Aimar Pihlak on mees nagu orkester ja pole asja, millega ta hakkama ei saaks. Ta on otseses mõttes tuhanded inimesed pannud oma pilli järgi tantsima ja viinud süldibändi taseme niivõrd kõrgele, et seda annab järgi teha. Nii on ka tema poolt korraldatud üritustega, võta kasvõi kõigile teada Jõgeva tunnusüritust Küüslaugufestivali.
Oktoobris täitub Teil 30 aastat esimesest esinemisest? Kuidas kõik alguse sai?
Alustada tuleb vist sellest ajast kui tollane Jõgeva lasteaia muusikakasvataja ja tänane Jõgeva linna aukodanik Asta Paeveer mu lasteaias alatihti solisti osa laulma pani. Hiljem, kooliajal, moodustas ta poiste ansambli, millega aeg-ajalt ikka esinemas käisime. Siis tuli Jõgeva 1. keskkooli puhkpilliorkester Hugo Alteri juhtimisel, poistekoor Malle Vadi juhtimisel ja erinevate klasside liikmetest koosnev kooli lauluansambel, mida dirigeeris Malle Põld. Puhkpilli eratunnid toimusid kõik ajalehe Vooremaa eelkäija Punalipu toimetuses. Hugo Alter oli rajoonilehe peatoimetaja, tõmbas kabineti ukse kinni ja nii see vaskpilli tenori töristamine seal käis. Üks poiss lõpetas ja teine astus juba uksest oma läikiva pasunaga sisse. Ma ei kujuta ette, kuidas seal teiselpool seina keegi rahus artiklit kirjutada sai?
Ja siis saabus 1988. aasta, kui kodusel jaanipäeval naabrimees Urmas Sarapik lõkke äärde kitarri välja tõi ning hommikuni tolleaegseid poplaule laulis. Mulle avaldas see muljet ja asi oli noorel poisil otsustatud: pasunad nurka, Jõgeva laste muusikakooli jätan pooleli ning hakkan bändimeheks. Lasin Urmasel endale esimesed kitarriduurid kirjutada, võtsin ema käest 350 rubla võlgu ja ostsin talvel endale kohe punase uhke Jolana Rubini nimelise elektrikitarri. Suvel võtsin Jõgeva näidissovhoosis suure põllulapi suhkrupeeti harida ja maksin peetide eest saadud rahaga emale võla tagasi. Naabripoiss Rainer Kingsepp tegutses õhinaga samamoodi, jättes hokitrennid selja taha ja läkski bändi tegemiseks.
Mis oli sel ajal siis repertuaaris?
Eks oligi küsimus, et mida mängida? Kuna minu isa inglisekeelseid lugusid ei seedinud, siis kodus kuulati makist peamiselt tolleaegseid menuansambleid nagu Vitamiin, Suveniir, Kukerpillid, Krõll jne. Ka meie repertuaari sai rahva lemmikhittidest koosnev põimik. Oleks isa rokkmuusikat kuulanud, poleks ma tänaseks arvatavasti meelelahutuses. Neid keldris tinistavaid rokipunte jõuab lavale vähe ja sinna keldrisse need unistused tihtipeale jäävadki. Meil oli kohe selge siht, hakkame nn süldimuusikat mängima ja pidudel käima. Uskumatu, aga see naiivne mõte saigi hoo sisse. Ainuke asi, mille me unustasime, oli helitehnika, mida polnud saada ja ammugi meiesugustel algajatel. Juhuse tahtel saime tuttavaks Kaarepere kultuurimaja ansambli Uur pillimeestega: Tõnu Kaha, Madis Saariku, Andres Vasemägi ja Villu Kuusemetsaga. Tõnu ja Madis olid sinna Rein Reimetsa abiga vinge helitehnika komplekti ehitanud. Mehed lubasid meil kultuurimajas oma tehnikaga proove teha ja esimesed suured lavaristsed saime ka just seal vanas kivimajas. Kaarepere saal on bändi akustika jaoks tänaseni maakonna parim.
Mälestused esimestest esinemistest?
