Küllap on enamikule meist sööbinud mällu mälestused esimesest palgatööst ja sellest, kui meeliülendav oli hoida käes päris oma raha ning kuidas maitses selle eest ostetud jäätis. Ilma tööta lapsepõlvesuvesid ei kujutanud 30-40 aastat tagasi ette. Kes rassis peedipõllul, kes pesi nõusid, kes aitas posti laiali vedada, kes korjas marju.
Nagu tuhanded teised, nii sain ka mina oma esimese tõsise töökogemuse kõblast käes hoides. Aga palju mehisem ja ka tulusam oli 14-15aastasena rohujahuveskis varahommikust hilisõhtuni tööd murda. Ja tööle ei mindud ainult palga pärast, see oli ka omamoodi auasi.
Omateenitud rahal on teine mekk
Põhiolemuselt ei ole lapsed ja noored muutunud. Ka nutiajastul tahab valdav osa neist koolivaheaegadel taskuraha teenida, samuti ennast proovile panna, midagi oma käte ja peaga korda saata. Mingil hetkel saadakse aru, et eurod ei tule seina seest. Ja kindlasti ei ole ka tänastele noortele võõras tunne, et omateenitud rahal on teine mekk. Arvestatav hulk neist on saanud täisikka jõudes väärt kogemuse.
Pahatihti aga kõigile soovijatele paslikke töökohti ei leidu. Alaealiste palkamist on takistanud ka päris ranged reeglid ja bürokraatlikud tõkked, seda ka hooajatööde puhul. Pole ka ime, sest Eestis kehtiv kord oli senini karmim Euroopa Liidu omast. Õige pea enam nii väita ei saa. Nimelt kinnitas riigikogu 12. aprillil töölepinguseaduse muudatused, mis lihtsustavad juba saabuvast suvest alates koolilaste tööle võtmist ja motiveerivad ka tööandjaid.
Uued sätted lubavad noortel juba sel suvel teha varasemast pikemaid tööpäevi. Näiteks tohivad 13-14aastased ja vanemad koolikohustuslikud lapsed teha juba sel suvel päeval kuni 7 tundi päevas ja nädalas kuni 35 tundi tööd. Praegu veel kehtiv õigus piirab neil töötamist nelja tunniga päevas ja 20 tunniga nädalas. Et lapsed saaksid piisavalt puhata, ei tohi nad tööl käia rohkem kui pool vaheajast. 7-12aastased saavad vaheajal endiselt töötada kolm tundi päevas ja 15 tundi nädalas. 15-17aastased noored, kes ei ole kohustatud koolis käima, võivad sarnaselt täiskasvanutega töötada kuni kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Senini olid neile seatud ajalised piirangud.
Töötamine ei tohi mõjuda pärssivalt haridusteele
Olgu kohe öeldud, et muudetud seadus arvestab kõigiti lastekaitse põhimõtete ja tervisekaitse nõuetega. Edasi jääb kehtima töökeskkonna ohutegurite loetelu ja nimekiri lastele keelatud töödest. Ka ei tohi töötamine mõjuda pärssivalt noorte haridusteele.
Igati väärib toetust tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski algatus muuta noorte palkamine tööandjate jaoks veelgi atraktiivsemaks. Minister on kooskõlastamas ettepanekut, mille alusel hakkaks riik maksma ettevõtjatele toetust 13-16aastaste koolivaheajal tööle värbamise eest. Seda on plaanis teha tagasiulatuvalt töötukassa kaudu ning toetuse suuruseks saab olema 30 protsenti alaealise brutopalgast. Tingimuseks on, et tööandja peab olema maksnud aasta jooksul ühele või mitmele alaealisele vähemalt 1000 eurot brutopalka. Uus kord jõustub samuti lähikuudel, mis tähendab, et tänavuse aasta “suvetööde” eest on ettevõtjatel õigus küsida toetust järgmise aasta algul.
Mitteaktiivsetele noortele oma tugisüsteem
Varases eas saadud töökogemus annab noortele hea stardiplatvormi tulevaseks eluks. Töötamine õpetab otsustavust ja iseseisvust ning arendab sotsiaalseid oskusi ja läbilöögivõmet. Ja mis seal salata ‒ motiveerib ka rohkem õppima ja edasi püüdlema. Nii näiteks töötas minu tütar läinud suvel kuu aega firmas, mis toodab saepurubriketti. Töö oli raske ja tasu hea, aga tütar lubas mulle palgapäeval noorusliku hooga: oi, kuidas ma nüüd õpin, sest ma tean väga täpselt, et ei taha edaspidi nii karmi tööd teha.
Alaealiste töötamise soosimise kõrval tahab riik ulatada päästerõnga neile 16-26aastastele noortele, kes ei tööta, ei õpi ega kasvata kodus last. Eestis on tuhandeid taolisi noori, keda on kutsutud ka kadunud ja nähtamatuks sugupõlveks. On mitmeid põhjusi, miks osa noori kas ei oska ja vahel ka ei taha endaga midagi peale hakata. Sageli on n-ö ripakile jäämise taga pooleli jäänud haridustee, perekonna toe puudumise ja majanduslik kitsikus koos madala enesehinnanguga. Aga üha enam on meil vati sees kasvanud ja ülehoolitsetud noori, kes ei vaevugi pingutama ega tööle minema. Mugavam on kodus konutada, oodata emalt-isalt armuande ning väita, et 1000 eurost väiksem palk on orjade jaoks. Mitteaktiivsete noorte seas on arvukalt ka neid, kellel on kõrgkooli diplom taskus. Kui tööotsinguil tulevad tagasilöögid, siis kaob ka enesekindlus ja nii jäädaksegi pahatihti toaseinte vahele või kavandatakse Eestist lahkumist.
Et selliste noorte tulevik ei oleks tume, tahab valitsus kutsuda ellu mitteaktiivsetele noortele mõeldud tugisüsteemi. Koostöös omavalitsustega ja valmiva IT-lahenduse toel on kavas nn riskinoored üles leida, arvestada iga noore isikupäraga ja juhatada ta just talle sobiliku riikliku teenuseni, ennekõike tööotsimis- ja koolitusvõimalusteni. 2018. ja 2019. aastal rakenduva süsteemi keskseks eesmärgiks on vähendada oluliselt mittetöötavate ja -õppivate noorte arvu. Noored vajavad abi, aga neile tuleb ulatada õng, mitte kala. Aitame oma noori, aitame nad tööelu ree peale.
KALVI KÕVA, riigikogu SDE fraktsiooni esimees
