Mahepõllumajandus on jätkusuutlik, sest siin kasutatakse optimaalset aineringlust, taastuvaid ressursse, hoitakse, suurendatakse ja kasutatakse ära bioloogilist mitmekesisust ning leitakse selleks teadmistepõhiseid innovatiivseid meetodeid.
Pikemas perspektiivis on vaid mahepõllumajandus võimalik toidutootmise viis.
Panustades praegu mahepõllundusele, hoiab põllumees inimese ja keskkonna tervist, säilitades eluks kõlbuliku keskkonna tulevastele põlvedele.
Intensiivpõllumajanduse sisendeid juurde ei tule – fosforit jätkub hinnanguliselt 60-130 aastaks, lämmastikväetisi toodetakse taastumatutest allikatest. Koos fossiilsete kütuste lõppemisega lõpevad ka need.
Teemaks autoriteetsetel foorumitel
Kõneldes mahetootmise kasulikkusest looduskeskkonnale, keskendutakse tihti sellele, et keskkonda ja lõpp-produkti toiduainetena ei koormata keskkonnamürkidega, mis looduses kumuleeruvad, putukaid ja loomi hävitavad ning meid endid kahjustavad.
Sellestki kõneldakse, et intensiivpõllumajandus toob endaga kaasa mullastruktuuri kahjustumise, millega kaasneb väga tugev veekogude reostus ning eutrofeerumine. Mahepõllumajanduse meetodid säilitavad nii mulla struktuuri kui viljakuse ning võimaldavad toitu kasvatada looduslikus aineringis — tasakaalustatud taime- ja loomakasvatuse ning sõnniku- ja jäätmemajanduse kombinatsioonis.
Intensiivpõllumajanduse sisendite lõplikkusest räägivad maailma teadlased autoriteetsetel konverentsidel, see on strateegilise toidujulgeoleku teema. Sellepärast maaelu visioonikonverentsi korraldamegi, et neist probleemidest kõnelda.
Enam kui 20-protsendise P2O5 sisaldusega fosforivarusid (tegelikke ja võimalikke) hinnatakse maailmas praegu olevat 30-40 miljardit.
Rahvusvahelise Väetisetootjate Assotsiatsiooni 2007. aasta prognoosi järgi kaevandatakse 2011. aastal 215,7 miljonit tonni fosforit aastas.
Kui sama tempo jätkub, saavad need ressursid otsa 139 aastaga. Täielikku lõppemist ennetab siiski fosforimaagi hinna tõus. Samad allikad ennustavad maagi kvaliteedi jätkuvat langust (madalam fosfori ja kõrgem kaadmiumi jm kahjulike ainete sisaldus). Lisaks on oluline geopoliitiline aspekt — peaaegu kogu fosforimaak on vaid kolme riigi käes (Maroko, Hiina ja USA). Viimased kaks piiravad järjest eksporti, et tagada sisetootmise jätkusuutlikkus. USA varude lõppemist ennustatakse 30 aasta pärast.
Väetiste hinnad kerkivad
See pole aga kõik, senised märgid näitavad fosforinõudluse pidevat kasvu maailmas. FAOSTATi andmetel tõusis fosforväetiste tarbimine aastatel 1961-2002 kolmekordselt, samas kui hind farmerile tõusis üle 150 korra (FAOSTAT 2009). Samasuunalist tendentsi hindavad eksperdid ka tulevikuks – kuni kahekordset tarbimise tõusu aastaks 2050 ennustab Steen. Seega võime pakkuda mineraalse fosfori kaevandamise kestuseks eelmainitud 60-130 aastat, olenevalt inimkonna suutlikkusest vähendada tarbimist. Väetiste hinnad tõusevad siiski kõigi eelduste kohaselt juba 15-20 aasta pärast üle mõistlikkuse piiride.
Mida vähem on fosforit maagis, seda kallimaks läheb kaevandamine. Ja kui väetise omahind tõuseb teatud tasemele, pole seda enam mõtet kasutada. Osa fosforit võib jäädagi kasutamata, sest kättesaamise kulud lähevad liiga kõrgeks.
