Hiljutise Eesti vabariigi aastapäeva paiku tunnustati seitset inimest meie maakonna teenetemärgiga. Jõgevamaa Hõberisti saajate hulgas oli ka spordimees ja väikeettevõtja Aimur Säärits, tänu kellele saab Jõgeva väärikatest maadlustraditsioonidest tänini rääkida olevikuvormis.
Aimur Säärits on Jõgeval elanud sünnist saati. Legendaarse Izmail Uspenski juurde maadlustrenni läks ta viiendas klassis. Kui küsisin, miks, vastas Aimur muiates, et ema käskis.
“Algul käisin Mati Lalli juures kergejõustikutrennis, aga see ei sobinud mulle hästi. Ema ütles siis, et olgu maadlustrenni mindud. Mina vastu ei puigelnud, aga tegelikult kolasin alguses trenniaegadel hoopis linna peal. Kuni ema ükskord Ismail Uspenskiga kokku juhtus ja küsis, et kuidas siis poisil ka läheb. Ning siis selgus, et poiss, st mina ei olnud veel kordagi trenni jõudnudki. Ema andis valida, kas viib mu käekõrval trenni või lähen ise. Viienda klassi poisina ei saanud ma muidugi lubada käekõrval viimist, nii et tuli ikka ise minna,” meenutas Aimur.
Tagantjärele võib ta öelda, et ema tegi teda maadlustrenni kupatades õigesti. See ala hakkas talle kohe meeldima ja üsna ruttu tulid ka eduelamused. Seitsmendasse klassi läks ta juba Tallinna spordiinternaatkooli ning peatselt sai kaela esimese Eesti meistri medali.
“Olin selleks ajaks maadlusega tegelnud vähem kui kaks aastat,” ütles Aimur Säärits.
Mõne aja pärast hakkas ta võitma ka Nõukogude Liidu meistrivõistlustel medaleid saanud poisse. Aimur ise usub, et kiire edu tuli tänu suurele tahtmisele. Poistele, keda ta praegu treenib, seletab ta ka, et tahe on kõige olulisem.
Aimuri maadlejasaatus ei kujunenud siiski õnnelikuks, sest vahele tuli tõsine õlavigastus, millest jagusaamiseks tuli kirurginoa alla minna. Siis tulid ajateenistus ja teine õlavigastus. 1992. aastal tuli Aimur küll üle pika aja taas Eesti meistriks, ent kuus kõige “magusamat” sportimisaastat olid selleks ajaks möödas. Ka väljateenitud võimalus Eestit Euroopa meistrivõistlustel esindada jäi Aimuril toona kasutamata.
“EM toimus Kopenhagenis ja sinna sõitmiseks oleks mul endal tulnud leida 8000 krooni. Aga see käis mul üle jõu,” meenutas Aimur Säärits.
Eesti meistrivõistlustel jõudis Aimur aga veel mitu aastat võistelda ning võita kreeka-rooma maadluses ühtekokku kaheksa Eesti meistri medalit. Riigi esivõistlustel käis ta maadlusmatil viimati 2003. aastal. Siis loobus, sest ei soovinud pakkuda konkurentsi oma andekale õpilasele Viljo Koklale: treener ja õpilane juhtusid olema ühes kaalukategoorias.
“Päris mitmel aastal pistsin õpilastega Eesti meistrivõistlustele sõites veel igaks juhuks võistlustrikoo kotti, ent välja seda ei võtnud. Usun, et kui praegu uuesti trenni tegema hakkaksin, siis mingit karva medali ikka saaksin, aga vähema kui kulla pärast ei tasuks ju enam vaeva näha,” ütles Aimur Säärits.
Müramistrenn
Treeneritööd sai ta vähesel määral proovida juba kehakultuuritudengina, 1993. aastast, kui ülikool läbi sai, on ta seda teinud järjepidevalt, juhendades Jõgeva raskejõustikuklubi Ramm treeningurühmi. 1989. aastal loodud Rammu algusaastad olid säravad: Eesti meistritiitleid tuli klubisse igal aastal. Viimasel ajal on neid samuti võidetud, ent mitte enam meestemaadluses, vaid n-ö nišialadel: naistemaadluses, rannamaadluses ja sumos. Aimur Sääritsa sõnul on poisse päris keeruline kauem kui põhikooli lõpuni maadluse juures hoida. Pärast seda huvitutakse tihti muudest asjadest või lahkutakse Jõgevalt hoopis. Maadlemisindu kipub vähendama ka asjaolu, et sel alal tippu jõudmiseks on vaja väga paljusid asju: andekust, töökust, psüühilist tugevust jne.
