Eesti Vabariigi võidupühana hakati seda päeva ametlikult tähistama 72 aastat tagasi.
Jõgevamaa inimesed, kes sel päeval meenutavad Eesti riigi ja oma kodupaiga kaitsel hukkunud sõjamehi, kogunevad kella kaheks pärastlõunal Pajusi valda Aidu võidualtari juurde, et võtta vastu Presidendi läkitatud võidutuli. Kaitseliidu Jõgeva malev korraldab piduliku rivistuse, esinevad Jõgeva maleva ja Torma valla ühisorkester ning Aidu pühapäevakooli lapsed.
Sel nädalal lehtedes ilmunud kuulutusel on öeldud, et peetakse päevakohaseid sõnavõtte. Tegelikult ei mõtle ega räägi me neid sõnu ainult kord aastas ? võidupühal. Ma mõtlen iga päev sügava tänutundega neile inimestele, tänu kellele me täna iseseisva riigi kodanike hüvesid kasutame. Tavaliselt mõtleme nii, et kui on võit, siis peab olema ka kaotus. Ehk mida üks pool tähistab võiduna, peaks teisele poolele tähendama kaotust.
Arvan, et Eesti kuulutamist iseseisvaks riigiks ning meie jaoks võidukalt lõppenud Vabadussõda võib lugeda võiduks ka toonastele vaenlastele, kes teisel pool rindejoont sõdisid, meie naaberriikidele ja kogu maailmale. Sest iseseisvas riigis on meie inimesed väärikamad, rõõmsamad, produktiivsemad, täisväärtuslikku elu elades ja töötades saame olla teistele rahvastele, teiste riikide kodanikele võrdväärseid partnerid.
Aidu võidualtar, mille ümber eeloleval laupäeval koguneme, tähistab paika, kus 1919. aastal peeti Vabadussõja murrangulisemaid lahinguid. Siia jõudsid kõige kaugemale tunginud punaarmeelased. Ränk võitlus kestis 1918. aasta 27. detsembrist 1919. aasta 5. jaanuarini. Kohalikud kaitseliitlased seisid kindlalt punavägede vastu kuni võiduka pöördepunktini 4. jaanuaril 1919. Enamlaste sissetung Eestimaal peatati, eesti väed asusid üldisele vastupealetungile.
Jõgeva linna ajalugu tutvustaval veebilehel www.ajalugu.jogevalv.ee on ära toodud Postimehes 6. veebruaril 1919 ilmunud artikkel, millest üks lõik annab Aidu sündmustest ilmeka pildi.
?Viimasel jõulupühal algas lahingusse minek Aidu pääle. Jõgeva ja Laiuse vallast oli ligi 200 küüdihobust tellitud. Iga voorimehe pääle mahutati 2-3 meest. Nii läks esimesse Aidu lahingusse umbes 500 ja 50 ratsameest. Lahingusse mindi kelkides: “Peaks me täna ometi valgeid jänesid näha saama. Narvast kuni siiamaani ei ole meie neid veel näinud.? Sõjaväe ülem sõitis pärast järgi ja rääkis: “Täna võtame Aidu, õhtuks läheme Põltsamaale, homme Viljandi, ajame valged merde, siis läheme Soome ja sealt Petrogradi. Õhtul tagasi tulles ei lausunud Aidust enam sõnagi. Sõjavägi taganes korratumalt Aidust Jõgevale, kirudes ja vandudes. Esimesel lahingupäeval said enamlastest 10 jalameest haavata ja 5 surma. Ratsanikkudest puudusid 20 meest. Keegi voorimees jutustas punaste sõjapidamise viisist järgmist: “Hommiku umbes kella 10 aeg jõudsime Aitu, sääl otsis venelane suure kivi üles, seadis püssi kivinajale, nii et püssi ots taeva poole vahtis, ise kaapis lume sisse augu omale ja voorimehele, pani piibu suitsema, laadis püssi täis ja kõmmutas paukusid taeva poole, seni kui 149 pauku lastud olid, siis ütles voorimehele: ???????? ??????, meie kaheksatunniline tööpäev on tehtud.?
Peale selle said enamlased Tartust abiväge ja suurtükka. Nüüd mindi ähvardades ja vandudes lahingusse; lubati Aidu mehed, naised ja lapsed maha tappa ja majad maatasa teha. Kesk päeva aeg kostis Jõgeva alevisse kole suurtükkide ja püssi paukude müra. Õhtu poole toodi juba palju haavatuid ja surnuid koormate viisi vaksali, kes rongiga edasi saadeti. Teisel lahingu päeval viidi veel 2 suuremat suurtükki lisaks. Ka see ei aidanud midagi. 5. jaanuari õhtul taganes enamlaste vägi korratumalt Jõgeva alevisse. Meeste meeleolu oli väga langenud; nad kaebasid: ?Nad lasksid meid väga palju surnuks!? Nende oma jutu järele olla nad umbes 100 jalameest surnutena, ja haavatutena 130 ratsameest kaotanud. Enamlaste sõjaväe vahel tekkis tüli. Peeti sõjameeste kinnine koosolek. Venelased süüdistasid Soome juhatajat, et ta olla lahingus äraandja osa mänginud ja teda tuleb maha lasta. Soomlased vaidlesid kõvasti selle vastu ja nõudnud, et nende juhataja peaks tänu saama. Talle kingiti elu. Soomlased vaidlesid venelaste vastu, et nemad enam venelastega ühes ei sõdi, sest venelased saata neid tule ette ja ise jääda kaugele sööma ja jooma. Nüüd lahutati soomlased venelastest, saadeti Tallinnamaale, nende asemele oodati Läti polkusid, aga asjata.
Kuulu järele võidelnud esimeses Aidu lahingus kõigest 46 Eesti sõjameest.?
Aidu mälestusmärk avati kümme aastat pärast võidukat lahingut Põltsamaa haridus- ja kultuuritegelase, sõjaväelase ja kaitseliitlase Kaarel Areti (aastani 1936 Vervolt) algatusel. Praegune võidualtar taastati 18 aastat tagasi.
Viimase aasta jooksul on Jõgevamaale lisandunud veel kaks võidutulealtarit. Mullu avasime võidutulealtari Tabiveres. Kaks nädalat tagasi õnnistati sisse võidutulealtar Puurmani vallas Utsalis Kaitseliidu Jõgeva Maleva ja Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni Kirna õppekeskuse juures.
Soovin teile, head jõgevamaalased, ilusat võidupüha ja meeleolukat jaanilaupäeva ning ootan teid kella 14-ks Aidu võidualtari juurde. Palun võtke kaasa ka oma tuleurn või latern, millega viia koju Presidendi võidutuli. Sellest elu ja vaimuvalgust, kodukollet ja kodumaa-armastust sümboliseerivast leegist süüdakem jaanituled ? aasta kõige olulisemad tuled.
AIVAR KOKK,
maavanem
