“Võib-olla olengi ma majja juba liiga kauaks jäänud, aga kui vaatama hakata, mis siia kõik maha jääks, siis ei suuda ikka ära minna küll. Alates väiksemastki kardinaõmblusest kuni peoplatsini õues. Ja muidugi inimesed – kuhu mujale nad läheksidki,” arutleb Aili.
Raudvara raudselt platsis
On teisipäeva ennelõunane aeg ja Vaiatu klubisse hakkavad saabuma memmed, selle kandi raudvara. Nendega koos tuleb majja justkui erilist soojust ja elurõõmu. “Meil on ju haruldaselt tore juhendaja,” kiidetakse üksteise võidu Ailit, kes on memmede tantsurühma juhendaja nii Vaiatus kui ka Tormas.
Kui tantsuprooviga lõpule on jõutud, kogunetakse laua ümber ühe rühmakaaslase sünnipäeva pidama. Laulud, mida pärast tantsimist harilikult Milvi Härma juhatusel üles võetakse, jäävad sedakorda laulmata. Aga teine kord, kui rohkem aega on, lubatakse sedajagu rohkem laulda.
Pärast seda, kui memmed on koduteele saadetud, jääb Aili majja oma 13-aastase tütre Lemmiga kahekesi. Lemmi on selles majas peaaegu üles kasvanudki, kui arvestada, et on hakanud emaga kaasas käima juba pooleteiseaastasena. Saab juba ise hakkama tantsude seadmise ja liikumisrühma juhendamisega. Enesestki mõista on ta osaline mistahes kavades nii laulmas, tantsimas, lugemas kui ka näitemängu tegemas.
Näitemängudega, mida nii suurte kui ka väikestega sai veel mõned aastad tagasi agaralt tehtud, tundub praegu olevat vaheaeg. Lastenäiteringiga tehti muinasjutulavastusi, nagu “Punamütsike” ja “Pöial-Liisi”, täiskasvanud estraaditegijatega sai ülemaakonnaliselt naljapäeva ürituselt auhinnakohtki koju toodud.
Elu teeb oma pöördeid
Aili on tähele pannud, et kultuuritegevus käib enamasti tõusude ja mõõnadega ning elu toob aeg-ajalt ka ise kätte selle, mida on mõtet ette võtta. Need ajad aga, kui kord kuus oma 150 inimest või enam kohvikklubi õhtutele kogunes, on ilmselt pöördumatult möödas ja jäänud kusagile kolhoosiaegadesse.
Kolhoosiaegsed mitmekorruselised majad Tõikveres ja Rääbisel on tänaseks enamasti tühjad. Põliselanikud paraku vananevad ja juurdetulijaid eriti ei ole. Selline on paljude kunagiste kolhoosikeskuste saatus. Jääb loota, et tuleb ka paremaid aegu. Igatahes on mitmeski ümbruskonna külas juba rõõmsaid elumärke, luuakse seltse ja seltsinguid. Aga mõnedes külades on selleks kahjuks juba elanikke liialt väheseks jäänud. Nii on ikka harjunud see rahvas, kes Vaiatu klubi piirkonnas ehk peamiselt omaaegse Kungla kolhoosi piirides elab, klubi juures koos käima. Peale kõige üüritakse aeg-ajalt klubi ruume välja ümbruskonna rahva perekondlikeks vajadusteks, olgu siis peied, pulmad või juubelid. Jõulude ajal pannakse maja ees kasvaval omal kuusel küünlad põlema jne. Aga eriliselt rahvarohked on siin suved, sest, nagu Aili kinnitab: “Meil on vallas kõige vingem peoplats.
“Kust te selle järve saite?”
Peoplatsi üle õues järve ääres võib Aili õigustatult uhkust tunda. “Siia on tõepoolest minu tööst märk maha jäänud,” ütleb ta. Õieti algas kõik sellest ajast, kui endine klubijuhataja Helmi Neemre Aili Vaiatust kauplusejuhataja ametist enda juurde klubisse tööle meelitas. Võtikveres sündinud ja Torma ning hiljem Mustvee koolis käinud Aili oli olnud aktiivne nii spordis kui ka taidluses ja oskas hästi tollal nii vajalikku kalligraafilist kirja. Viimane oskus saigi ilmselt edasises elukäigus määravaks, sest esialgu kutsus Helmi Neemre Ailit kõikvõimalikke silte ja kuulutusi tegema. Edaspidi sai Ailist juba poole kohaga kunstiline juht ja 1990. aastal pärast Helmi Neemre Vaiatust lahkumist tuli tal juba klubijuhataja ametisse asuda. Et Aili poeg käis sellel ajal esimesi aastaid koolis, tundus klubitöö kõrvalt lapsel silma peal hoida lihtsam kui kaupluses töötades.