Nooremaid harjutajaid on Rammu treeningurühmades siiski piisavalt. Lasteaiaealiste ehk kolme- kuni seitsmeaastaste treeningutunde nimetab Aimur ise müramistrenniks, sest maadlusesarnast tegevust harrastatakse seal ehk viie protsendi ulatuses, muu aeg kulub mängudele, mis võimaldavad lastel oma ülearuse energia välja elada ja õpetavad spordist rõõmu tundma. Järgmise, algklassilaste treeningurühma tundides on maadlust ja mängu juba võrdses vahekorras. Kes aga kolmandasse, vanimasse vanuserühma välja jõuab, tahab enamasti juba häid tulemusi saavutada. Noori on kolmes treeningurühmas kokku seitsmekümne ringis, ent vanima rühmaga koos käivad vahel trennis ka mõned maadluskogemusega täiskasvanud.
“Treenerina peaksin tahtma eelkõige medaleid, aga minu jaoks niisama tähtis see, et lastel oleksid tänulikud silmad. Mõni endine trennilaps on mind aastaid hiljemgi tänanud või kahetsenud, et omal ajal rohkem ei pingutanud. Maadlus polegi laiskadele ja tahtejõuetutele, vaid maadlustrennis tuleb kõvasti tööd teha,” ütles Aimur Säärits.
Vahepeal pidas endaga pikalt aru, kas poleks targem kõrvale astuda, sest klubil ei läinud enam hästi ning linna ja valla toetus sellele oli peaaegu olematu. Möödunud aastast alates hakkas Aimur aga saama riigilt noortetreeneri toetust. Tänavu lisab linn sellele omagi osa. Aimuri tuju on tõstnud seegi, et talle on tekkinud mõned endistest trennipoistest vabatahtlikud abilised, nagu Asso Nettan, Kristian Vaarpuu ja Rauno Lehtla. Nemad aitavad näiteks koolivaheaja spordilaagreid korraldada, treeninguprotsessi huvitavamaks muuta jne.
“Vahepeal oli küll üksiku hundi tunne. Leppisin, piltlikult öeldes, peegli ees iseendaga kokku, kuidas klubis mingeid asju teen. Aga iseendaga on väga kehv läbi rääkida,” tunnistas Aimur.
Püha üritus
Treeneriameti kõrvalt jätkub tal jaksu ka spordivõistlusi korraldada. Üks olulisemaid neist on Vooremaa (ja kunagi Punalipu) nime kandev maadlusvõistlus, mille algatajateks olid omal ajal Ants Paju ja Izmail Uspenski. Vooremaa maadlusvõistluse korraldamist nimetas Aimur pühaks ürituseks, mida ei saa pooleli jätta, kuni osaleda soovijaid on ja rahakott välja kannatab. Aimuril on selle noortele mõeldud võistlusega nimelt tugev emotsionaalne side. 1980. aastal, kui võistlus esimest korda toimus, tuli Aimur oma kaalukategoorias võitjaks. Ta on sellel võistlusel ka kohtuniku ja treenerina kaasa teinud. Ning ühel hetkel tuli selle korraldusmured enda kanda võtta.
“Enamik Eestit olümpiamängudel esindanud maadlejaid on noorteklassi sportlasena Jõgeva võistluse võitnud,” ütles Aimur Säärits.
Ta on korraldanud ka Jõgeval Piiri pargis toimuvaid jooksuüritusi ja Jõgeva sügisjookse ning olnud ka sellise kasuliku ettevõtmise, nagu 6.-8. klassidele mõeldud võistlusmäng “Kaitse end ja aita teist”, sünni juures.
“Pärast ülikooli lõpetamist töötasin maakonna spordi peaspetsialistina. Kui parvlaev Estonia uppus, tekkis meil mõte korraldada noortele selline üritus, kus nad saaksid end ohuolukorras proovile panna. Me ei osanud tollal ettegi kujutada, millise “lumepalli” me veerema lükkame. Nüüd korraldatakse sama nime ja eesmärgiga võistlusmängu kõigis Eesti maakondades,” ütles Aimur Säärits.
Heal meelel mõtleb ta tagasi ka mõni aeg tagasi projektirahadega korraldatud Jõgeva linna ja valla ühistele tervisepäevadele. Neil tekkinud ideed aitasid nimelt hiljem käivitada Ailer Mõtsari treeningurühmad ja Viljar Vallimäe juhendatava tegusa klubi ProRunner.
“Mul on hea meel, et täiskasvanutele on Jõgeval treenimisvõimalusi juurde tulnud ja inimeste sporditeadlikkus on tõusnud,” ütles Aimur Säärits.
Jah, kui harrastajaid on meil palju, siis Eesti tippsport paraku kiratseb. Aimuri arvates sellepärast, et noorsportlaste ees on karmid valikud. Kui nad 18 või 20 aastat vanaks saavad, otsustavad nad tihti pigem kõrgkooliõpingute või rahateenimise kasuks, sest sel teel on vähem karisid kui sportlase omal. Kümmekonna aasta pärast avastatakse tihti, et sport tõmbab endiselt, aga siis on parimad aastad juba maha magatud.
