Nõukogude ajal olid Pakri saared paik, kuhu tavainimene jalgagi tõsta ei tohtinud: seal asusid sõjaväeosa ja Varssavi lepingu osaliste riikide relvajõudude pommituspolügoon. Ehkki viimased pommid langesid Pakri pinnale seitseteist aastat tagasi ja sõjaväelased lahkusid sealt viisteist aastat tagasi, on Pakrile teele asudes ikka tunne, nagu läheksid keelatud vilja maitsma või mingeid õõvastavaid saladusi paljastama.
Meie neljaliikmelise seltskonna teekond Väike-Pakrile algab Kurkse sadamast. Et Arabella-nimelisel kiirkaatril eelmise seltskonna Pakrile toimetamisega ettearvatust pisut enam aega läheb, saame enne selle saabumist tükk aega silmitseda tosin aastat tagasi Kurkse väina ületamisel hukkunud rahuvalvajate mälestussammast. Kui Arabella kapten Sveni kindlakäelisel juhtimisel meid Väike-Pakrile toimetab, saab meile selgeks, et ka see paik on täis mitmesuguseid mälestusmärke, ainult et erinevalt Kurkse omast, pole nende puhul alati selge, kellest need maha on jäänud, missugusest ajast need pärinevad või mida need sümboliseerivad. Küsimusi tekib rohkem, kui on võtta vastuseid.
Kui siin-seal vedeleva tehnika (linttraktor, heinakaaruti, roostetav UAZ) kohta võib veel mingeid oletusi pakkuda, siis kunagise paemurru lähedal asuv plats, mis on täis paari-kolmekümne sentimeetri kõrgusi kivist laotud poste, jääb täielikuks mõistatuseks. Tundub, nagu oleksid mõne maavälise tsivilisatsiooni esindajad seal mingeid üksnes neile teada olevaid asju ajamas käinud.
Juhul, kui tulnukad selles paigas käisid, oli nendega ilmselt kaasas üks tõeliselt ilumeelne aednik, kes Väike-Pakri põhjaranniku kõrge loopealse värviliselt ja vormiliselt hästi läbikomponeeritud kiviktaimlaks muutis. Kollased kukeharjapadjad vahelduvad eri toonides samblapatjadega, punkti panevad kompositsioonile siniseõielise ussikeele puhmad, roosaõielised kibuvitsad ja rohelised kadakatutid.
Teekonnal Väike-Pakri põhjatippu imetlemegi vaheldumisi totaalset looduslikku kiviktaimlat ning kõrgelt paekaldalt (kõige kõrgemas kohas 17 meetrit!) avanevat vaadet merele ja teisel pool lahte asuvale Pakri poolsaarele koos Paldiski linna, sadamate ja Pakri tuulepargi elektrit tootvate hiidtiivikutega. Paekalda serval kõõlumine tekitab kõhu alla natuke õõnsa tunde, sest ega me päris täpselt tea, kuipalju on meie jalge all paasi ja kuipalju õhku ning millal võib selles kohas toimuda järjekordne varing. Mitme varasema kaldavaringu tagajärgi näeme oma silmaga. Paekalda tükid, mis kivimis leiduvate vertikaallõhede ja merelainete õõnestava mõju tagajärjel alla rannale kukkunud, on paele iseloomulikult kihtideks lagunenud. Mehed viskavad nalja, et kui paar sihukest paeplaati koju saaks viia ja õue maha panna, oleks muruniitmise mure igaveseks murtud.
Palle unenägu
Saare põhjatipu ehk Pliiku otsa juures jõuame lõpuks aiakunsti ja geoloogia teema juurest militaarteema juurde, mille enne saarele tulekut arvasime selle päeva peateemaks kujunevat. Uudistame 1917. aastal rajatud suurtükipatarei kaevikuid ja tulepesi, ent ronime ka tuletorni ja vaatetorni. Nagu mehed tuletorni alumises ruumis olevaid atsetüleeniballoone ja torni tippu viivat peent metalltoru uurides kindlaks teevad, on torni tipus kunagi põlenud gaasituli, nüüd uhkeldavad aga roostetava torni küljes moodsad päikesepaneelid, nii et energiat saab meremärk otse taevast.
Pehkima kippuvate vaheplatvormidega vaatetornist avaneb vaade Suur-Pakrile, mis on tegelikult teatavasti väiksem kui Väike-Pakri (Väike-Pakri on 12,9 ja Suur-Pakri 11,6 km² suurune), ning kaht saart ühendavale tammteele, mis rajatud 1952. aastal, ent nüüd kuulu järgi läbitav vaid julgete ja osavate jaoks. Lähemalt me tammi ja naabersaart uurima ei lähe, sest ühe päeva jaoks saaks seda pisut palju ning pikemaks ajaks paigale jääda pole me planeerinud.