Meie kõige esimene esinemine oli paarimees Raineri vanaema sünnipäeval 13. oktoobril 1990 aastal Jõgeva linnas eramajas, suures toas, kus vaibad ja mööbel nurka lükati. See eramaja ise lükati eelmisel aastal kokku ja selle asemele valmib kellegi imeilus iluaed. Kahjuks pole praeguseks enam ei vanaema Leidat, Rainerit ega ka Raineri ema Reeta.
Aga siis, kui juba jutt noortest süldimuuusikutest levima läks, oli kalender aasta jagu ette täis broneeritud. Broneerimine käis läbi Raineri ema, kellele pidid tahtjad tema töö juurde lasteaeda helistama ja kontaktid jätma. Siis õhtul võtsin ma taskupõhja kahekopikalisi ja läksin taksofoniputkasse klientidele tagasi helistama, sest kodus ju telefoni polnud. Aga pean vaikselt mainima, et peale ühte menukat Eesti Telefoni Jõgeva filiaali jõulupidu sai kogu mu koduküla telefonivalmiduse ning kliendid said otse koju helistada.
Mul on algusaegadest mõned ansambli lindistused alles ja neid kuulates tahaks pea liiva alla peita, sest aru ma ei saa, milles see meie fenomen peitus.
Mitmes ansamblis Te üldse mänginud olete?
Peale üheksandat klassi sai Pärnumaale Tihemetsa tehnikumi õppima mindud ning ka seal leiti mind vanemate kursuse poiste poolt kiiresti ülesse, sest bändis oli parasjagu puudu solist ja basskitarrimängija. Basskitarri algtõdede ära õppimine käis põhimõtteliselt kolme päevaga. Pill toodi minu kätte ühikasse, ise sõitsid nädalavahetuseks koju ning esmaspäeva õhtul prooviruumis kohtusime uuesti. Nii sai alguse ansambel Ubinad. Seal hakkasime juba raskemat repertuaari mängima. Kõige värvikam Ubinate mängule sõit oli Haanjasse. Nimelt meie oma buss oli katki läinud ja järgi jäigi ainult Pärnu-Võru liinibuss. Vedasime kogu oma helitehnika, trummid ja pillid Tihemetsa bussipeatusesse. Astusime suurde Ikaruz liinibussi ja palusime kolm piletit Võrru. Bussijuht vaatas küll imeliku näoga, aga pakkis kogu tehnika sinna bussi alla pakiruumi ja Võrus viskas meid Haanja rahvamaja ette ära ka. Oi kui uhke oli suure uhke bussiga maja ette sõita.
Hiljem sai Ubinate nime all ka Jõgeval veel Raineriga bändi tegemist jätkatud, siis tuli Aimar Pihlak Bänd, kus algul musitseerisime koos Jõgeva soolokitarristi Toomas Hermaniga ja hiljem tegin viis aastat ühemehebändi. Mingil ajal sai ka Jõgeva koolis endiste koolikaaslastega bändi tehtud. Sellest koolipundist on Toomas Laur täna tuntud kitarrist ansamblis Synne Valtri Bänd. Direktor Taisto Liivandi andis mulle kooli välisukse isikliku võtme. Vaatas silma sisse ja ütles:”Pihlak, sa tead, et see võti on sinu käes kuni esimese jamani.” Tal polnud kunagi vaja kahetseda.
Olite populaarsed?
Ühemehebändid olid üheksakümnendatel päris popid just juubelitel ja pulmades. See muidugi kõige kergem leib polnud, ise sõidad, ise vead kõlareid, ise laulad ja peale mängu jälle kõik tagurpidi tagasi. See oli veel see periood, kus ma paralleelselt pillimänguga ka pulmavana ja peojuhti tegin. Pulmi sai sadakond ja peojuhtimisi tunduvalt rohkem. Mõnikord olin nii väsinud, et koju jõudes ei jõudnud autost tuppagi minna.
2005. aastal sain juhuse tahtel tuttavaks Puurmani pillimehe Villu Sinimetsaga. Ta mängis parasjagu Lustivere ansamblis Jeerum. Pakkusin Villule, et teeme vahepeal mõned suuremad mängud koos, aga juhtus nii, et tänaseks on Villuga 15 aastat koos mängitud ansamblis Vana Kallim.
