Kolmkümmend neli aastat tagasi Jõgeva keskkooli lõpetanud tunnustatud ajakirjanik Ainar Ruussaar ütleb, et pole tähtis, millises kohas sa elad või millises koolis õpid.
“Oluline on see, et mida teed, tee hästi. Siis läheb ka tõkkepuu sinu ees lahti.”
Hetkel Eesti Rahvusringhäälingus ajakirjanikuna töötav Ruussaar püüab jõudumööda koordineerida ka ERR-i venekeelsete toimetuste tööd.
Olete staažikas ajakirjanik. Kas tahtsite selleks saada juba noorena?
“See on naljakas lugu. Lapsena tahtsin saada arheoloogiks, käisin mööda kindlusevaremeid ja urgitsesin noaotsaga pinnast. Siis, kaheksandas klassis, aastal 1981 vaatasin Jõgeva kinos filmi “Salvador” (režissöör Oliver Stone – MK). See rääkis ühest põhjakäinud USA ajakirjanikust, kes püüdis ennast oma enda raha eest teostada Salvadori kodusõjast reportaaže tehes. Olen hiljem ka seda filmi vaadanud, igaks juhuks, et kas mu teismelise mälestused mind ei peta. Üsna nõme film. Aga see film andis mulle tookord tõuke, et ma tahan saada ajakirjanikuks. Sain. Ja minu tööelus on olnud vähemalt samu karme seiku nagu selles lavastuses. Olen töötanud Usbekistanis, Balkanil, Venemaal, Ukrainas, Moldovas, Afganistanis, Aserbaidžaanis, Armeenias…”
Olete sündinud Tartus, aga lapsena elasite Jõgeval. Kes olid Teie vanemad?
“Ema oli arst. Isa on hariduselt jurist ja töötas mitmetes asutustes, muuhulgas ka Jõgeva rajooni täitevkomitee esimehena. Tänases mõistes siis nõukaaegne maavanem.”
Kus Te Jõgeval elasite?
“Elasin n-ö KEK-i linnaosas (paneelmajade linnaosa Tartu maantee lähedal – MK), Pae tänaval. Mälus on meeles, et oli ka Telliskivi tänav. Varem elasime Sakkarti tänaval, leivakombinaadi ja raudteejaama lähedal, kuid mul pole õrna aimugi, mis selle tänava nimi praegu on (Puiestee – MK). Aga kõige tähtsam mängukoht oli kruusaauk.”
Poistega pättust tegite?
“Iga poiss teeb pättust, aga kes kõike enam mäletab. Varastasime pinginaabriga keemiaklassi kinnisest tagatoast naatriumi, tegime veepomme ja panime naatriumitükikesi sinna sisse. Keemiaõps ise näitas katset, kuidas pehme metall naatrium veega kokku saades plahvatab. Tegime siis varastatud naatriumist paberist veepomme ja viskasime neid kevadel kooliümbruses jalutavate tüdrukute pihta. Idioodid!
Ja piinlik lugu mootorrattaga. Sõita Yawa 250ga koolimaja siseruumidesse on kriminaalkuritegu, arvan nüüd. Siis, 16aastasena, olin enda arvates äge tegija.”
Mulle meenub, et kui olid valitsusjuhi Juri Andropovi matused, vist 13. veebruaril 1984, oli imeilus selge külm ilm. Ja vist külma tõttu oli kruusaaugus vähe lapsi kelgutamas. Igatahes ühel hetkel kukkusid mingites asutustes tsiviilkaitsesireenid üürgama, mis tähendas, et Andropov on hauda lastud. Oli nii?
“Andropovi matust ma kohe üldse ei mäleta. Mäletan seda, kui Brežnev (Leonid Brežnev, Nõukogude Liidu juht alates 1964 kuni surmani – MK) suri 1982. Siis oli meil hommikul autoõpetuse tund. Nooremad lugejad ei saa nüüd kohe millestki aru, aga õpetaja tuli kerge vine all klassi ja ütles: minge koju, Brežnev on surnud. Kogu klass hakkas naerma. Õpetaja solvus ja ütles: minge koju, Brežnev on surnud, ise Ameerika Häälest kuulsin. Lonkisime pinginaabriga koju, panime teleka mängima, seal näidati balletti ja siis ütles sõber, et vist ongi surnud.”