Kui Pliiku otsast saare keskpaiga poole liigume, jõuame mahajäetud sõjaväelinnakusse, mis rajatud teetammiga ühel ajal. Tüüpiliste valgekslubjatud hoonete vahel liikudes tunned ennast kui unenäos: mäletate ju tuntud lasteloost Palle-nimelist poissi, kes nägi unes, et on üksinda maailma jäänud? Aga kunagi askeldasid siin kogu Nõukogude Liiduks nimetatud planeedikuuendikult kokku korjatud noored mehed: tegid rividrilli, kirusid praporštšikku, ootasid linnaluba, puhkust või kojusaamist, paigaldasid pommitajatele sihtmärke ning palusid taskus olevale komsomolipiletile vaatamata võib-olla ikka ka Jumalat, et mõni pomm kogemata kasarmu pihta ei kukuks. Tuli ju tegelikkuses ette suuremaidki möödalaskmisi: räägitakse, et üks pomm maandunud kunagi Paldiski lasteaia taha ja teine sadakonna meetri kaugusele Paldiski tuumareaktoritest.
Veel varem, enne nõukogude sõjaväe tulekut elasid Pakri saartel rootsi rahvusest inimesed. Nende esivanemad tulid pärimuse järgi siia Rootsimaalt Dalarnast ning juba kolmeteistkümnendal või neljateistkümnendal sajandil. 1934. aastal oli kahe saare viies külas 119 talu, milles elas kokku 354 inimest. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu ning saared moodustasid omaette Pakri valla. 1940. aastal sunniti aga pakrilased oma kodudest lahkuma. Neil isegi vedas: Siberisse küüditamise asemel said nad naasta oma ajaloolisele kodumaale ehk Rootsi. Nüüd, mil saared jälle Eesti Vabariigi koostisosaks muutunud ja demineerijate poolt pommidest enam-vähem puhtaks korjatud (üksnes 1995. aastal hävitati Päästeameti andmetel Suur-Pakril 2538 mitmesugust lõhkekeha, sealhulgas 432 lahinguotstarbelist), on hakanud ka mõned pakrirootslaste järeltulijad oma esivanemate sünnipaiga vastu huvi tundma.
Noa laev
Kui kapten Sveni soovitust järgides korraks Suurkülla sisse põikame, ei leia me sealt eest kedagi peale koplis söövate hobuste. Külast lahkuma asudes põrkame aga kokku Suurküla suveelanike Fred ja Anna-Greta Söderbergiga, kellest esimene isegi eesti keelt räägib. Õigupoolest võiksid Fred ja Anna-Greta vaadata meid kui järjekordseid tüütuid turiste, kes nende vaikust, rahu ja privaatsust rikkuma tulnud, ent selle asemel võtavad nad meid mõnusasti jutule.
„Pakri on minu isamaa,” ütleb Fred: tema vanemad on sellest paigast pärit ning ta ise hakkas siin käima niipea kui tavainimesi siia lubama hakati. Praegu on Fredi sõnul Väike-Pakril kolm püsielanikku, neist kõige legendaarsem Mati, kelle kunstipäraselt lapilise katusega majaosmikut Väikeküla sadama lähedal nägime. Kas Fred ka ennast püsielanike hulka loeb, ei saanud aru, aga Anna-Gretat kindlasti mitte, sest erinevalt Fredist pole Anna-Greta veel pensionieas ja peab suurema osa aastast Rootsis viibima.
Peale Pakril elavate inimeste loeb Fred soravalt ette ka selle, kui palju on saarel kasse, koeri, hobuseid, lambaid ja muid pudulojuseid ning võtab loetelu kokku lustaka tõdemusega, et Väike-Pakri on nagu omamoodi Noa laev. Poes ja posti järel käivad Fred ja Anna-Greta mandril: neil on oma paat ja mandril auto, millega vajalikke sõite teha. Saarel liiguvad nad jalgratastel.
„Loodetavasti hakkab Eesti Post kunagi posti ka Pakrile toimetama,” ütleb Fred.
Postikorraldusest enam teeb talle aga muret plaan rajada Eestisse tuumaelektrijaam: selle tõenäolisima asukohana on senini välja pakutud Suur-Pakrit. Põhimõtteliselt peab Fred tuumajaama vajalikuks asjaks, ent kuna tema Rootsi-kodu asub Forsmarki tuumajaama lähistel, teab ta üsna hästi, kui palju kulub jaama ehituseks kruusa, betooni, armatuurrauda ja muid materjale.
„Helikopterite või laevadega pole seda kõike võimalik saarele toimetada, mistõttu tuleks mandri ja Suur-Pakri vahele rajada tammtee. See tooks aga selles piirkonnas kaasa ökoloogilise katastroofi,” ütleb Fred.
Teel saare lõunaosas asuvasse abajasse, kust Arabella meid jälle pardale võtab, möödume Väike-Pakri kirikust alles jäänud kellatornist, millele on paigaldatud kolm rootsikeelset mälestustahvlit. Siin läheks hädasti Fredi tõlgiabi vaja, ent seda pole paraku võtta. Roostes ja kõveraks painutatud ristide kõrval on kirikut ümbritseval surnuaial ka päris uusi. Mõnedel kunagistel saareelanikel on olnud väga hoolivad järeltulijad.
Saarelt lahkudes on tunne, et tuleme siia veel. On olnud elamusterohke ja mõtlemisainet pakkuv päev.
iii
RIINA MÄGI