Kolmkümmend aastat on pikk aeg. Kuidas on õnnestunud konkurentsis püsima jääda?
Ise ka imestan, alguses oli ju lillepidu see kõik. Mängid lihtsakoelist muusikat, sööd, jood ja pärast antakse veel raha ka selle eest. Aga siis hakkasid asjad muutuma, vaja oli firma teha, sest keegi ei saanud enam rahvamajas sulle ahju taga rublasid peo peale lugeda. Rahvas hakkas väga erinevat muusikat tarbima ja sama oodati ka tantsubändilt. Põhireegel on muidugi see, et kõigile pole vaja ja ei saagi meeldida, aga kodus ju ka istuda ei tahaks.
Tuli hakata lisaks ka nn päkapikudiskot mängima, et ka nooremate inimeste juubelitel tööd oleks. Helitehnika tuli välja vahetada, sest vanakooli tehnika ei pidanud sellele vaibakloppimisele enam vastu. Aga täna kutsuvad tolleaegsed kolmekümnesed ju enda kuuekümne aasta juubeli tähistamisele ja lahe on neid aastatetaguseid fotosid koos vaadata.
Hetkel olen Vana Kallima repertuaari seadnud nii, et sobime retrobändi nime all nii 40-aastaste sünnipäevadele kui ka seltskonnatantsude peole. Oleme proovinud ka praegust eesti poppi mängida, aga ei sobi see meile endale ega ka meie publikule.
Päris peotantsijatele mängides on ülitähtsad tempod ja rütmid, seal ei saa suvaliselt lammutada. Vaheajal tuleb kohe keegi juurde ja teeb märkuse tantsurütmi kiiruse kohta. Et mul Kuremaal on naabrimeheks muusik ja peotantsuõpetaja Vello Pütsep, siis lasin ükskord endale need asjad selgeks teha. Hetkel oleme Lõuna-Eesti peotantsijate pidudel päris nõutud tantsubänd ja ega tööpuuduse üle ei saa kurta ka teistlaadi pidude rindel.
Siis kui paljud käisid veel väljaveninud kampsunites mängimas ja proovisid vanaviisi nalja ja napsuga seda tööd teha, tegime meie endale kodulehe ning ostsime ühesugused ülikonnad, erinevaid esinemisriideid, valged pluusid ja lipsud. Ja see töötas taaskord meie kasuks.
Millised on olnud kõige kummalisemad esinemispaigad ja juhtumid?
Nagu rahvapidudel ikka, on palju lõbusaid seiku seotud alkoholiga, aga jätame need lood parem vahele, sest ega pillimehe töö on nagu kõrtsmikulgi – kõik mis tantsuplatsil või kõrtsis näed, on ametisaladus, jääb sinna seinte vahele. Olen kunagi mänginud pulmas, kus peigmees magas terve oma pulma kingituste laual maha ja nad on tänaseni õnnelikult koos.
Ma olen suhteliselt pedant ja lepin alati täpselt asjad kokku nii, et miskit ootamatut juhtub harva ja needki on naljakad eelkõige meile endile. Politsei villisega ehk siis sidruniga sai kunagi koju jäänud kitarril järel käidud. Pole ju naljakas, aga meie jaoks oli.
Ühelt Tabivere kõrtsi peolt tulime aga üheksakümnendatel paadiga Jõgevale. Nimelt meie autojuht keeldus meiega seal hommikuni trallitamast ning hommikul, kui pidu lõppes, ajas üks kohalik mees kõrtsi ukse ette veoauto, mille kastis laiutas suur merepaat. No vedisime helitehnika kolm meetrit kõrgel asuvasse paati ja saimegi õnnelikult Jõgevale. Ai kui lõbus oli, aga täna ma sellist pulli vaevalt kaasa teeks.
Üks naljakamaid juhtumisi Vana Kallim bändiga on Tallinna lahel väikelaeval toimunud pulm. Rahvas tantsis ja möllas mis kole. Pulmavana Valdi Reinasega oli kokku lepitud, et kui hakkame sadamasse tagasi jõudma, siis meie hakkame pruudipärja mahamängimise lugu mängima. Väljas juba kottpime ja näeme läbi akende, et ongi sadama tuled lähedal. Valdi seal juhatas teema sisse ja läkski lugu lahti. Poole loo ajal tuli välja, et see pole õige randumise sadam, vaid laeva kapten tahtis oma pruudi Pirita sadamast vaikselt pardale võtta.