Millises koolis käisite? Kas selles vanas Stalini aegses või juba „uues”, mis nüüdseks lammutatud?
“Algkoolis käisin selles, mille ees seisis üks kahest Jõgeva Leninist. Pärast õppisin majas, mille seinal müttas tohutu rauast Kalevipoeg adraga. Mõlema koolimaja vahel oli staadion ja oli ka kooliaed.”
Vana kooli fassaad on ikka väga uhke?
“Mäletan ainult seda kooli ees seisnud Leninit. Loopisime seda lumepallidega, aga mitte poliitilistel põhjustel. Kui seal oleks seisnud Kristjan Jaak Peterson, eks me oleksime siis ka teda märklauana kasutanud.”
Milliseid huvitavaid õpetajaid mäletate?
“Ma ei saa mitte kedagi eraldi välja tuua, seda enam, et paljud nendest on lahkunud. Aga ma olen tänulik nendele õpetajatele, keda ma kooli ajal ei sallinud, sest nad olid minu arvates liiga karmid, aga kelle nõudlikkus sundis mind edasises elus vahetevahel otsuseid tegema, hambad ristis.”
Mina elasin Jõgeval 1980. aastate keskel. Mäletan, et lapsed olid väga aktiivsed. Kel vähegi annet, käis kusagil trennis või ringis, muusikakool oli väga popp. Kuidas Teiega oli?
“Elasin kohas, kus maja taga oli tenniseväljak, mis talvel muutus isade toel jäähokiväljakuks. Mingil ajal käisin ka trennis, ilmselt kergejõustikus, sest mäletan, et nuiasin vanematelt välja naglid ehk naeltega tossud. Aga see ei ole olnud minu hilisemas elus määrav.”
Tegite ju isegi kooliraadiot?
“See oli äge aeg. Jõgeva keskkoolil oli oma kooliraadio. Tegin seda koos sõbra ja pinginaabri Aleksiga, tublisid taustajõude oli teisigi. Mingil hetkel olime nii populaarne siseraadio, et võisime enne tunni lõppu “raadioruhvi” minna, et vahetunni ajal raadiosaadet teha. Kool ostis sinna päris kalli režiipuldi. Ja siis ilmusid ka “ruhvidiskod”.“
Ajalehes Punalipp Ants Paju (legendaarne poliitik ja ajakirjanik, 1979-1984 Jõgeva rajoonilehe Punalipp asetoimetaja – MK) juures ka käisite?
“Jah, ikka, Hugo Alteri juures ka, keskkooli viimastes klassides. Ants Paju aitas isegi paar minu algelist lapselikku kirjatükki sokutada ajalehte “Noorte Hääl”.”
Milline elu oli 1980. aastatel Tartus ülikoolis?
“Ikka juba sula alguses 1986. Väga huvitav. Marju Lauristin kirjutas improviseerides esimest korda žurnatudengite loengus tahvlile tähekombinatsiooni IME (Isemajandav Eesti), millest hiljem sai ajalugu. Siis oli fosforiidivastane sõda – kõik olid jube rohelised, ise noorte inimestena aru saamata, kuivõrd poliitiline see aktsioon oli. Siis oli legendaarne õllekas “Humal”, mille ukse taga püsis hommikust õhtuni järjekord. Kes meist seisaks täna restorani ukse taga 15kraadise pakasega järjekorras? Igasuguseid asju oli. Sellest on raamatuid kirjutatud ja võiks kirjutada veelgi.”
Õppejõud olid paljuski veel vana kooli inimesed, mõned isegi Pätsu-aegsed?
“Pätsu-aegseid vist ikka enam ei olnud. Aga mõned õppejõud olid erakordselt kaasaegsed ja läänemeelsed. Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Reet Kasik, paljud teisedki.”
Kes Teiega koos õppisid?
“Olin mitmel kursusel, kuna vahepeal käisin, Kalašnikov käes, sundaega teenimas. Väga paljud neist on tänased tuntud ärimehed, õppejõud ja ajakirjanikud. 80ndate lõpu Tartu oli selles mõttes huvitav linn, et alma mater ühendas filolooge ja juriste, arste ja ajaloolasi. Ma loodan, et see on siiani nii. Mis tähendab, et kui ma sirvin täna oma telefoni, siis näen seal Tartu ajast tuttavaid nimesid, kes töötavad salapolitseis, advokaadibüroos, äris, ajakirjanduses ja kus kõik veel. Ja ma tean, et neile helistades võin neid sinatada.”