Kaadmiumisisaldus fosforimaagis on kõrge Maroko ja Togo varudes, mis on maailma suurimad. Madalama kaadmiumisisaldusega varud Floridas on juba otsakorral ja seega keskmine kaadmiumisisaldus maailma väetistes järjest tõuseb.
Kaadmium tekitab palju terviseprobleeme, sh neerupuudulikust. Keskkonnategurite ja kasvajate seos on toodud välja sotsiaalministeeriumi koostatud riiklikus vähistrateegias, kus seostatakse kaadmiumi kopsu- ning eesnäärmekasvajatega.
Fosforitipp saabub 30 aasta pärast
Lämmastikväetisi toodetakse naftast — koos fossiilsete kütuste lõppemisega lõpevad ka need.
Lämmastikväetiste tootmine on ülimalt energiamahukas ja saastav. 1 kg lämmastikväetise tootmiseks kulub 1 liiter naftat ning eraldub 2,38 kg CO2. Keskmises Inglise farmis antakse nisutaimedele hektari kohta 200 kg lämmastikväetisi. Nii kulub 100 hektaril nisu kasvatamiseks 20 000 kg naftat ning õhku paisatakse 47 600 kg CO2.
Analoogiliselt naftatipule (hetk, kust alates on üle poole varudest tarbitud) räägitakse fosforitipust, mille saabumist ennustatakse 30 aasta pärast. Fosforitipu ja naftatipu vahe on selles, et kui naftast energia tootmist saab asendada energia tootmisega teistest allikatest, siis toidu tootmiseks vajalikku fosforit asendada ei saa ja seda pole ka võimalik keemiliselt sünteesida.
Mitmes riigis on hakatud fosforinappuse probleemi lahendama, tootes loomsete jäätmete ümbertöötlemistehase saadustest väetisi.
Mahekatsetes on uuritud lihaluujahu väetusomadusi palju ja sellega saadud saagid on keskmiselt 80-100 protsenti mineraalse väetisega saadud saakidest. Eriti hea on efekt rohumaadel. Lisaks on tõestamist leidnud väiksem toitainete leostumine ja pikaajaline fosforimõju. Viimane on leitud kestvat kuni viis aastat ja sobib seega ideaalselt kasutamiseks üks kord külvikorras.
Väike-Maarjast saadud tooret tuleks rohkem kasutada
Lihaluujahu kasutatakse väetisena järjest enam Soomes, Rootsis, Norras ja Saksamaal. Ka Eestis tasuks mõelda toitaineringe sulgemise suunas ja Väike-Maarja tehase loomsete jäätmete asjalikumalt kasutamisele. Soomes toodetav väetis (vt www.elosato.fi) on end tõestanud odava ja efektiivse väetisena, mida kasutavad ka tavatootjad, vähesel määral on seda juba ka Eesti põllumeesteni jõudnud.
Üks strateegilise toidujulgeolekuga haakuv teema on omamaine valguturvalisus. Euroopa Liidu tasemel on sellest juttu olnud ja on tehtud ettepanek toetada rohkem valgurikaste taimede (uba, hernes, lupiin) kasvatamist, et vähendada sõltuvust imporditavast sojast. Asjaolu, et see komisjoni dokument veel seaduse jõudu pole saanud, on tõenäoliselt seoses Euroopa Liitu imporditava sojaga, mis on suures osas geneetiliselt muundatud ja kus hinna sisse on arvestamata jäänud tootval maal põhjustatud olulised keskkonnamõjud.
Mahepõllumajandus saaks kenasti hakkama ka ilma toetusteta, kui ühiskonnas oleks tagatud õiglane vastutussüsteem. Praegu saab intensiivtootja kõrge saagi, kuid seda teiste maksumaksjate ja meie tulevaste põlvede arvelt. Kui kõik keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud oleksid arvesse võetud, oleks tavatoode mahetootest oluliselt kallim. Praegu maksab tavatoote ostja kolmekordse hinna: toote hind, teist samapalju maksudena tootja toetamiseks ja kolmas osa kulub kahjulike mõjude kõrvaldamiseks, mida tavatootmine endaga kaasa toob, näiteks vee puhastamine ja bioloogilisele mitmekesisusele tehtud kahju (tolmeldajad!).
i
RUTH TAMMEORG, EER mahetoidu töörühma liige
