Alates 1. juulist ei pea kaupmehed enam kaupadel kroonihindu näitama. Kui lõpeb kohustus näidata kõrvuti hindu nii kroonides kui eurodes, võib kaupmeestel tekkida kiusatus ümardada seni kroonihindadel põhinenud veidrad eurohinnad lähema kümne või viiekümne sendini. See võib mõnel pool kaasa tuua varjatud hinnatõusu. Loodan siiski, et enamik kauplejaid peab kinni ausa hinnastamise kokkuleppest ja ei hakka nüüd hindu tarbijale kahjulikus suunas “mugavamaks” ümardama. Panen siiski tarbijatele südamele, et lähema paari kuu jooksul võiks oma rahakoti huvides hindade suhtes tähelepanelikum olla.
Ehkki seadus selleks enam ei kohusta, on paljud kaupmehed teatanud valmisolekust näidata hindu kroonides aasta lõpuni, mis ühest küljest aitab inimestel toodete-teenuste maksumust paremini mõista, teisalt aga lükkab edasi eurorahaga harjumist.
Aeglasemad kohanejad eelistaksid näha hindu mõlemas vääringus kauem. Seda näitab ka teiste riikide, näiteks Slovakkia kogemus. Eesti puhul räägib ka keeruline vahetuskurss selle kasuks, et inimesed vajavad kohanemisel ehk kauem aega ja abi. Kevadel teabekeskuse läbi viidud uuring näitas, et just mõlemas vääringus hindade kuvamist peeti kõige kasulikumaks abimeheks, väga paljud rehkendasid eurosid ka kalkulaatoriga või muu abivahendiga kroonidesse ümber. Paraku suutis eurode väärtusi kroonides meelde jätta vaid väga väike osa inimestest — iga kümnes.
Muidugi, kui kroonihinnad endiselt silme ees, lükkub paratamatult edasi ka lõplik uue rahaga kohanemine. Ehkki see võib veel keerukas tunduda, peaksid inimesed siiski püüdma mõelda eurodes. Teabekeskuse kevadise uuringu kohaselt olid inimesed, kes eurohindu pidevalt krooni ümber ei rehkenda, oluliselt sagedamini uue vääringuga kohanenud. Et vältida ostude tegemisel liigset ajakulu ja tajuda hindade erinevust, oleks aeg tasahaaval loobuda kroonidesse ümber arvutamisest, vähemalt väiksemate ostude puhul. Suuremate ostude, näiteks tehnika või kinnisvara puhul on täna veel kindlasti loomulik, et tehingu väärtuse täpsemaks mõistmiseks arvutatakse see vanasse rahvusvaluutasse ümber. Nii on see seni ka mitmetes vanemates euroriikides. Igapäevasest ümberrehkendamisest loobunud tajuvad lihtsamini, kui suur on vahe 90-sendisse või 1-eurose hinna puhul ning oskavad märgata hinnatõusu ka seal, kus nüüdsest enam kaht hinda ei kuvata.
Panen tarbijatele südamele, et lisaks eurohindadega kohanemisele peame hakkama mõistma ka euromüntide väärtust. Meie uuringu kohaselt on inimestel raske harjuda tõsiasjaga, et metallraha on nüüd palju väärtuslikum kui varem ning seega kiputakse münte ning ka hindu müntides alahindama.
Et oma rahakotis paremini orienteeruda, tuleks pere eelarve koostada eurodes ning seada endale näiteks päevased või nädalased kululimiidid, mida ületada ei tohi, et kuu lõpuni kenasti toime tulla. Nii harjume oma pere iseloomuliku toidukorvi hinnavahemikuga ning ka sellega, kui palju võime kulutada olmekaupadele, kui tihti saame käia kontserdil või väljas söömas. Kevadise uuringu kohaselt olid endale eurodes kululimiidi seadnud umbkaudu 10 protsenti eestimaalastest. Euro kasutuselevõtu järel hakkas harvemini poes käima ja kulude üle arvestust pidama umbes 15 protsenti inimestest. Kaardiga maksmine kasvas varakamate inimeste seas, odavama kauba otsimine, kuluarvestuse pidamine ja limiidi seadmine puudutasid enam aga inimesi, kelle pere sissetulek on alla 766 euro ehk 12 000 krooni.
i
PIRET SUITSU, Swedbank’i eraisikute rahaasjade teabekeskuse juht