Elasite ühiselamus või erakorteris?
“Elasin vanavanemate korteris. Aga ühikas veetsin vähemalt viisteist magamata ööd.”
Nalja sai?
“Ära küsi! Selliste naljade eest, mida tudengina sai tehtud, hoiataksin ma kogu inimkonda. Nagu ka EÜE, Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva eest.”
Toona olid paljud Tartu vaimud veel täiesti elus ka ja aktiivsed. Kohtusite neist mõnega?
“Matti Miliusega, (aastal 2016 surnud legendaarne kunstikoguja, näitusekuraator ja aktsioonimees – MK) kes oli kogu aeg “Püssirohukeldris”.”
- aastal sattusite kohe epitsentri lähedale, Tartu Postipoissi, mis oli vist Rahvarinde leht?
“Jah. Rein Kilk andis seda lehte mulle siiani arusaamatu skeemiga välja ja mina sattusin sinna reporteriks. See oli selline aeg, kus Rein andis mulle 200 rubla ja ütles, et mine vaata, mis seal Fergana orus toimub (Usbekistanis). Ma siis läksin ja ostsin piletid ja vaatasin põletatud Fergana üle.”
Kuidas toonased sündmused 30 aastat hiljem tunduvad?
“Olin ju 30 aastat noorem. Ju siis oli ka elu 30 korda põnevam. Aga tegelikult olid hilised kaheksakümnendad ja varased üheksakümnendad ühiskonnas nagu 200kilomeetrise tunnikiirusega kiilasjääl suvekummidega sõitmine.”
Millised olid hilisemas elus need kõige omapärasemad kogemused ajakirjanikuna? Olite ju Sõnumilehe peatoimetaja, ETV juht jne.
“Sõjareportaažid endisest Jugoslaaviast, Mägi-Karabahhist, Tšetšeeniast, Transnistriast (Moldova), Osseetiast, Abhaasiast ja veel mõnestki paigast. Pronksiöö siinsamas meie kodus. Elasin peaaegu pool aastat Gruusias ‒ riik, mida ma tunnen ja armastan. Tohutu kultuurivahetuse kogemus, mida kahenädalaselt reisilt ei saa. BNS-i peatoimetaja aeg, mil sai palju suhelda Läti ja Leedu arvamusliidritega. Ja veel miljon muud kogemust. Ja natukene juhtimiskogemust ka Sõnumilehest, ETV-st, BNS-ist ja ERR-ist.”
Mida ütlete praegustele jõgevalastele, nii noortele kui vanadele?
“Jõgevale satun praegu harva, liiga harva. Aga minu sõnum on ühene ja lihtne. Pole tähtis, millises linnas ja millise kooli sa lõpetad. Tee seda hästi, ja tõkkepuu läheb lahti. Pole tähtis, millises linnas või külas ja millist tööd sa teed. Tee seda hästi – ja tõkkepuu läheb lahti. Pole lõppkokkuvõttes tähtis, kas sa toetad erakonda x või y. Kui sa toetad oma naabreid, oma koduümbrust ja Eestit, siis ongi kõik hästi.”
Ainar Ruussaar
Sündinud 30. oktoobril 1966 Tartus
Lõpetas 1984 Jõgeva keskkooli, 1991 Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna
Töö:
1988-1990 Tartu Postipoiss (Tartu Rahvarinde ajaleht), reporter
1990-1991 Noorte Hääl (Päevaleht), reporter
1991-1995 uudisteagentuuri Baltic News Service (BNS) toimetaja
1995-1996 Sõnumilehe peatoimetaja
1996-2003 BNSi Baltimaade ülduudiste osakonna peatoimetaja
2003-2005 Eesti Televisiooni programmidirektor
2006-2007 Eesti Televisiooni juhatuse esimees
2007 – 2014 uudisteagentuuri BNS vastutav peatoimetaja ja Eesti OÜ juhatuse esimees
2014 – 2017 Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liige
alates 2017 Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik ja toimetaja.
MARGUS KIIS