Teine kummaline lugu juhtus taaskord ühes mõisapulmas, kus kohal oli eesti parim grillimeeskond. Saime seal meestega kiirelt tuttavaks ja muudkui maitsesime erinevaid lihasid. Kõike ikka rohkem – veist, talle, siga, kana, parti ja asi lõppes sellega, et tõmbasime liisku, kumb avavalsi ära laulab. On olnud juhtumeid, kus kunagi on ennast parasjagu täis joodud, aga et täis süüa niimoodi, et enam laulda ei jaksa, oli uus kogemus.
Esinemispaigad üle Eesti. Millised kohad on enim käidud?
Arvatavasti olen kõige rohkem mänginud Jõgeva restorani Kosmos laval. Ma just rõhutan sõna laval, sest kellelgi tekkis mõte seal lava ära lammutada ja bänd peab mängima rahvaga samal tasapinnal ehk tantsuplatsil. Meil on ju rauast mikrofonid nina all ja kui keegi peaks pikema poogna võtma, siis nähtavasti hammastega ülejäänud pidudel hiilata pole. Aga sellegipoolest on see minu lemmikkoht, sest baaridaam Inge Saar on minu esinemisteed algusest peale näinud ja takka kiitnud. Aitäh talle!
Praegu on palju pakkumisi just Lõuna-Eestist. Seal on endiselt alles veel need mõnusad rahvarohked kohvikuõhtud ja pika laua juubelid koos mängude ja muu selle juurde kuuluvaga. Mida rohkem Tallinna poole, seda kiiremad peod on. Kõigil on kuhugi kiire.
Kes on kaaslased, kellega koos on korraldatud üritusi ja ettevõtmisi?
Kuna ma ise enam juba aastaid pulmavana ja peojuhtimise tööd ei tee, siis oleme kõige paremini klappinud praegu Sadalas elava Valdi Reinasega, kes teeb oma tööd väga professionaalselt. Valdiga oleme vast 200 pidu küll ära teinud.
Temaga koos olime ka 2011. ja 2016. aasta Naiste tantsupeo meeskonnas. Minu vastutada oli seal kogu Jõgeva staadionitel asuv majandusala. Ja muidugi kasutasin teda päevajuht Mr Küüslauguna, kui Küüslaugufestivali veel korraldasin. Nagu ma ikka armastan öelda, Valdil on keeled suus ja silmad peas.
Muidugi tänu pillimehe tööle näeme ikka võrratuid peopaiku, losse ja ka tuntuid inimesi, kellega ei kohtuks muidu kunagi.
Millised on plaanid ja uued ettevõtmised tulevikuks?
Paar suuremat ideed muidugi on, aga ootan veel õiget ajastust. Sündmuse idee peaks ise nii tugev olema, et ennast paari aasta pärast ära majandab. Selliseid õhinapõhiseid suurüritusi Jõgevamaale vast vaja pole. Peale Paunvere Väljanäituse ei tule minul ühtegi sündmust meelde, mis ennast meil siin täielikult ära suudab majandada.
Millest unistate?
Unistan sellest, et kunagi tehakse rahvamajad taas hubasteks rahva majadeks. Helitehnikaga ansamblil on hea mängida seal, kus on mati kõlaga ruum ja ei kõmise. Rahvas ei väsi sellest mürast ja pidu läheb alati paremini korda, seda võin 30 aasta kogemuse pealt kinnitada. Väga kahju, et praeguseks on viimase kahekümne aastaga pea kõikides Eesti rahvamajades maha võetud need head heli summutavad villased kardinad nii lavalt kui akende eest ja seinad kipsiga üle löödud. Ega need massiivsed kardinad seal nalja pärast polnud, vaadake või suuri kabareesid – laval on nii esinejate selja taga kui ka igal pool mujal heli peegeldatavates kohtades sobilikud kangad.
