me ei korralda. Kes on teie publik ja kas tänavu on piletid odavamad? Festivalil käiakse mitte ainult Viljandist, vaid ikka kaugemalt ka, üle Eesti ja välismaalt. Me loodame, et valehirm läheb üle, et inimesed ei arva, et oi, ma ei saa sellest vanamuusikast aru. Piletid on eelmüügis eelmise aastaga võrreldes pisikese sammu tagasi teinud, aga kontserdipäeval mitte. Me ei saa neid päris 25 krooniga ka jagada, sest asi on ju palju enam väärt. Nende festivalidega tegelikult ei teenita, sponsoreid on raske leida, sest erasektorit selline asi ei paelu ja ühegi õllefirma käivet meie festival ei suurenda. Meil pole taustamuusikat, vaid kontserdid. Soovitan osta festivali passe, sest neid me ei topi käe külge ja neid saab peres teistele edasi anda. iii JAANIKA KRESSA