Aimur Säärits on ka edukas väikeettevõtja. Tema loodud OÜ Särka Sport valmistab spordiauhindu ning mitte ainult Eesti, vaid ka Soome ja Läti klientide tellimisel. Spordiauhindade valmistamise kogemust on Aimur kogunud juba viisteist aastat. Algul tegutses ta füüsilisest isikust ettevõtjana, kümme aastat tagasi asutas aga oma firma. Nime sai see Aimuri lapsepõlvest pärit hüüdnime – Särka – järgi. Firmas on praegu neli töötajat.
“Püüame teha igale tellijale just talle sobiva meene. Koostöös Jüri Aunpuuga on näiteks valminud uhked puidust auhinnad,” ütles Aimur Säärits.
Tursk ja linask
Vabal ajal – kui seda juhtub olema – käib ta kalal. Eriti meeldib talle sõpradega Põhja-Norras ookeanil kalastamas käia. Püütakse põhiliselt turska. Saak fileeritakse ja külmutatakse kohapeal ning tuuakse külmutatud kujul ka koju. Mõnikord on Sääritsate koduses külmikus korraga 50 kilo külmutatud kala. Kala püüab Aimur Eestiski. Linaskihooaega Endla järvel ei jäta ta näiteks kunagi vahele. Mõnikord käib ta ka Emajõel ööpüüki tegemas. Sinna tulevad vahel kaasa ka lapsed. Telk pannakse püsti ja tehakse endale seal mõnus olemine.
Kalastamise kõrval on Aimuri hobiks reisimine. Koos sõpruskonnaga on ta käinud näiteks sellistes eksootilistes paikades, nagu Tai, Indoneesia, Filipiinid ja Malaisia.
“Minu roll nende reiside ettevalmistamisel on olnud tühine, aga mul on sõpru, kellele meeldib internetis tuuseldada ja uurida, kuhu minna tasuks. Mina olen lihtsalt leplik kaasasõitja, kes millegi üle ei virise,” ütles Aimur. “Nüüd aga unistan sellest, et terve perega kuhugi reisile minna. Praegu on selleks viimane aeg, sest vanemad lapsed on juba nii suured, et varsti võib-olla ei tahagi enam ema-isaga kuhugi minna.”
Aimuri kaasa Ave ning lapsed Simmo, Kätri-Avelin, Mattias ja Oskar (Simmo on maaülikooli tudeng, ülejäänud õpivad veel Jõgeva koolides) on Aimuri pikad tööpäevad ja rähklemise ühiskondliku töö rindel rahulikult välja kannatanud. Veelgi enam: nad on Aimuri ettevõtmistes ikka ühel või teisel viisil kaasa löönud. Ave on näiteks kunagi ka ise treeningutunde läbi viinud, lapsed aga kõik trennis käinud ning neljast lapsest kolm on ühel või teisel maadlusalal Eesti meistrikski tulnud. Kui arvestada, et ka pereisa kannab sama tiitlit, siis võib öelda, et sellist Eesti meistrite kontsentratsiooni ühes perekonnas annab järele teha.
Aimur Sääritsa elukäik
* Sündinud 10. juulil 1968
* Lõpetanud 1987 Tallinna spordiinternaatkooli ja 1993 Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna, 2005-2006 täiendas end Tartu Ülikooli avatud ülikoolis aluspedagoogika alal
* 1993-1995 Jõgeva gümnaasiumi kehalise kasvatuse ja terviseõpetaja
* 1994-1997 Jõgeva maavalitsuse spordi peaspetsialist
* 1997-1998 Kuremaa ujula juhataja
* 1999-2004 Kaarepere põhikooli kehalise kasvatuse ja arvutiõpetaja
* Alates 1993 Jõgeva raskejõustikuklubi Ramm maadlustreener
* Alates 2004 Jõgeva lasteaia “Karikakar” liikumisõpetaja
* On OÜ Särka Sport, raskejõustikuklubi Ramm, Eesti Sumoliidu ja Jõgevamaa spordiliidu Kalju juhatuse liige
* On tulnud kaheksal korral Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses
* Korraldab Vooremaa maadlusvõistlusi ja mitmeid muid spordiüritusi
* Perekond: abikaasa Ave ning lapsed Simmo (21), Kätri-Avelin (19), Mattias (15) ja Oskar (11)
Kristian Vaarpuu, Kaitseliidu Jõgeva maleva noorteinstruktor:
Aimur Säärits on minu endine treener, ent praegu võin end juba tema sõbraks ja aatekaaslaseks nimetada, sest olen püüdnud talle raskejõustikuklubis Ramm toimetamisel toeks olla. Nii tema kui ka minu jaoks on tähtis, et noortel Jõgeva linnas midagi teha oleks.
Aimur on tõeline talent — nii sportlasena kui ka juhendajana. Paljukest neid on, kes suudaksid anda kolm trenni järjest ning kantseldada edukalt ka lasteaiaealisi lapsi. Aimur oskab justkui märkamatult kasvatada laste oskusi ja osavust. Ta on järjekindel inimene: treeneritööd on ta Rammus teinud juba üle kahekümne aasta. Jõgeva linnal on tõeliselt vedanud, et siin selline mees tegutseb.
RIINA MÄGI