“Unistasime ikka Helmiga, et kui saaks ükskord järve puhtaks,” meenutab Aili. Aga siis asuti unistust tasapisi ka teoks tegema. “Kutsusime külarahvast appi, minu vennas tuli traktoriga,” räägib Aili sellest, kuidas tol ajal järveäärset metsa maha võtma ja kallast puhastama hakati. “Kõige hullem lugu oli küla ?koorekihi? kokku toodud prügihunnikuga otse järve kaldal. Koristasin selle oma kätega ära, aga hästi ruttu tekkis prügi uuesti samale kohale. No tee, mis tahad. Sellel ajal oli meil üks pilalaulu-trupp nimega “Tablett”. Panime selle asja laulu sisse ja “Tablett” laulis maha. See aitas varsti.”
Hiljem, kui ümbrus juba üksjagu ilmet võtma oli hakanud ja siia ka natuke kaugemalt rahvast jõudis, oli keegi, kes tükil ajal Vaiatus polnud käinud, imestades küsinud: “Kust te selle järve saite?”. Varem ei paistnud järv metsa ja risu seest lihtsalt välja.
Praegu on peoplats juba tõeline vaatamisväärsus uue kiigega, mida AS Vaiatu Agri ehitada aitas, pinkide, väikese paadisilla ja valgustuspostidega. “Ainult suur vihm võib suvel majja ajada,” ütleb Aili. Plats on tänaseks külaseltsile rendile antud ning veelgi ilusamaks saanud. Ailil pole enam ammu tarvis käsiniidukiga siin ringi käia, nüüd aitab platsi korras hoida ja niita Ants Lindsalu külaseltsi poolt. “Meie külas pole õnneks lõhkujaid ja külanoored hoiavad seda kohta,” rõõmustab klubijuhataja ning tunnistab, et praegu tehakse juba mõnedki ettevõtmised külaseltsiga kahasse kohaliku rahva ühistööna.
“Vaiatu Rosoljele” patent
Et juba üheksa aastat järgemööda on peetud Vaiatus üle-eestilist tantsubändide festivali “Vaiatu Rosolje”, selle võib Aili peamiselt enda arvele kirjutada küll. “Nimi tuli lihtsalt käigu pealt välja mõelda kultuurikalendrisse panemiseks. Et rahvakeeli kutsutakse tantsuansambleid teatavasti süldibändideks ja sellised üritused nagu “Paide Sült”, Tudulinna Sült” jne olid juba olemas, siis tuligi sellel momendil pähe “Rosolje”. Loodan, et see ei solva muusikategijaid, sest tantsumuusika on tantsumuusika ja ega ilma selleta ei saa läbi õieti kusagil,” räägib Aili, kes on ise kohalikus tantsubändis juba aastaid enamasti lauljana kaasa teinud.
Juulikuuks tuleb festivali aegu harilikult Vaiatu peoplatsile koos muusikutega kokku 700-800 inimese ringis. “Mina ei maksa neile ja nemad mulle midagi. Iga punt saab ennast poole tunni jooksul reklaamida. See on puhtalt rahvalik meelelahutuslik ettevõtmine, pidu ka pillimeestele ja võimalus omavahel tuttavaks saada. Taseme hindamist pole ja seda me ka ei taotle. Kuidas seda saakski teha, igaühel ju erinevad pillid ja erinev ettevalmistus,? leiab Aili. Ettevõtmisega tuleb peale hakata juba talvel, et kõik ladusalt kulgeks. Kui esimesel kaheksal aastal oli õhtujuht Samuel Golomb, siis tänavu vedas ta alt – ei tulnud ega teatanud sellest ka ette ning Ailil tuli ka juhtimine enda peale võtta. ?Nüüd on meil teised plaanid ja kümnes festival tuleb igal juhul, kui ainult riigipööret või midagi hullemat vahele ei tule. Saagu siis edaspidi, mis saab.?
Oma senisele rahvamaja-tööle tagasi vaadates leiab Aili: ?Ei siin pääse millestki ja on ikka saanud igasugu “pulli” teha”. See tähendab alates igasugu juhendamisest ja kaasategemisest kõikvõimalike kavade ja ettevõtmisteni välja. Peale selle on klubijuhatajal, kes praegu ka majas ainus töötaja, vaja teha ja teada kõike. Kasvõi seda, kui palju talvega puid kulub ning põranda jaoks värvi tarvis läheb. Ja kui katlakütja haigeks juhtub jääma, pole valikut ? tuleb ise edasi kütta jne.
Lisaks paljudele ametitele saab Ailist aeg-ajalt ikka ka omakandi “helimees”, kes siitkandi üritustel helitehnikaga tegeleb, juhtmeid kokku-lahti veab jne. Võimendus on suhteliselt vana ja ega seda asja õieti keegi teine ei valda ka.
VAIKE KÄOSAAR