Hiljuti just avastasime, et Eesti kõige kummalisem helipõrge tekib meie enda maakonnas, Torma rahvamaja saalis. Kellel võimalus, siis minge keset tantsuplatsi ja lööge üks kõva plaks – milline müstiline plädin järgneb sellele plaksule. Ja suht sama on ka Vaiatu rahvamaja saali ripplae all. Keegi on seal ehituslikult millegagi väga mööda pannud. Päris kahju on ringijuhist, kes seal näiteks rahvatantsusamme peab õpetama. Ta väsitab õhtuks oma häälepaelad kähedaks.
Mida soovite Jõgevamaa inimestele?
See on raske küsimus. Kui äkki kommenteeriks, iriseks, targutaks sotsiaalmeedias teemade puhul, milles ise pädev pole, natuke vähem ja kui, siis konstruktiivselt. Tekitage parem enda kodukohta tugev külaselts või mõni muu juriidiline ühing ning seiske ühtse hääletoruna enda kodukoha eest. Kõige paremini liidab minu arvates kogukonda üks korralik külapidu. Peol ja saunas on ennegi suuremaid kokkuleppeid sõlmitud ja neid pärast külarahva ees murda on ju piinlik. Ise sai aastaid tagasi koos Kaido Väljaotsaga Kuremaa külaselts ellu kutsutud ja tulemused on tänaseks täitsa näha. Peaasi, et liidrid ja juhid ei väsiks.
Millised on parimad tegevused pingete maandamiseks?
Minust on saanud hobiaednik. Soetasime perega endale seitse aastat tagasi Puurmani lähedale Kaave jõe äärde ühe võssakasvanud krundi. Tänaseks oleme selle hektari suuruseks nooreks iluaiaks muutnud ja seal ma ennast pidudest maandangi. See on selline täielik vastand meelelahutusele, vaatad hommikul sinise jäälinnuga tõtt, niidad naabrimehega võidu muru ja elu ongi lill!
Villu Sinimets,
bändikaaslane ansamblist Vana Kallim:
Aimariga kohtusime 2004. aastal. Põhjuse kohtumiseks andis ühine muusikahuvi. Tundsime huvi teineteise tegemiste vastu. Sel ajal mängisin mina ansamblis Jeerum ja Aimaril oli Aimar Pihlak Bänd. Tekkis mõte midagi ühiselt proovida. Kuna ansamblite repertuaar oli suhteliselt sarnane, siis ei olnud paari nädala pärast probleeme ühiseks etteasteks juubelipeol. Leidsime, et meie hääled ja mõttemallid sobisid kokku, mis saigi edaspidise koostöö peamiseks põhjuseks.
Aimar on oma tegemistes perfektsionist. Ta teab, mida ta tahab ja miski ei takista tal ideid ellu viimast. Viimastel aastatel on ta suutnud mind hämmastada oma loodusläheduse ja aiandushuviga. Aimari suvekodu asub minu kodukohas, tema tegemised on mulle hästi teada. Pikkadel sõitudel esinemispaika ja tagasi on meie jututeemade ring väga lai. Inimesena on ta pere hoidev ning lähedaste heaolu läheb talle väga korda.
Meenub ansambli Vana Kallim nimelugu: otsides ansamblile nime, ei tulnud meile head mõtet pähe. Meie esimese koosesinemise sümboolseks tähistamiseks tegime “väikese” Vana Tallinna. Mulle prahvatas seoses sellega nimi Vana Kallim. Vana Tallinn ei oleks viisaks olnud bändile nimeks võtta. Meenub veel üks lõbus juhus ansambli nimega. Aeg-ajalt küsitakse esinemistel ikka pillimeeste kontakte, mida oleme ka lahkelt jaganud. Tänapäeva võimalused pakuvad numbri ja nime salvestamist otse telefoni. Ühel kenal päeval helises Aimari telefon ja murelik meeshääl küsis, et kellega ma räägin? Aimar tutvustas, kes ta on ning selle peale küsis mees, et miks põrgu päralt on tal siis telefonis selle numbri juures kirjas vana kallim. Aimar lisas, et tegu on sellenimelise ansambliga, mille peale mees vandus tulist kurja öeldes, et naine avastas tema telefonist selle kontakti ja skandaal oli päris korralik olnud …
ULVI TAMM
